Veelkord valikuvabadusest.

Magamata öödest, lahendamata murekuhjadest, tegemata töödest ja Venemaalt pärinevast suitsuterrorist hakkas mul täna töö juures pea tuikama. Kuna ma üritan võimalikult vähe igast tablasid neelata, otsustasin valuvaigistava meetodina kasutada shokolaadisöömist. Põhjusel, et all baaris on shokside valik alati megapõnev (kõigest mingi 6-7 erinevat nimetust), põrnitsesin oma lühinägelike silmadega tükk aega leti ees enne, kui otsusele jõudsin. Üks Jõmmu. Ja siis andke veel üks Mesikäpp kah. Jah. Nii. Liftitasin ennast viiendale korrusele, plärtsatasin arvuti taha ja asusin õhinal magusat hävitama. Arvutisse ei viicind vaadata. Kopp ees sest riistapuust. Tahaks mingit vabaõhutegevust, aitäh, tänan väga. Silmad siirdusid etikettide tagakülgedele.

Mida sisaldab Jõmmu shokolaad? Suhkur, piimapulber, kakaovõi, kakaomass, metsapähkel, vahvlipuru 4%, emulgaator (sojaletsitiin). Kakaosisaldus min. 28%. Säilitusaineteta. 100 g toodet sisaldab: energiat 545 kcal/2275 kJ, valke 9 g, süsivesikuid 51 g, rasvu 34 g.

Ja mida sisaldab Mesikäpa shokolaad? Suhkur, piimapulber, kakaovõi, kakaomass, metsapähkel, vahvlipuru 4%, emulgaator (sojaletsitiin). Kakaosisaldus min. 28%. Säilitusaineteta. 100 g toodet sisaldab: energiat 545 kcal/2275 kJ, valke 9 g, süsivesikuid 51 g, rasvu 34 g.

Identsed. Selle väikese vahega, et etiketil kuulutatakse üks kahest piimashokolaadiks vahvliga ja teine vahvliga piimashokolaadiks.

Ma arvan ka, et teksamüüja võiks poes haarata samast hunnikust kaks täpselt samasugust püksipaari, mis pealegi veel ka samas mõõdus ning öelda mulle, et "Hey, why not take them both, ühed on ju siiski sinised teksad tikandiga ja teised on tikandiga sinised teksad".

Ma saan aru küll, et tootearendus ja värk, aga millegipärast on mul pärast seda avastust endast lolli beibe mulje. Ja kuna mulle ei meeldi ennast rumalana tunda (kellele meeldiks?), siis...

Ei osta enam Kalevi tooteid. Vot trotsist ei osta ja kõik. Niikuinii on omanik Edgariga sõber, aga mina ei ole Edgari sõber, nii et oma eegid kulutan edaspidi kasvõi Läti toodangule (ei tea, kellega Laima omanikud veel sõpsid võivad olla...).

Maailmas on ainult üks telefoninumber, mida mina peast tean ja mis mulle tuttav ette tuleks tõenäoliselt ka pärast mõningast mälukaotust. Sest seda numbrit olen ma oma telefonist nii mitmeid kordi kustutanud, et mõlema käe sõrmedest jääb loendamisel väheks. Enamasti pole kustutustöödest küll kasu olnud, kuna ikka ja jälle saabub sellelt numbrilt mõni sõnum, olgugi siis, et oleme tülitsenud või veidi sõbralikumalt otsustanud mitte iialgi enam suhelda. Numbri omaniku nime(tust) polegi minu telefoni enam vaja, sest see number ise ongi juba nagu tema nimi. On mõni teinegi number, mille pealevaatamisel mõne sekundi jooksul ära tunnen (lapsepõlvekodu lauatelefon näiteks või ema eluaegne mobiilinumber), kuid sellist nätaki! vastu otsaesist-efekti, nagu SELLE numbriga, pole ega ilmselt ka tule.

Ja nüüd oli tema esimene, kes mind kinno kutsus. Kirjutas sõnumis, et ei tea ta isegi, miks selle ettepaneku teeb. Aga ega mina ka ei tea, miks ma teda pool aastat tagasi peole kutsusin.
Nii umbes sajand tagasi, kui me kunagi kohtusime, lugesin tema korteris ühest välismaisest noorteajakirjast, et kui kaks inimest nimetatud arv tunde seda va vanainimeste asja teevad, reageerivat nende hormoonid nii, et nad on eluks ajaks seotud. Tollal ma seda ei uskunud, aga tembu tegime ära sellegipoolest. Kas nüüd ongi tulemus käes? Kas mina ei saa enam mitte mitte kunagi temast lahti ja tema minust?

Ma arvan, et kui keegi, kes teab nii teda kui mind ja ka seda, mis värk meil olnud on, näeks meid nüüd koos kinos, siis see poleks tollele inimesele mitte nädala imestus vaid kuu küsimusmärk.

Siuke kinoisu on, et ää tab tappa. Vaatasin juba mitmendat päeva järjest televusserist CSI erinevaid variante, et seda isu tappa, aga isu isegi ei vähene mitte. Suure Ekraani isu ei võta miski. Keegi hää inime võiks mind nüüd kinno kutsuda =)

Ilgelt vahva nagu, et Eesti Post on selline asutus, mille kaudu midagi saates (be it anything) jääb teile alati üllatusmoment. Et kas läheb kohale vai mette. Kui ma saadan pinginaabrile sünnipäevaks postkaardi ja see ei lähe kohale, kuigi aadress koos indeksiga ja kõik muu nõutud inff on piinliku täpsusega kaardi pääle maalitud, siis on tegemist eelkõige emotsionaalse kaotusega. Pinginaaber võib hakata arvama, et ma olen mühkam ja unustasin tema sünnipäeva ära. Ja minul võib hakata kahju sellest toredast luuletusest, mille ma talle kirjutasin ja mis nüüd ilmselt kusagil Lilleküla rentslis pikutab.

Aga kui ma panen teele mitutuhat reklaamkirja meie asutuse klientidele ja pooleteise nädala pärast pole neist kippu ega kõppu ja keegi Svetlana Eesti Postist helistab mulle ja meie vahel leiab aset vestlus, kus tema muudkui küsib nende ümbrike kohta ja mina vastan ja iga minu vastuse peale ütleb tema "appi-appi" või "ohh appikene" või "oi appi küll" ja kõne lõpus nendib, et need kirjad on nüüd "kusagil kuidagi" ära kadunud ja tema küll ei tea, kus need võiksid olla, siis on tegemist nii emotsionaalse kaotusega minu jaoks (kes ma kulutasin päevi selleks, et need kirjad koostada, trükkida, paljundada, ümbrikutesse toppida, kleepsustada, tembeldada, kinni kleepida ja sorteerida) kui ka rahalise kahjuga ümbrikele-paberile-paljundamisele ja Eesti Postile nende saatmise eest maksmisele kulunud kroonides. Ka kirjade valmismeisterdamiseks kulunud päevad võib töötundidena rahalise kahju tulpa kirjutada. Emotsionaalne kahju on niikuinii - ma pean seda kõike nüüd ju uuesti tegema. Kuna ma keskkooli ajal liinitöölisena kommivabrikus juba olen töötanud, ei tekita masinlik ümbrike lappamine või paberite voltimine minus just erilist vaimustust. Ma tegin seda nurisemata, kuna see pidi tehtud saama, aga see ei tähenda, et ma teeksin seda nurisemata uuesti lihtsalt sel põhjusel, et keegi töll suvatses need ära kaotada.

Ma olen muidu sõbralik inimene, aga kui need ümbrikud paari päeva jooksul välja ei ilmu, siis ma muutun fuuriaks ja kitun Eesti Posti peale kuhugi. For real nagu. Kaua võib. Aitab sellest, et nende kontorisse minnes pean ma alati ligi poolteist tundi järjekorras seisma, sest aktiivses töös on viiest kassast kaks. ???

See on enam-vähem nagu Rimi pood, kus müüja ohkab kärsitu häälega, kui ma kohe pärast arve tasumist ei suuda ülehelikiirusel lunastatud kaupadeni söösta ja neid silmapilguga kotti võluda. Mis see minu asi on, et teil seal Rimis, Prismas võikusiganes töötavad ainult pooled kassad? On minu süü või? On või? Dream on, et ma end teie saamatuse pärast süüdi hakkan tundma ja häbi tunnen, kui ei suuda kaupu pakkides oma kohukestele poolde letti järele viskuda. Ma olen väga mõistev inimene ja ei õienda kunagi, kui pean seetõttu, et ekspresskassa iialgi ei tööta, oma kolme asjaga veerand tundi sabas seisma. Aga kui ma teinekord tulen suurema koorma kaupade järele, siis paluks kassast a) mõistvat suhtumist või b) pakkimisteenust.

Ah jaa, see läks mul Eesti Postist rääkides täiesti meelest ära, et meie lehed (Postimees, Päevaleht, Äripäev) pole juba nädal aega kohale jõudnud. Korduvate järelpärimiste peale telefoni teel leidsime eile postkastist 1. kuupäevaga lehed, kusjuures igaühe külge oli klammerdatud meie kaebus antud lehega seoses. Ümbertrükitud kujul. Niipalju aega ei ole, et tohmanist postiljonile üks korralik säru teha või numbrid selgeks õpetada, aga selleks näib aega jätkuvat küll, et suuliselt esitatud kaebust ümber trükkida ja kaebuse esitajale koos nädal aega hilinenud lehtedega postkasti susata?? Lõpuks, kui olime imestusest üle saanud ja Eesti Posti helistasime, öeldi meile vabanduseks, et "eelmisel nädalal oli meil asenduspostiljon". Küsisime siis, et mis see meie mure on? Ja et okei, eelmine nädal eelmiseks nädalaks, aga kus EILSED (esmaspäevased) lehed on? Selle peale kostis torust imestunud hääl, mis venitas: "Oiiii, postiljon lõpetas töö kell 8.30 ja teile pole IKKA lehte saabunud?".

Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga minu arust on see küll nagu üks anekdoot.

Enne, kui ma väga kurjaks saan, tahaks siin avalikult soovitada Eesti Postil kõigepealt saada oma igapäevaste töökohustustega hakkama ning alles seejärel hakata tegelema lisaprojektidega a la "Minu Mark".

Ja off the record tahaks veel seda öelda neile, et mingu pee..e. Need, kes seal EP-s vägesid juhatavad. Kui mina ka oma tööd nii sitasti teeksin, oleksid meil mõlemad firmad ammu pankrotis ja kandid ukse taga.

No kuulge, ma ei tea tõesti! Kas neid bensujaamade hiigelpaake millalgi ÖÖSITI ei võiks täita? Täna lõuna ajal olin sunnitud kodu lähedal asuvasse tanklasse sisse keerama, kuna vastasel korral oleksin lihtsalt kusagil keset teed seisma jäänud. Risti keset seda kuradima tanklat oli end keeranud hiiglaslik kütuseveok täpselt sel kombel, et automaatidele pääses ligi ainult üheltpoolt. Te kujutate omale ette, missuguse tohuvabohu see tekitas? Lisaks olid end sinna kohale vedanud mingid erilised kujud, kes olid kas a) ostnud omale load või b) lihtsalt suvekuumuses peast lolliks läinud. Näiteks oli seal üks autojuhist tädi, kes pistis ühe autojuhist meesterahva peale kisama, et too olevat temal "tee ära blokeerinud" (kusjuures tädil oli suht pisike punnauto ja vahe läbisõitmiseks täiesti paras). Siis oli seal veel üks tüüp, kes lihtviisiliselt tagurdas mulle sisse. Ma ei saa aru, kuidas see võis juhtuda: tema sõitis parasjagu tanklast välja ja mina veeresin talle paar meetrit järele, et õigest august vajaliku tankimisautomaadi juurde pääseda (see bensuauk on ka teatavasti ainult ühelpool keret, hõhh...) , ühel hetkel jäi tema seisma ja mina samuti. Hakkasin just tagurdamiseks vajalikku käiku sisse lükkama, kui nägin, et tema tuleb suure hooga minu poole. Ma jõudsin aint valjul häälel omaette "õõ-õõ-õõõ" öelda. Silmad läksid ka imestusest suureks. Pani puraki vastu minu kalli Porsche ninnit, ronis ise autost välja, kratsis kukalt ja küsis mu käest, et kustkohast MINA välja ilmusin? Kusjuures ma olin eelnevalt ta selja taga juba tubli 20 sekundit veerenud. Kuna ma olen blond, roosatriibuliste pükste ja helesinise pluusiga, otsustasin, et tuleks vist kasuks enesekindlat häält kasutada, muidu veel arvab, et mingi beips on ja kukub mind süüdistama (tagant otsasõit, jne). Kuna ma oma auto peal esinevate mõlkide pärast eriti ei muretse (sellel on nina niikuinii kleepsuga kinni), siis ootasin, kuni ta aknani jõudis, kehitasin õlgu ja ütlesin ükskõiksel, ent vastuvaidlemist mittesallival häälel, et "mina seisin ja teie tagurdasite mulle otsa". Töötas. Noormees võttis süü omaks ja vabandas, et jube raske olevat tema autoga tagurdada, kuna tal on tagumises reas kõikidel istmetel peatugi. Ma siis ütlesin härra Tagurdajale, et mul on kõigest pohhui ja et kui tema autol midagi viga pole, siis minu poolest on kõik ok ja võime sõbralikult lahku minna ning asusin tankima. Härra Tagurdaja masinal oli kõik tibens-tobens, aga ta oli vist shokis ja vajas lohutajat, sest millegipärast ei asunud ta teps mitte oma auto tankimisega tegelema. Jõlkus seal kahe aparaadi vahel ja esitas mingeid kummalisi lauseid (mul polegi meeles, milliseid). Lõpuks, kui ma maksma läksin, andis ta mulle oma sooduskaardi ja ütles ebalevalt naeratades, et see on vabandusena selle eest, et ta mulle sisse tagurdas. Tankla töötaja lubas mul seda kasutada ka, mis oli suht okei by moi. Alet saada on alati tore. Veidi rohkem kui nädal tagasi näiteks käisin ma Kaubamajas ujumismütsi ja -prille ostmas ning sain mingi 70 eeku alet. Iseenesest pole ju suur summa, aga mulle meeldib. Mingi püsiklientide üllatuskampaania oli vist vms. Kuna mul oli pohh, MIKS ma alet sain, siis maiviicind uurima ka hakata.

Ega tööle jõudes midagi ägedamat ees ei oodanud. Sööklas oli salat hapuks läinud. Miks nad seda külmkappi ei pane, aru ma ei saa. Väljas on 30 kraadi ja ega seal söökla ruumides ka oluliselt jahedam pole, nii et võiks ikka mõtelda natuke. Tädid söögispetsialistid. Jätsin salati järele. Ma jätan hardly ever midagi taldriku pääle tilpnema. Ma armastan süüa. Kui mina söögi söömata jätan, siis see juba näitab midagi. Kuna nad mind tunnevad, siis ma loodan, et see suur kuhil salatit seal äraviidud taldrikul juhib nende tähelepanu asjaolule, et suvi on käimas ja toidud kipuvad kiiresti riknema...

Õnneks muudavad selle esmaspäeva hommikupooliku kenamast kenamaks päike, armas roosa siga, kellega ma hommikul vaarikapõõsastes ragistamas käisin, keegi, kellest me täna ei räägi ja mälestused vahvast nädalavahetusest minu uue sõbranna õe ja õemehe majas kusagil Viljandi ja Tartu vahel. Siinkohal tahaks positiivselt ära märkida Viljandi kesklinnas asuvat ööklubi Red, mida me laupäeva õhtul külastasime ning mis jättis peris hää mulje. Meile meeldis see kõige enam kahel põhjusel, millest esimene on see, et tantsusaali põrandad olid läbi öö läikivpuhtad (nagu vanatädi oleks just parketti poleerinud). Teiseks põhjuseks olid aga puhtad tualettruumid. Lihtsalt meeldiv on minna ööklubis peldikusse, mis ei haise ja kus ei ole põrandal mingeid vetsupaberituuste ega mahavalatud jooke. Võrrelduna kasvõi pealinna mõnede "eliit"klubidega, kus tualettruumi lehk tahab tappa ja tantsupõrandalt korra üle kõndides pead pärast ühe käega sõbrannale toetuma, et siis teise käega klaasikilde ja nätse ja joogikõrsi ja salvrätikuid talla alt koukida. Oleks sealt diskoripuldist naaaa-tukeee-ne vähem raadiohitte tulnud, siis ma kiidaksin muusikavalikut ka. Aga muusikavalik oli isegi hea, arvestades asjaolu, et tegemist oli siiski Viljandi klubiga, kus dj käed-jalad on põhimõtteliselt seotud.

Ongi vsjoo. Heietada võiks rohkem, aga reklaamid vajavad natuke kujundamist nüüd. Nautige päikest seni, kuni seda on!

Kuna ma olen juba vana inimene, eksole, siis eileõhtune madalrõhkkond mõjub siiamaani ja maiviici Kodutohtri lugemise kõrvalt suurt midagi korraldada. Kriblada ka eriti ei viici. Seega püüan jutuvada kebabitiku otsa ajada.

Esteks - püüdke oma raadiost välja võluda sellised megahertsid nagu 90,20. Tegemist venekeelse raadiojaamaga Dinamit FM, mis laseb üllatavalt hääd mussi (nii venelaste endi oma kui ka säält Ameerikamaa ja Inglismaa manneritelt saabunut). Lisaboonus on see, et kui dj mölisema hakkab (juhtub õnneks harva) või algab reklaamipaus, on valida, kas kuulata vai mette. Vähemalt minu jaoks on võõrkeeltega küll nii (ükskõik kui hästi ma neid oskan), et võin totaalselt välja lülituda nii, et ei kuule ega ei saa midagi aru ja miski ei jõua kohale, raadiost/televiisorist tulev on siis lihtsalt mingi taustamüra.

Teiseks - to all `ya out there, kes on tüdinenud Kaubamaja, Selverite, Rimide ja Prismade kordumakippuvast ja üksluisest kulinaarialetist, seadke sammud Stockmanni toidupoodi. On jah kallim veic, aga see vaheldusrikkus ja niiiiiiiiiiii palju uusi ja huvitavaid asju, mida süüa (jah, ma jumaldan söömist) kaalub need kroonid üles. Mina ostsin eile Caesari salatit suitsukanaga ja marineeritud kalkunifileed ja jube nämma oli. Kõht oli juba ammu täis, aga vitsutasin edasi, sest mekkis nii hää.

Ja kõige viimaseks - siin on teile üks netist leitud video koerast, kellele meeldib technomuusika: http://video.yahoo.com/video/play?vid=2a2129ad25a4f9bf0f050b8725094258.636210&cache=1

Katsetasin Krussiku peal ja temal tulid seda "rullkoonu" vaadates pisarad silmist, nii et...

Selle auto omanik oli öelnud, et üle 110 see KÜLL välja ei võta. Mina lendasin sellega reede õhtul Saaremaal igatahes 165-ga. Ega see tark tegu ei olnud, aga meil oli vaja (põhjustel, mida ma konfidentsiaalsuse huvides siin avalikult mainida ei tohi) kohe kindlasti üheksase praami peale sattuda (või siis äärmisel juhul eelviimase). Ma ei liialda, kui ütlen, et see auto lendas, sest tegemist on lihtsalt nii vana masinaga, millel puudub mehhanism, mis seda võnkumiste ja tee ebatasasuste puhul tee küljes kinni hoiaks. Ja siduripedaalist lendas tükke. Olen 78% kindel, et see oli Tiina valmistet pihlakapuust punase lõngaga kinniseotud rist, mis mind sel pöörasel kihutamisel tervena hoidis, mis meid ka terve Itaalia tripi ajal saatis ja 78%-lise tõenäosusega äpardustest ja pahandustest päästis ning mille ma Tallinna jõudes omale Porsche esiakna juurde asetasin. Et ikka kõik autoakna lõhkujad näeksid, et ma voodooga tegelen ja ei julgeks mu armsat rohelist Gekkot (auto hellitusnimi) käppima tulla.

Rullnoksluse elasin selle kimamise ajal kiirkorras läbi küll: trumm ja pass põhja, et ikka julgem oleks igast audivendadest ja pemmitüüpidest mööda kihutada; aknad lahti, et rooli taga kogemata magama ei jääks (sest ma tunnen end roolis liiga kuradima turvaliselt ja võiksin seal tõepoolest kerra tõmmata ja tukastada). Bensu võttis hullupööra see ettevõtmine. Ja kui Saare politseile vahele oleks jäänud, siis oleks see hulljulge linalakk, kes 60-ga 90-kraadiseid kurve võtab, pidanud uuesti ARK-i eksamitele minema...nohh, nii millalgi paari aasta pärast...kui oleks lubatud...

Aga well, selline on elu ja vahetevahel ekstreemsituatsioonides lihtsalt peab tegema selliseid asju, mida muidu neverever ei söandaks. Ja ei, ma ei riskinud kellegi teise eluga peale enda oma, sest minu autos olin mina üksi. Aga kui vaja oleks ja kellelgi TEIST oleks samasugune häda käes, nagu sellel, kellel oli vaja saare päält minema saada ja kes minu ees kihutas, then I`d do it again. Küll ma juba teaks, kuhupoole seda rooli keerata, kui juhtub nii, et ikkagi ei mahu rekka ja tojotsi vahelt läbi...

Vestlus pimeduse hakul kusagil kiirteel keset lõuna-Itaaliat suurel kiirusel kihutades:

C (roolis): "Ma pean mainima, et mind mõjutab palju positiivsemalt see, kui mind usaldatakse kui see, et ma pean end pidevalt tõestama. Ajalugu on näidanud, et tööviljakus on siis poole suurem."

T (tagaistmel, hoiab kõigi 20 küünega istmest ja põrandast kinni): "Kuule, mis usaldusest sa räägid? Minu isa on elukutseline autojuht ja me emaga ikka hoiame vahel autos hinge kinni. Sina oled täiesti roheline veel. Kuidas me peaksime sind usaldama?"

K (juhi kõrvalistmel, jälgib närviliselt teed, hoiab ühe käega konksust ja teise käega esimesest käest): "Mina igatahes ei usalda sind ÜLDSE. Ma ei usalda sind ei autoroolis ega ka milleski muus. Sa oled ju täiesti kreisi peast. Kust ma tean, mida sa selle autoga veel ette võid võtta?"

C (kannatliku ent katkema hakkava häälega): "Igatahes töötaksin ma siin roolis sada korda etemini, kui te maha rahuneksite ja mind usaldaksite."

T (jätkuvalt tagaistmel, ei tukasta, kuigi on äärmiselt unine, küünitab end hoopis keskelepoole ja vahib suurte silmadega läbi esiklaasi, ei toeta isegi selga vastu seljatuge): "Jahh, aga saa aru, et me ei SAA sind usaldada!"

K (peaaegu et higipull otsaees suurest närvipingest): "Mina ei usalda sind ab-so-LUUT-selt. Sul on lihtsalt selline iseloom."

C (jälgib pingsalt teed): "Mismõttes "mul on lihtsalt selline iseloom"?"

K: "No sa oled selline väga õel ja vastik inimene."

C: "Ahahh. Ja mina tahtsin sulle just öelda, et ma armastan sind."

*hetkeline vaikus*

K: "Ma armastan sind kaa, aga sa oled lihtsalt selline...selline...ma ei leiagi praegu õigeid sõnu."

Oh you wish you never ever met her at all!
Oh you wish you never ever met her at all!
She`s a maneater, makes you work hard,
makes you want all of her love.

Nelly Furtado "Maneater"

Oh and when she walks she walks with passion
and when she talks she talks like she can handle it
When she asks for something boy she means it
Even if you`ve never ever seen it.

Tervest sellest pesumodellinduse kambast (korraldajad kaasa arvatud) olin mina vist ainus, kes võttis kogu kupatust külma kõhuga. Teised tüdrukud pablasid kõik, kes vähem, kes rohkem. Üks kukkus vahetult enne lavale minekut nurga taga kokku. Ma siis hoidsin teisi tagasi, et nad uudistama ei kipuks. Mis seal ikka vaadata... Inimene on esimest korda elus võistlusel, esimest korda elus poolalasti rahvale näitamiseks lava peal, esimest korda elus profishootingul. Oleksime pidanud talle rohkem tähelepanu pöörama ja toeks olema.

Parim moment oli ikkagi see, kui me neidudega üksteise järel sabas seisime, et pesuväel lavale astuda ning madaam Jana Hallas minu juures seisatas ja lausus: "Appi, ma pean seal lava peal RÄÄKIMA!". Noogutasin mõistvalt ja laususin: "Oh pole midagi.". Jana Hallas, keda ma juba pisikese tüdrukutibuna tema stilistitöö tõttu imetlesin ja kes on igati aktiivne meelelahutusmaailmas tegutseja. Kardab mingile mõnesajale inimesele paar lauset öelda? Samal ajal, kui meie peame sellelsamal laval ilma igasuguse ettevalmistuse või harjutamiseta läbipaistvas pesus taidlema? Taas kord pani mind imestama see, mille pärast inimesed pabistavad. Üks neiu muretses oma pesu sobivuse pärast, teine kurtis, et temal pole sääred piisavalt pruunid. Ma siis lõpuks pahvatasin neile, et kullakesed, mina pean sinna lavale paljajalu minema, muideks (kingad olin koju unustanud, aga lavalaudade peale olid inimesed õhtu jooksul oma jooke ümber ajanud, jne). Mitte et see mind väga häirinud oleks, et ma, erinevalt ülejäänud tshikkidekarjast, ilma kingadeta pidin ringi päterdama. Või et ma sellest lägast paljajalu üle pidin trampima. Kui te mõtlete hetkeks Aafrika nälgivate laste peale, saate vast aru, miks mingid plögased põrandad mind ei heiduta.

***

Nüüd ei käi see jutt meil enam ülepäeviti vaid iga päev mitu korda. Mina ütlen, et ära osta Audit. Tema ütleb, et igatahes Audi, mitte mingi tavaline keskklassi tänavaauto. Mina ütlen, et mulle ei meeldi audid. Tema küsib ülevalt terrassi ääre pealt, et nooh, kas see bemm, mis maja ees seisab, on ägedam? Mina noogutan, et jahh, on küll. Mitte lihtsalt, et see konkreetne bemm on ägedam kui see konkreetne audi, aga et mul on audidega thing. Okkad nohh. Liiga palju on beibel juba neid audidega mehi olnud. Ausõna, kui ma linna peal neid rõngaid näen, tulevad kohe igast asjad meelde. Tegelikult on see Jaguar, mis maja ees on, veel kõige ägedam, aga tark tidrik hoiab selle koha pealt oma suu kinni, sest noormees istub niigi juba tund aega arvutilaua taga, ühe käega peast ja teise käega krihvelpulgast kinni hoides ja arvutab oma tulusid-kulusid. Ma neid numbreid siia parem ei pane, kuigi naljakas oleks. Muidu on pärast mõnel jälle ohkimist (kasutan oskuslikult puberteedieas omandatud jõmmide sõnavara). Igatahes tahab mees seda rõngasmasinat ja käib iga natukese aja tagant minu käest pärimas, et kas ikka ja kuidas ikka. Mul ei ole selle vastu midagi, ma saan aru, et autoost on tähtis asi ja et seda tuleb selle teisega, kes kõrvalistmel platseeruma hakkab, läbi arutada =)
Siiski ei mõista ma, miks prints oma hõbehalli lõvi koguaeg maha teeb. Minu arust on see kena suksu. Ja mis siis sellest, et linna peal "nii paljudel" juba on see masin? Linna peal päris paljudel on ka oma blond beib, aga millegipärast oled sa ikka minu sabas ja ei soovi mind mõne eksklusiivse punapea või argentiinlanna vastu välja vahetada.

Eniveis, mina olen oma Porsche Carreraga väga rahul ja ma mõtlen, et niikaua, kuni tal rattad alt ära ei logise, sõidan ma temaga rahumeeli. Masin on masin. Kui keegi mulle vähe kiiremini liigutava traktori annaks, ma sõidaks sellega ka südamerahuga mööda linna ringi.

1) Pane masinatäis pesu pesema.
2) Otsi saksiparandaja.
3) Mine Krussiga Thinaale külla, et vaadata fotosid ja meenutada seda elulahedat roadtrippi, mis meil just mõni aeg tagasi lõppes.

Which brings me in mind. Kruss. Eile õhtul, pärast seda, kui ta oli mulle Kalevi ujulas tund aega õpetanud, kuidas pead vee alla panna ja kuidas õigesti konna ujuda, mille tagajärjel mina ära väsisin ja koju jõudes magama jäin, väitis ta, et ma jäin tema juuresolekul magama seetõttu, et ma usaldan teda. "Ohoo!", tahtsin ma kohe vastu osatada. Sest see pole küll mingi uudis. See ei kõlba isegi oletatavaks teooriaks mitte. See on fakt. Öösel vastu hommikut Itaaliast toodud veinise peaga omaette teki all mõtiskledes tulid igasugu situatsioonid minevikust laks-laks-laks silme ette.
Kuidas ma poolteist aastat tagasi Tartus Lutsu teatrimajas aastavahetuse kostüümipeol majatäie rahvaga Roxanne`i mängides reegleid liiga jäigalt järgisin ja ehk natuke liiga purju jäin. Kuidas ma tantsupõrandal keereldes ühel hetkel end pikali maas avastasin ja veel nii abitus seisus, et ei tulnud pähegi hakata end ülespoole vedima. Liiga karm mäng on see Roxanne ikka, eriti veel, kui kõikide poolt nende oma suva järgi toodud alkohol lihtsalt ühte suurde ämbrisse kallatakse ja siis booli pähe serveeritakse. Minu lemmikmäng sellegipoolest. Mulle meeldivadki karmid mängud =) Igatahes ilmus kusagilt üks suur tugev kämmal ja pärast seda, kui olin oma makaronkäed sinna ümber riputanud, tõmmati mind otsekui võluväel naksti! püsti. Jala olin ära nikastanud nende litsikontsade peal ringi kakerdades, aga sellise õigel-ajal-õiges-kohas kämbla abil saab ka nikastatud jalaga püsti ja edasi tantsida =D Tantsida meeldib mulle kaa. Karmilt =D

Kuidas me ühel teisel, veel varasemal korral Tartus bensukast väljusime ja keegi jorss pidas paremaks oma käppa mulle seljakotti ajama hakata. Kuidas rahulik, tasane, vaoshoitud Kruss talle kätte kinni hüppas ja nii valju häält tegi, et minagi ehmusin.

Kuidas ma aastake tagasi Tartust ühe Narva gängi liikme sünnalt bussiga Tallinna poole loksudes Krussile helistasin, et nii, nüüd ma kohe kaotan teadvuse, et jumala paha on olla ja hästi külm on ja ma ei saa enam üldse aru kusmaolen või kesmaolen (ei olnud pohmakas, mingi kummaline viirus oli, mis tõmbas päevaga 40-kraadise palaviku üles). Kuidas Kruss mu surnukahvatu koolnunäo bussipeatusest üles korjas, mind autost korterisse tassis ja minu ägedast vastupanust hoolimata(höö-höö, mis te arvate, kui ägedat vastupanu osutab 40-kraadise palavikuga inimolevus?) üleni viinaga sisse hõõrus (aitas, kusjuures!) ning siis veel pärast mitu päeva põetas.

Kuidas ta terve päeva panipaigas salaja ehitas, et saaks sinna riiulid ja põssa puurile eraldi hoidmispaiga.

Kuidas ta pesumodellivõistlusel vaikselt, ent eesmärgipäraselt valvas, et keegi jõmm mu tagumikku näppima ei pääseks.

Kuidas ta Riccione tuulisel rannal kannatlikult auto akna ees seisis seni, kuni mina sees aegluubis riideid päfkade vastu vahetasin.

Kuidas ta viicis minuga koos mu vanaema ja tolle sõbrannasid Tallinnast välja nende klassiõdede kokkutulekule sõidutada ja pärast Nehatus mulle taimetoitlaste menüüd kokku sobitada.

Kuidas ta ei ütle ega mõtle iialgi "mina", vaid alati "Carry", ka siis, kui ta parasjagu pahane on.

Kuidas ma või(si)n küll nii rumal olla?

Nuunihh. Tänasest alates piaksid need finalistide fotod Buduaari leheküljel ka rahvale hääletamiseks üleval olema. Mina ise sellest rõõmust osa võtta ei saa, sest enne sõitu on veel vaja asju ajada ning kohvrit pakkida, seega vaevalt, et enam interneti lähedusse satun. Itaalias ka ei satu. Aga seal juba taotluslikult =P
Loodame, et armas rahvas poolpaljastele näitsikutele armuline on =)

Ja 21. juulil Pärnus võistlusel kohtume! Seniks aga buonanotte ja arrivederci, mu armsad!

Näedsasiis. Ja minul oli just plaanis end Itaalias jäätisest jämmedaks pugida. Inbox-i potsatas kiri, et "ole, palun, nii kena ja osale pesumodelli finaalis". Algas kõik sellest, kui üks sõber nagu muuseas päris, et "saitaha osa võtta vä?", mille peale mina, kes ma alati igalepoole pea ees sisse hüppan, mõtlesin, et no, nalja pärast võib ju ka. Aga selle peale ma küll ei mõtelnud, et mind, alamõõdulist, võidaksegi kohale kutsuda. Küsisin ühe teise meessoost sõbra käest nõu, et "oi, mina ja pesumodell?". Tema vastus rahustas mu maha. Tõsi ta on - rinnahoidjaid kannavad ju tõesti ka pisikesetissilised.

Üks teine sõber küsis, et miks ma kahtlen, kas häbenen? Ei häbene. Mina olen endaga rahul, aga pärast üht aastatagust intsidenti ööklubis Parlament tundub mulle, et vahetevahel on mõnel teisel minu tissidega asja. Ööklubis siis? Mina olin just ülilõbusas tujus, siirdusin riietehoidu, et edasi minna, kui üks tüüp, kes seal juba ees seisis, mind pikka aega silmitses ja lausus. "Sa oled peaaegu täiuslik, aga tead, mis veel puudu on?". Kuna ta kasutas sõna "tead" ja tegemist oli küsimusega ja ma ei teadnud, siis ma kokutasin sellisest äkilisest sõnalisest rünnakust kohkununa vastu, et "nohh, misasi?". Tüüp lausus kuldsed sõnad: "Tissi on liiga vähe.". (Kusjuures mul olid veel polsterdused ees =D Ilmselt ei märganud tüüp ka seda, et otsaees ilutseb mul arm, aga nohh, klubides ongi ju pimedavõitu.) Tegelikult ma oleksin pidanud seljakotist tomati võtma ja sellega talle mööda pead virutama (jah, mul oli ööklubis seljakott kaasas, mis oli täidetud kõikvõimaliku värske kraamiga, kuna pidin sealt edasi minema sõpradega koos salatit tegema). Aga kuna mul oli pisukene shokk, vastasin lihtsalt "ahahh", krabasin oma jope ja tegin, et sealt kiiresti välja sain. Hiljem hakkasin alles mõtlema, et keskajal said mehed selliste kommentaaride eest laksu vasta põske. Aga maitsed on erinevad ja tänapäeval on ka igaühel õigus valjul häälel öelda, mida ta arvab.

But all this got me thinking...
Kogu maailma inimesed tahavad järjekindlalt olla need, kes nad ei ole. Pikad naised soovivad olla lühemad, et mehi mitte minema hirmutada. Lühikesed naised soovivad olla pikemad, et ei peaks koguaeg kontsi kandma. Trullakad soovivad omale peenemat pihta ja kondikubud loodavad salamisi, et kord mõni kraapsuke rasva ka nende poisilikku keret ilustab. Mina üritan saada blondimast blondiks, naabritüdruk, naturaalblond, käib juba mitmendat aastat süsimustaks värvitud peaga ringi. Lokkis juustega inimeste ülepäevaseks iluprotseduuriks näib olevat juuste triikimine samal ajal, kui miljonid maailmas sooviksid omale just taolist pahmakat pähe. Seesama firma, mis toodab Skandinaavia turgudele isepruunistuvaid kreeme ja losjoone, müüb Põhja-Ameerikas afro-ameerika kogukonnale edukalt nahapleegitajaid.

Meie Tiina ja Kristjaniga lendame homme Milaanosse, et rentida sealt auto ja alustada Itaalia road-trippi. Ja mitte ükski pitsa ega pasta ega jäätis mu teel ei jää söömata sel põhjusel, et ees ootab võistlus pesumodelli kohale. Elu peab nautima.

Sellest, kuidas meil seal läheb, saate loodetavasti varsti lugeda ajakirjast trend ja vaadata Itaalia elustiilikeskuses Felicitalia. Felicitalia asub Viru keskuse 4. korrusel. Mina alguses ei uskunud, et ma sealt midagi erilist leian, aga õhkkond, mille itaallastest omanik, kokk, dj ning paar kohalikku inimest-asjapulka seal luua oskasid, viis meid tõepoolest vastavasse meeleollu ning esialgse plaanitud paari tunni asemel veetsime seal üle nelja tunni. Omanik, kuuldes meie plaanidest paari päeva pärast tema kodumaale põrutada, kiskus meid käppapidi tagaruumi, kus löödi arvuti lahti ning meie plaanid kõiksugu uute ideedega lootusetult sassi =) DJ laulab nagu inglike ja käib vahepeal puldi tagant väljas tantsimas. Ettekandjad nõksutavad muusika rütmis puusi ja nii edasi. Ja milline muusika! Kõik ümberkaudsed nõustusid ühel häälel, et just sellisest meeleolukast, rõõmsast, tujuloovast muusikast tunnevad puudust ka meie ööklubid, mis oma interjööridega juba ammu välismaistele kolleegidele alla ei jää.
Vahva abielupaar, kelle lauda me end sealses tänavakohvikus (ja seda see tõepoolest on, sest asub katusel, kus aeg-ajalt vurab mööda ka mõni auto) poetasime, andis meie õhtule samuti palju juurde. Tänud ja tervitused kõigile asjaosalistele! Reeglina ma ühte söögikohta kaks korda ei külasta, sest ajan uusi elamusi taga, aga Felicitalia väli- ja ka sisekohvikuelamust lähen kindlasti veel teiselgi korral nautima.

Kui teiegi tunnete veikest kõhedust iga kord, kui poeletilt vaatab vastu midagi, mille peale on kirjutatud sõna "herbs", siis oleksite kindlasti samuti vaimustuses Uncle Ben`s-i soustist Garden Herbs Sauce. Mina pistsin seda paljalt (ilma lihata nohh) pasta kõrvale ja oli üllatavalt nämma. Ei praadinud ega midagi, lihtsalt valasin törtsti taldrikule, taldrik uuni, vollid peale, pool minutit ja olemas. Nii hea. Need aedviljad, mis seal sees on (suvikõrvits, mais, petersell, seller, porgand, jne) tõepoolest krõmpsusid mõnusalt, nagu purgi peal lubati. Nii vahva leid! Olen tõsiselt rahul!

Hästi vahva nagu, et mõni aeg pärast seda, kui olen internetti üles riputanud foto oma põrsast keset rohtu ja pildiallkirjaks pannud "Maal vanaema juures", ilmub teleekraanile Postimehe reklaam, kus on kasutatud täpselt sedasama kujundust ja sõna-sõnalt sama sõnumit. Erinevalt ühest oma keska-aegsest klassiõest, kes eranditult kõik oma kirjandid ja muud tööd internetist kopipeist-meetodil kokku pressis, olen ma alati olnud arvamusel, et teiste inimeste ideid varastada pole ilus, et nii ei tehta ja et see, kes teeb, võiks vähemasti ära märkida, kust idee sai. Või siis häbeneda.

Häbi sellele firmale, kes Postimehele teleklipi valmistas.

From time to time tekib mul tõsine tahtmine kõva häälega müristada nagu Missy Elliott ühes oma loos, et "Aint no stoppin` me. You copywriters, You all, don`t copy me.".

Hommiku päästja oli Janice Dickinson seriaalist Ameerika supermodellid. Jah, ma tean, enamus teist arvab, et ta on vastik vana õel mõrd, aga vähemalt on ta ORIGINAALNE mõrd. Ja kui teie huumorimeel ületab kriitilise künnise, mõistate te, et valdav enamik tema kommentaaridest on naljaga mõeldud.

Ja seda, et Brasiilia meeskond eile prantslastele kaotas, seda ei juhtunud. Get it? Seda ei juhtunud!

Palun saage tuttavaks - see on Amsu, minu uus hamster. Internetist adopteeritud. Roheline ja nunnu. Minge muffi, kui armas ta on. Sibab mööda ekraaniäärt ja teeb silmadega blink-blink. Vahepeal suunab pilgu allapoole, keerab pea viltu ja nuhutab ninniga. Nothing beats minu siga ofkoors, aga ma olen tänasel õhtul hirmus õnnelik, et Rafikul vähemalt üks virtuaalne venna on.
Amsuga on teil kõigil luba mängida. Eriti meeldib talle, kui teda jooksuketta peal unele kõigutada =)

Sarnane lehekülg on ka www.neopets.com, kus saab samuti ise päris oma neoonlemmiku meisterdada. Lastele on see suurepärane koht, kust inglise keelt õppida ja isegi täiskasvanuid paelub tubliks mitmeks minutiks. Ma ei tea, kes Neopetsidele nimesid välja mõtleb, aga igaüks teist võib sõbraks saada mõne Krawki, Nimmo, Ogrini või Yurbli vms. Kuna mina tunnen otsest sugulust draakonitega, otsustasin Amsule sõbraks valida draakonipoja ja ükssarve hübriidi meenutava Shoyru. Kui Amsuga läks vähe lihtsamini (st. valida tuli vaid värvi ja looma tõu vahel), siis siin on vaja oma loomakesele valida nii sugu ja elutsemispaik kui ka meelepärased iseloomuomadused. Pärast sinu valitud vastuseid antakse neopetile kaal, pikkus, julguse, tugevuse ja kiiruse näitajad. Ja nii edasi. Oma Shoyrule panin nimeks Triaapian. Ehk siis Triaapian the Shoyru. And that would make me...Spitfire, the Mother of Triaapian the Shoyru. =D Millega üks pisike tüdruk küll öösiti internetiavarustes tegeleb? Loomad on minu nõrkuseks. Eriti krutskitega loomad. Eriti pikkade Indiaani nimedega krutskiloomad =P Pojake on mul 60 cm pikkune, aga see-eest tugeva tervisega. Kaalub suht vähe, aga on tugev ja kui kohtub võõraga, siis paneb saba igaks juhuks ründevalmis. Kuigi tegelikult tab sõbraks saada. Sööb strawberry snow puff`isid. "The Shoyru is a fiery little creature. Treat him right and you will have a friend for life but if you are mean to him he will never forget it." Minu pisike shoiru =) Tema eest peab nüüd iga päev internetis hoolitsemas käima. Meenutab natuke kunagist Tamagotchit, kas pole?

Neopets.com on täiesti omaette maailm. Oma virtuaalsele lemmikloomale saab osta riideid, mänguasju, toitu (kuidas teile maitseks jogurti-spargli pitsa, jammi?), raamatuid, viia teda vikerkaarebasseini juurde või kunstinäitusele või saata ta hotelli puhkama või muretseda talle tema oma lemmikloom. Võimalusi on tuhandeid. Sellesse värvilisse muinasjutumaailma võib lapsehingega inimene istuma jäädagi. Ka siis, kui tegelikult oleks vaja veenäidud postkasti viia, pildid seinale riputada, lillele mulda juurde valada, pudelikorgid põrandalt üles korjata, itaalia keelt õppida, ajalehte lugeda and last but not least - MAGADA. Huvitav, kas need ülejäänud 790 miljonit inimest, kes üle kogu maakera Neopetsiga liitunud on, istuvad kõik ööd läbi üleval, et käia Money Tree all või üritavad oma lemmikuid basseinis üle värvida selliste pintslitega nagu Mystery Island Paint Brush või Disco Fever Paint Brush või palun väga, miks ka mitte - Invisible Paint Brush? Või viivad oma lemmikut haiglasse check-up-i, et siis väljakirjutatud retsepti alusel apteegist igast imenimedega rohtusid ja salve nõutada.

Kui paar nädalat tagasi kestis veel hilispuberteet, siis täna oleme otsaga nähtavasti lapsepõlve tagasi jõudnud. Keegi, saatke mind Jaapanisse elama, pliis.

Musi ostis omale täna ratta ja suutis oma ergutuskõnega mindki nii palju motiveerida, et ma Charles II eluloost jutustava filmi vaatamise pooleli jätsin, autovõtmed krabasin ja oma rattale järele sõitsin. Kui ikka inimene millestki nii palju vaimustub nagu väikene laps mängurongi või uut koerakutsikat saades, siis peab temaga rattatama minema. Nii. Pärast tunniajalist jändamist ratta transpordiga ühest kohast teise ja kummide pumpamisega olime sõiduvalmis.

Vahva oli see, et uksest välja astudes avastasin ma tal hammaste vahelt MILLE? Suitsu, ohvkoors. Sportlike inimeste asi, nohh. Kuna kellaaeg oli juba hiline ja musi uus paikapandud rezhiim sätestab lisaks suitsu ja alkoholi vähendamisele menüüs ka tööpäevadele eelnevatel õhtutel kella 23-se magamamineku, otsustasime teha ühe lühikese tiiru, mis venis kolmveerandtunniseks. Olime juba kodumaja ukse ees, kui mu sportlik teinepool lausus: "Oot, lähme käime korra poes ka ära.". Milleks sinna, imestasin mina. Aga õlle järele, nohh. Ise ka itsitas. Ega kõik muutused ei käi üleöö. Ja õlle seest saab B-vitamiini. Ma kujutan ette, et kui ma temaga juba kolm aastat koos oleksin elanud, siis ma mõtleksin: "...et see B-vitamiin talle kurku kinni jääks", sest staazhikatel õlletajatel on ajud kuidagi pehmekesed, nagu ma olen täheldanud, mulle aga pehmajud ei istu eriti. Aga praegu läksin ma rõõmsalt kaasa, sest rattasõit on äge ja veel ägedam on musiga koos rattaga sõita =)
Tegelikult oli see rattatamine ka veiksemat sorti vabastav kogemus. Kolmveerandiks tunniks ununes, et viimasel nädalal on mind kummitanud konstantne janu ja soov süüa aina suuri kollaseid õunu ja riivitud shokolaadiga ülepuistatud hapukoorekooki. Nii et homme läheme suure tõenäosusega uuesti. Kui ma end enne õunaks ei söö.

-"Kui ma teaksin kindlalt, et sa m.nn ei ole ja sina teaksid kindlalt, et mina m.nn ei ole, siis ma ostaksin kohe ühe nendest majadest seal all."

Ehk muinaslugu jätkub ehk vahetevahel on sellest ka kasu, kui inimesed astuvad selle raske ja ebaolulise sammu ning ütlevad välja ka need asjad, mis pole ellujäämise seisukohast hädavajalikud.
Täna istutasime Tortillad hõbedasesse plastmassvanni ümber ja viisime terrassile tuulekest ja päikest nautima.
Isikliku arengukava seitsmeteistkümnest punktist üks oli Tüdruk. On hea tunne olla osake kellegi plaanidest.

* * *

Saaremaa teed on algajale juhile harjutamiseks priimad. Kõik vajalikud märgid on olemas ja liiklus pole ka nii tihe, et silme eest kirjuks võtaks.

* * *

Oli vale tegu anda seale sprotipasteeti. Ma olen peaaegu veendunud, et seda kalahaisu ei saa ma oma vannitoast enam iialgi välja. Puhastamine muudab olukorra ainult hullemaks - nüüd ei haise mitte enam ainult põrand, vaid põrand JA põrandapesulapp. Ja minu oranzhid plätud, millega ma sealt üle paterdasin.

Said oma tükikese muinasjuttu, aitab sulle küll!

Vahetevahel, kui peab kusagil järjekorras seisma, on vahva inimesi jälgida. Täna näiteks oli ühe ametiasutuse ukse taga torbikond inimesi, kes kõik ootasid, et uks avataks. Minu vastas seisev vene mammi oli oma ägedale polüfooniliste helinatega telefonile tõmmanud helina, mida võib nimetada ka müraks. Selline ragina ja kolina segu nohh. Sissetulevat kõnet vastu võttes tegi mammi nägusid ja ohkis, et "gospadi" ja "gospadi". Ma muigasin omaette ja mõtlesin, et mis tellid siis omale sellise hirmsa helina, kui pärast on igat kõnet vastu võttes hirmus häbi ja jube olla? Aga vbla olid selle koleduse talle hoopis viguriväntadest lapselapsed tellinud - kes teab.

Käisin täna iseseisvalt Cerese aianduskeskuses. Sõitsin vahepeal vastassuunavööndis kenasti ja =) Aga ära tõin. Lillekastid. Nüüd saame Tortillad ümber istutada. Minu tibudest kõige suuremal tibul hakkab varsti õis lahti minema, tumelinna karvane äär paistab juba =) Mul on tõesõna selline tunne, nagu oma lapse sündi jälgiks kõrvalt. Nagu oleks minu munarakk kellegi teise kehas ja nii edasi. Et ise valu ei tunne, aga jube huvitav ja emotsionaalne on ja tahaks teda sealt juba kiiremini välja tirida.

Ja juba tunni aja pärast algab Brasiilia-Austraalia kohtumine. Peaks siva oma fännipluusi puhtaks küürima. Õues paistab päike, ilm on soe, siga liputab saba ja on rõõmus. Elu on ilus =D

-"Millal ma viimati rannas käisin?"
-"Mis siis?"
-"Kõrvad on liiva täis."
-"And?"
-"No ma nagu olen neid vahepeal mitu korda puhastanud ka või nii."
-"Järelikult keegi paharett on käinud sulle öösel liiva kõrva puistamas."
-"Kes nagu näiteks? Unemati? Jah, veidi valesse auku aint..."
-???

Hilisöised siidrised kõnelused pisiõega. Kiss Cherry - siidrised. Väga hea siider on. Ma hüüdsin HURRAA kõva häälega, kui esimese purgi avasin ja lürpsasin. Tõesti nämma.

Ja see Nivea Visage AquaSensation silmaümbruskreem on mõttetu värk. Katsetasin nädal aega. Iseenesest on ta selline emulsioonilaadne ja tekitab tõepoolest mõnusa värske tunde, nagu oleks omale jahedat vett näkku pannud, aga lubatud efekti (kaotab tumedad silmaalused) ei saabunud. Plögasin ekstra testimise eesmärgil kreemi ainult ühe silma ümber, et vahe oleks hästi näha, aga mina küll oma kahe silmaümbruse vahel mingit vahet ei märganud. Kui, siis oli ehk õrnõhuke, vaevu-vaevumärgatav vahe (aga see võis vabalt olla ka minu kujutlusvõime vili). Siiski - kui vahe on vaevumärgatav kui sedagi, on kreemipurgi peale kulutatud raha ju mahavisatud, kas pole?

Tema tuli varem töölt koju, tarbis kaks pudelit alkoholisegust limonaadi ja keeras end keset terrassi puupõrandat magama. Temake tassis karpide sees kohale oma kingad-saapad ning asus sealsamas kõrval mõnusa õhtupäikese käes pihusti ja käsnaga puhastustöödele. Kusagil allpool siristasid paar linnukest puude otsas ning kostsid laste hõiked mänguväljakult. Tema magas süvenenult, liigutades vahepeal õlga või varvast ning pigistades aegajalt svammiga nubukit nühkiva temakese sääremarja, otsekui kontrollides, kas too ikka olemas on. Temake tõstis pilgu rohelise-kollasekirjult saapalt ning silmitses armastusväärselt seda sassis pead ja seda puupõranda peal lesimisest tolmuseks muutunud tumesinist hommikumantlit, suunates silmad seejärel kaugusesse, kust paistsid üksikute tornmajade kuumuses lõõmavad katused ja ühe riigi pealinna kohta kohatu rohelus. Toas mängis televiisor, aga õue polnud seda kuulda. Temakese peas liikusid mõtted sama katkendlikult ja suvalises suunas kui vesiratas suvisel järvel oskamatu juhi käes. Keegi ei avanud ümberkaudsete majade ja korterite aknaid, keegi ei liikunud rõdudel. Paigas, kus tavaliselt iga veerandtunni möödudes lennuk üle pea müristab, oli lootusetult tasane. Kui ventilaator poleks nurgas vaikselt surisenud, oleks õhkki paigal seisnud. Kaks inimest, õhtu ja hetk. Mõned mööduvad ent meeldejäävad emotsioonid.
Modernse ajastu idüll.

Eile õhtul, pärast seda, kui olin oma sulissea kinni tuckinud, hakkasin koduvideosid ümber lindistama. Kuna meie pere ja suguvõsa ja sõprade juubelid ja lõpetamised ja reisid ja niisama pralletamiste videod on pisikeste kassettide peal läbisegi, pidin vanaemale kasseti lindistamise ajal ise puldiga kaamera kõrval passima. Sest tal tõesti ei ole vaja näha, kuidas mu semiootikuharidusega keska pinginaaber sõnajalaks kehastub või mingid poolsuvalised jorsid lõkke ümber mingit väga kummalist tantsu tantsivad. Ühesõnaga - proovisin kogu materjali teemade kaupa paigutada. Ja mida ma avastasin? Et ma istusin kõik need tunnid teleka ees kui naelutatud ja muudkui naeratasin. Sest mul on imevahvad sõbrad ja väga toredad sugulased. Targad ja tublid on nad kõik niikuinii. Vahetevahel ma küll mõtlen, kaamera näpus ringi siblides, et peesse, palju lihtsam oleks lihtsalt niisama chillata. Aga see filmimine tasub ikka ära - juba paar aastat hiljem on maru äge vaadata =D

Ülikooliaastate alguses lasin Brasiilia fännina oma telefonile valmistada lipuvärvides korpuse. Maakera ja tähed ja Ordem e Progresso ja puha. Kui korpusele mõned kriimud siginesid, joonistasin uue kavandi ja lasin oma imearmsa tilevoni karamellkompvekiks ümber maskeerida (ja Tele2, raibe, varastas mu kavandi, mille tõttu ma siiani nende peale veikest huumorisegust vihakest pean). Korpuste piduliku vahetamistseremoonia ajal aasis isa mind kui väga kokkuhoidlikku inimest: "Noh, vana korpus paki korralikult kilekoti sisse ja pane sahtlipõhja paremaid aegu ootama.". Mida ma ka tegin, sest enda loomingust on alati raske loobuda. Mõni aeg hiljem, millalgi esimese või teise või kolmanda või neljanda kolimise ajal ma sellest siiski vabanesin. Täna, kui karamellikas on oma päevad peaaegu ära elanud ja paari kriimuga Bresil oleks omal kohal, kahetsen seda tegu siiralt. Eriti veel MM-i valguses.

Minu kullakallist telefonist veel nii palju, et käisin täna EMT-i esinduses uut akut nõutamas. Majanaaber oli küll eelnevalt öelnud, et "ah jäta jama, ostame parem uue telefoni - sellistele ei müüdagi enam akusid", aga kuna ma olen oma kallisse 3210-sse südamepõhjani kiindunud, siis saatsin ta selle jutuga karulaande ja otsustasin, maksku, mis maksab, karamellikale uue aku leida. EMT-i onu kohtles mind igati armastusväärselt, aga see koht, kus ma oma telefoni mudeli nimetasin, kiskus ta suunurgad kahtlaselt vildakile küll. Leides, et ma ei pea end õigustama (ega ma Jüri Mõis pole, et noorema naise võtan), ütlesin tema kommentaari (teadagi, millise) peale, et ei, aitäh, ma sooviksin siiski uut akut. Onu sukeldus andmebaasidesse. Klõba-klõba-klõba. Tulemus: "Ega te ei ole valmis Tallinna piirest väljapoole minema?". No kammoon! Ma näen ülepäeviti linna vahel ka aastaid vanemate mudelitega ringiliikuvaid inimesi, miks siis nüüd järsku just 3210-le enam akusid ei tehta? Onu päris, et miks ma ikkagi ei võiks omale uut telefoni soetada? Ma siis lahkelt seletasin, et minu nunnu on seitse aastat ühegi viperuseta hakkama saanud. Ta on mind truult teeninud nii tuules kui vihmas kui dushi all, ei plõksi iialgi vastu, on äärmiselt löögi-, põrke- ja räpakindel ning teeb just täpselt kõiki neid asju, mida mul vaja. Ei ole tal ühtegi üleliigset funktsiooni, mis mind menüüs olles vaid närvi ajaks ega üllata ta mind ka elusees selliste hirmnaljakate juhtumitega, millest mu sõbrad ja tuttavad (kes reeglina iga paari aasta tagant oma mobiilid välja vahetavad) mulle pajatanud on. Asjatundjad mobiilipoodides on mulle ütelnud, et 3210 on viimane töökindel mudel. Ja et ma pole ainus fänn. Nii et miks ma peaksin oma pisikese oranzhi-punasetriibulise tuunitud sõbra reetma?

Loo lõpp on selline, et veel enne saabuva nädala lõppu toimetan ma end Lasnamäele ja otsin mõne keldripoe. Raudselt, et venkudel on akusid. Neil on reeglina kõike. Keegi midagi tahab, edastage soovid, ma toon teile ka.

***

Üks asi veel. Mudu jääb südametunnistuse peale, et ise tean, aga teile ei öelnud. Kuu Ökaks saavad siinkohal ametlikult kuulutatud Maakera Kärdla kanafilee riisiga ja Kärevere kartuli-singivorm. Niisama heast peast ma elusees toitu söömata ei jäta ega ära ei viska, aga need kaks viimast leidsid pärast esimesi ampsusid tee külmkappi tagasi, et kunagi lähemas tulevikus põrsa roaks saada. No tõesti! PAHA MAITSEGA TOIT!!!

Ma ei tea, miks mulle meeldivad poseerimata fotod palju-palju enam kui poseeritud. Poseeritud fotod on ainult siis ägedad, kui teiselpool objektiivi on olnud keegi professionaal. Siin teile aga üks eileõhtune näide sellest, mis saab fotodest siis, kui on liiga lõbus. Vähemalt on pärast endal tore vaadata, kuidas te naernud olete.


Ja nüüd tõsisemate teemade juurde. Olen pea nädala iga päev üritanud meenutada, mis oli selle mmmmõnusa joogi nimi, mida ma Sõpruses ostsin. Nüüd (vist) tuli meelde. Chockomocko. Ideaalne segu kakaost ja kohvist. Ei hakkagi siin rohkem kirema, ütlen lihtsalt, et kuigi ma proovin kõiki jooke ja sööke reeglina vaid ühel korral, siis sellest Chockomockost saab minu must-drink igal järgneval kinos Sõprus vaadatud seansil.

Pärast seda, kui me oleme tund aega shokolaadikohvikus istunud, küsib ta: "On sul praegu kiire? Mis arvad, kui läheks Stocki? Mul pole ühtegi kleiti ja see käib mulle täiega närvidele.".
Ei, mul ei ole kiire ja loomulikult on mul aega oma pisikese blondi õega Stockis shopata, eriti, kui tal on taoline eksistentsiaalne probleem. Pärast tunniajalist kleitide valimist ja selgapassimist kuuleme valjuhääldist, et hilisest kellaajast tulenevalt ostukeskus suletakse, kuid söögikaupade osakond jääb avatuks, bla-bla-bla. Asutame end minekule. Kusagil poolel teel eskalaatoritega allapoole lausub ta: "Saaksid sa aidata mul vene keelt teha? Mul on suvetöö ja ma nagu absull ei saa aru, mis nendes tekstides kirjutatud on.". Kell on 21 õhtul ja mul oli tegelikult kavas telkut vahtida, aga kui kaalul on mu õe ainest läbisaamine, siis... Pealegi olen ennegi vene keelt õpetanud, nii et. Kuigi vastutustundlikum oleks olnud seda paluda juba siis, kui ma päeval helistasin, et jou, Ruu, kassa muga pärast juuksurit kohmikusse tuled? Aga hea, et üldse palus. Hea, et üldse muret tunneb. Vihikut lappas edasi-tagasi ja ütles poolnaerdes, et pole seda aasta aega näinud. Aga tehtud saime. Kuigi kaheksandas klassis ei peaks tähed enam sassis olema, aga vähemalt ta püüdis. Seda oli näha ja mina kui igipõline diplomeerimata pedagoog õpilastes just püüdlikkust kõige enam hindangi.

Kusagil Djaadja Fjoodori ja Koomnata Martina vahepeal jäi mu pilk pidama pisiõe sõrmusele. Küsisin, et näidaku lähemalt. Selgus, et tegemist oli lihtsate rõngastega - sellistega, mida Saku On Ice pudeli küljest saab. Miks need sõrme ümber toppida? Aga sellepärast, et siis tead hommikul, mitu pudelit õhtul ära jõid. Geniaalne, kas pole? Mina küll temavanusena selle peale ei tulnud, et äratõmmatud triibust ülejäänud kõrtest omale ilus värviline kaelakee valmistada. Inimene õpib kogu elu.

Nüüd aga sellest juuksuriskäigust. Mul selline kahtlane karvane tunne, et olen (vist) kinnisidee küüsi langenud. Nimelt üritan ma juba viimased pool aastat oma kiharaid helevalgeks muuta. See, mis mulle eile pähe tehti, ei erine aga kuigivõrd eelmise korra tulemusest. Minul on tunne, et saaks ikka veel valgemaks kuidagi, aga õde ja terve kari juuksureid, kes seda vesinikutamist huviga jälgisid, väidavad kõik, et on küll väga hele ja rohkem enam ei saa. Küsimus suurele ringile: Is THIS blond enough? Kas ma võin pensionile minna?

The Jackal, Orkutis

No mis parata, ikka meeldivad kõige enam need lood, mis enda elule soundtrackiks sobivad.

Vot see on just selline asi, miks vahetevahel tekib soov igasugused kontod ära lõpetada. Keegi sexkutt36 oli mulle järgneva kirja saatnud: Kas sa amatöör sex filmis sooviks olla...Tasu 25 000 kr.Kui huvi anna teada.) :)

Esimene reaktsioon oli tuttavatele moderaatoritele hädakisa sisaldava meili kriblamine.

Teine reaktsioon oli sexkutt36-le kirjutada, et "kulla mees, ma võtsin just puhkuserahaks suurema summa välja. What makes u think, et ma soovin su näruses filmis osaleda?".

Kolmas reaktsioon oli jälgida tema reaktsiooni minu erinevate reaktsioonide peale. Sõnaga - ma palusin viisakalt, et ta nimetaks mulle mõne toreda põhjuse peale raha, miks ma peaksin üldse mõtlema mingi sellise asja peale. Mille peale saabus uus kiri: "anna msn".
No kurat, ega ikka ei anna küll!

This is where red lipstick gets you! Always make sure you have a pocketknife with you just in case some of the great directors of our time might think that you`d fancy a role in their "amatöör sex film".

Mitte üldsegi seks teema. Paluks edaspidi alla milli mitte pakkuda. Ja et oleks hea süzhee ja taustamuss ja andekad kaasnäitlejad, eksole.

Varaöine vestlus minu pisikese õega.

Kui ma talle reedel kell 19 helistasin, et noohh, kas lähme siis kinno ve?, oli tema end juba jõudnud täis kaanida ja üritas väga viisakalt mulle selgeks teha, et ta ei tahaks lihtsalt kino jaoks kaineks saada. Kuna ma olen vanem ja targem ja pean eeskuju näitama, ei hakanud ütlema ka, et no problemos, mul on kodus kapis kolm ja pool pudelit Elvet ja külmikutäis mahla. Mina võin ju olla always up for new experiences, aga tema on 15. Aastat vana.

A täna, mingid tunnid tagasi, justsamuti nagu ka siis, kui me vahetevahel koos põrsikuga jalutamas käime ja oma perekonda ja suhteid huumoriga lahkame ja üksteisele surmtõsiste nägudega (ent veikese muhelusega silmanurgas) lubame, et "jaa, sellel ja sellel kuupäeval hakkame tõsiselt sporti tegema", tabasin end taas kord mõttelt, et deem, tänavatarkus vist on ikkagi omaette tarkuse liik. Minu pisikesest õest on nende tänaval veedetud aastatega saanud arukas noor tshikk. Viskas mulle selliseid lauseid, et ma kergitasin imestusest kulmu. Mõlemat tegelikult. Selliseid mõttekäike ja -avaldusi ei ootaks ka oma magistrikraadiga sõpradelt-tuttavatelt. Meenus, et ma polegi temalt veel tunnistuse kohta küsinud. Et kas sai selle üldse... Ju vist ikka...hoolimata sellest, et ta vahepeal kuid koolis ei käinud. See polegi minu jaoks oluline nüüd, kus ma näen, et tal on arukene peas. Mõnes mõttes on mul isegi hea meel, et ta hüppas mõlema jalaga täie hooga otse keset sopalompi ja ei pistnud oma nina sealt välja enne, kui õige aeg tundus käes olevat. Sest mina olen eluaeg tubli kooliõpilane olnud, nõrkemiseni õppinud ning ka neeruvaludega kooli roninud. Ja kuhu ma sellega välja olen jõudnud? Vastikustunne kõige vastu, mida PEAB tegema ja nn. läbipõlemissündroom.

Ma ei tea ainult, kuidas me nüüd edaspidi koos pidutsema hakkame. Kaks äärmust on keskpunktile lähedamale liikunud. Tavaliselt käis see ikka nii, et mina kaagutasin kõrval, et "appiii, midasaomaarustTEEED?!", kui ta meie seltskonnas südamerahuga õlle/Bacardi Breezeri/VodkaMixi lahti korkis ja selle siis loetud minutitega ää hävitas. Tema aga muheles ja ütles: "Jaa-JAA, ma tean küll - sina oled selline tubli ja korralik, aga vaata - mina ei ole selline, nii et...". Ja kui ma talle kooliõpetajahäälega meelde tuletasin, et ta on nohh...kõigest 13, vaatas ta mulle oma hiiglaslike hirvesilmadega otsa ja tuletas meelde, et tal on juba mitmeaastane kogemustepagas, nii et ma võin rahulik olla. Noored tõesti joovad end surnuks siin Eestis.

Aga nüüd olen mina see, kes Kalvis omale veini kõrist alla kallab lootusega, et ehk saab siis autos magada ja Ruu on see, kes mulle vesiselgeid lahenduskäike ette söödab. Ma ootan veel natuke ja siis lähen pärin selle indigolapse käest, mis nõu tal mulle karjäärialaselt anda on =)

Nii või teisiti. The Banger Sisters =D

Reede. Südaöö. Esimene pisike perenägelus. Nii kõnelevad üks kaine ja üks kes-teab-kui-palju-vägijooki-tarbinud inimene.

"Carry, see, mis seal väljas täna toimus...sa sittusid mul hinge täis."
"??"
"Sa sõna otseses mõttes kakisid mulle ühe junni hingepõhja."
(Carry naeratab, sest võrdlus on tabav. Ropp, aga tabav.)
Järgneb vestlus, mille jooksul vähem kaine inimeseloom suudab kainet inimeselooma solvata, mida viimatimainitu mõne fraasi möödudes edukalt järele aimab. Vähemkaine topib papud mitte just kõige õnnestunumalt jalga ning pöördub minekule. Keegi on saanud haiget ja keegi teine on saanud rohkem haiget, aga kumb täpselt, seda ei oska kumbki määrata, sest... üks on kaine ja teine vähem kaine.

Järgneb vestlus koridoris, kus kaks inimeselooma üritavad lahata, mis korteris sees olles valesti läks ja tagasi saada seda, mis siis, kui päike paistis, veel oli. Aga nad ei kõnele ühes rütmis, sest üks on kaine ja teine natuke vähem kaine. Vahepeal kõnelevad nad üksteise lausetesse sisse, siis jälle otsivad pilguga mööda seina vilades õigeid sõnu justnagu abitud väikesed lapsed, kes põrandalt sobivaid klotse otsivad. Võibolla on hea, et üks on kaine ja teine tsipa vähem kaine, sest kui mõlemad oleksid kained, siis läheks kätshiks kätte ära. Või siis mitte. Kurat seda teab.

Enam ei saa kaine niisama minema jalutada, kui igav hakkab. Sest tal on tee ära lõigatud. Tema ees seisab üks, kes on tsipake vähem kaine ja kellest ta hoolib just täpselt niipalju, et tahaks tollele vahepeal näkku karjuda: "Kurat küll! Kui sa laseksid mul ASJAST rääkida, siis sa saaksid aru, et NEED teised asjad ja teised inimesed ei peaks sulle kõige vähematki muret valmistama.". Selle asemel, et rääkida asjast, defineerivad nemad kainet inimest ja natuke vähem kainet, kellest üks on vastand igavale, keskpärasele ja tavalisele ning teine astub parajasti lifti, öeldes "Kohtume kümne minuti pärast siinsamas, mõtle senikaua välja need kolm sõna minu kohta.".

Ta jääb hiljaks, sest otsustas enne kluppiminekut dushi all käia. Ta jõudis pea ära pesta ja on õnnelik. Ka mehed tahavad ilusad, esteetilised ja viisakad välja näha. Kolme iseloomustavat sõna ei jõudnudki välja mõelda. See-eest mõtles kaine kogu see aeg teist oodates millegi muu peale.
"Ma tahan, et sa teaksid, et ma ei kavatse kannatada sinu nokkimist minu mineviku kallal. Ma tahan, et see, mis seal oli, ka jääks sinna."
"Sinu minevik! Kui sa teaksid, missugune MINU minevik on! Ma olen ka igasuguseid asju teinud. Igaühel on minevik. Ma ei kavatsegi nokkima hakata. Me peame ükskord maha istuma ja oma minevikkudest vestlema."

Üks kaine ja üks vähem kaine inimene on jõudnud millenigi, mis "kõlab nagu plaan". Mängu nimi on "I have never..." ja kaine kuulis sellest esimest korda hittseriaalist "Lost". Ei teagi, miks kaine seda nende ühist mängu rohkem ootab, kas pihitooli-efekti pärast või uudishimust selle vastu, mida vähem kainel tema pattudele vastu panna on.

Takso sõidab ette ning vähem kaine inimene sõnab: "Mul on pohhui sellest sinu külma või misiganes villist. Give me a kiss.".
Would he still be in love with me if I was 100 pounds heavier, wore bracelets and had greasy hair?

"Kas su telefon on ööseks väljas? Haa, aga mul on ju võti nüüd. Ära siis imesta, kui ma tunni aja pärast sulle kaissu sajan.". Karm nali, sest minu voodi on kahele inimesele korralikuks uneks way liiga pisike ja ebamugav. Isegi üksinda magamise edukaks õnnestumiseks pidin eelnevalt mitu nädalat harjutama. Ja üks meist norskab ja vilistab öösiti nigu sokivabrik. Mis on iseenesest armas, kuid peletab kahjuks igasuguse une. Ja teisel on komme kogu tekk enda ümber mässida nagu oleks ta röövik või mingi muu hädasti kookonit vajav elukas. Sellegipoolest naeratavad kaks inimest teineteisele (need kaine ja natuke vähem kaine) ning üks suundub välisukse poole ja teine üles oma kaamerate, makkide ja miljoni juhtmega mässama. Paari tunni pärast näevad taas. Ja siis saab ehk juba mängu mängida.


To be continued...

Eile, kui me Kalvi mõisast lõunasöögilt tagasi sõitsime (fa-faa, märkate ikka, et ma uhkustan ve? ;) , läks jutt autos Aljosha peale. Ma olin tegelikult lootnud, et saan seda teemat vältida. Sest mul oli sest kõrini juba siis, kui esimesed uudised leheveergudele jõudma hakkasid. Aga minu soov ei ole teadagi seaduseks, nii et tundus, et igalpool, kus ma televiisori lahti tegin või lehe avasin, hüppas too pronksmees mulle ninna kinni. Minu esimene reaktsioon sellele kõigele on, tsiteerides Deni, "Anger On Nationalism". Miks ei võiks kõik inimesed lihtsalt püüda ja proovida õnnelikud olla ilma, et peaks pidevalt kellegagi sõdima või maid jagama? Aru ma ei saa. Liiga naiivne olen vist. Blond ka natuke. Mõnes valguses on iirised peaaegu et sinised. Ja roosad päikeseprillid on mul juba suvest 2001.

Aga tagasi Aljosha juurde. Ma ütlen nüüd ka, mis mul öelda on. Kes ei taha, ärgu lugegu (loomulikult te loete, NII naiivne ma ka pole =P ).

Esiteks. Mul on kahju, et selline asi üldse toimub. Inimesed peaksid üksteist armastama, mitte lahterdama selle järgi, kes on Aljosha kaasmaalane ja kes mitte.

Teiseks. Lähtugem siiski loogikast. Kogu see kemplemine ja vaidlemine on pronksmehe ümber olevad vaidlused nii totraks ajanud, et keegi, kes selle uudisega esmakordselt kokku puutub, arvaks vist küll, et enamus vaidlejaid on poolearulised.
Monumente on inimestele vaja. Mina ei ole üks neist, kes neid vajaks, samamoodi, nagu mul on ükskõik ka surnuaedadest ja muudest millegi meeles hoidmise abistamiseks püstilöödud värgendistest, aga ma saan aru ja mõistan, et osadel inimestel on neid vaja. Loogika kõnnib antud situatsioonis minu meelest järgmist rada mööda:

* On`s Tõnismäele kedagi maetud vai mette? Keegi nagu päris täpselt ei tea. Mõned ütlevad, et raudselt on ja et on ka kirjalikud tõendid selle kohta, teised, et on jah, aga et need kolm venelast olid pisisulid, kolmandad, et pole seal kedagi. Siililegi selge, et ilma Aljosha ninaesist üleskaevamata me lõplikku tõde teada ei saa. Seega labidad kätte ja...

* Leitakse selle platsi piirest kellegi säilmed - tuleks need viisakalt kuhugi sobivamasse kohta ümber toimetada. Soovitavalt siis sinna, kuhu metallsõdur isegi transporditakse. Ei leita - tuleks plats kenasti uuesti kõnnitavaks haljasalaks muuta (mida ON Tallinna linnale väga vaja, paluks mitte veel üht pilvelõhkujat!) ja metallmees ikkagi kuhugi ära transportida.

* Miks Aljoshenka ei võiks jääda sinna kus ta on? As much as I like Russians (normaalseid, toredaid, kultuurseid venelasi, mitte sihvakoori tänavale sülgavaid, "urood pljääd" karjuvaid ja su telefoni kõnekaarti lunivaid isendeid, ohvkoorss), on praeguseks hetkeks selge, et eestlastele ei meeldi see, et Aljosha seisab seal, kus ta parasjagu seisab. Eestlased on need, kes elavad Eesti riigis ja kuuluvad reeglina eesti rahvusesse (originaalvormis, mitte need, kes Muhu seeliku triipude arvu on ära õppinud). Konfliktid ei vaibu teatavasti enne, kui neile on saabunud mingisugune lahendus. Lahendus peaks reeglina olema talutav mõlemale poolele. Antud juhul ma leian, et kõnealust teemat silmas pidades peaks lahendus olema ühele poolele rohkem talutav (ja ma ei lausu nii eestlasena, vaid mingi kummalise eri rahvuste seguna, kes pole kunagi mingi eriline eestluse patrioot olnud). Kui keset mingi muu, kõrgemat eneseteadvust väljendava riigi pealinna seisaks analoogne mälestusmärk, mis selle riigi põlisasukaid solvaks, ei mõeldaks pikemalt. Ma võiksin siia tuua rea näiteid erinevatest "vähemus"(haa. haa.)gruppidega riikidest, kus sellise mälestusmärgi püsimine kõne alla ei tuleks, kuid valin teadlikult igasuguste muude riikide/rahvuste siia loosse segamisest hoidumise.
Sõnaga - Aljosha peaks kantama sinna, kus on talle sobivam paik. Ja palun ei mingit matuserongkäiku ega midagi sarnast. See paamjatnik keset linna on eesti rahvale isegi solvav, nii et pole vaja vene meediale konti hambusse suruda hiiglaslike fotodega sellest, kuidas baabushkad itkevad ja noored kooliõpilased oma sangarile surnud lilli järele viskavad. Mitte öö varjus ja saladuskatte all (selg võiks igal rahval, olenemata väiksusest, siiski sirgu jääda), aga lihtsalt ilma suurema kisa-kära ja emotsioonideta.

* Kuhu viia? Pelguranna läheduses on üks sakslaste kalmistu, mille vene väed siia tulles maatasa tegid. Olen kuulnud ja lugenud, et nad seal ka väikestviisi laulu- ja tantsupidusid pidanud on. Sellest, kas surnuaial sobib trallitada ja alkoholi tarbida, me täna ei räägi. Eks igal rahval omad kombed. Kui mind Mehhikos kellegi matusele kutsutaks, siis ma laulaks ka rõõmsa jaalega ja liigutaks varvast. Küll aga ei sobi kuidagi teiste surnute rüvetamine, mida ka mina, kellel mul surnuaedadest on ükskõik, iialgi ei teeks. Sakslased ja saksa keel ei ole mulle, kusjuures, eriti sümpaatsed, kuigi mul on mõlemalt poolt paar vahvat saksa peaaegu-et-sugulast. Sellegipoolest. Surnutega ei jamata. Surnud on kellelegi kallid ja pühad. Aga kuna venelased selle sakslaste surnuaia ükskord juba niimoodi "enda omaks" ümber muutsid nii, et seal midagi enam taastada ei ole ega anna, siis võiks too metallist mees ka sinna kantud saada. Las peavad oma laulu- ja tantsuõhtuid selle ümber ja viigu sinna nii palju lilli, kui terve Tallinna lillepoodides leida võib.

Ja kui kellelegi veel selgusetuks jäi, MIKS oleks eestlastel õigus Aljosha sänne sakslaste/venelaste kalmistule paigutada või seda üldse paigast liigutada, siis lugege veelkord seda kohta, kus venelased Eestisse tulles sakslaste surnuaia ää hävitasid. Ja siis lugege seda kohta, kus on toonitatud, et Eesti on siiski eelkõige eestlaste maa. Peaks selgeks saama küll.

Võiks rohkem oidu peas olla. Nii igasugustel vallutajatel kui ka neil, kes kogu seda soga pärast klaarima peavad.

"Misasi SEE on?"
"Kook."
"Miks?"
"Ma mõtlesin..."
"Me oleme sinuga sellest rääkinud!"
"Ma tean, aga..."
"Mul ei ole Rubensiga üks maitse!!"


See oli eileõhtuse mängufilmi üks kolmest heast kohast. Mitte parimast, aga lihtsalt heast. Filmi nimi oli "Täna öösel me ei maga" ja ma olin seda juba ammu näha soovinud. Mitte nii, et ma suren ära, kui seda kohe vaadata ei saa (nagu mul 10 aastat Natural Born Killers`iga oli), aga nii, et nohh, vaataks kah ära siis.
Teine hea koht oli see, kus Carmen Kass ja Priit Võigemast autoga kantide eest põgenedes korraga käiku sisse panevad. Kolmas hea koht oli see, kui film ära lõppes ja lõputiitritele head mussi taustaks lasti.

Te arvate nüüd, et "Täna öösel me ei maga" oli minu arvates väga igav film? Ei olnud üldse igav. Koguaeg oli väga huvitav. Ma nimelt ootasin pidevalt, et mõni põnev koht tuleks. See muutis filmi jälgimise nii huvitavaks, et isegi uni ei tulnd peale, kuigi ma olin värskelt dushi alt tulnd ja teki all keras. Isegi tulistamistega seotud kohad polnud huvitavad, kahjuks. Mitte et mulle meeldiks vaadata inimeste tapmist, aga kui selline asi juba stsenaariumisse sisse kirjutada, siis kas poleks otstarbekas otsida ka näitlejad, kes oskaksid näidelda vastavalt
a) üllatust
b) kohkumust ja
c) hirmu ???

Ma olin selles veendunud eile õhtul ning olen ka täna, et mul on vähemalt kümme sõpra, kes suudaksid Maria Avdjushkot, Carmen Kassi, Priit Võigemasti ja seda Keskriminaalpolitsei vaneminspektorit mängivat tölli näitlejameisterlikkuses ületada. Mida teile seal lavakas küll õpetatakse, ah?

Ja ärge pange siia mingit kommi, et "Carmen Kass pole lavakas käinud". Daa-aah, ma tean seda isegi. Seda parem talle. On vähemalt mingigi õigustus. Carmen Kass oli neist veel kõige etem...

Mul on kõht täis. Nii et mitte tühi kõht ei põhjusta praegust sapisust. Lihtsalt...kahju on vaadata, kuidas raha on raisatud. Ärge te, jumala eest, seda filmi kuhugi biennaalile küll saatke!!!

Täna ma kiidan kolme asja.

1) Soe Ceasari salat Tartu kohvikus nimega Catwalk. Hõrgu maitsega, tervislik ja täidab hästi kõhtu.
2) Hansa hotell Tartus Aleksandri tänava lõpus (just hotell mitte külalistemaja - need kaks erinevat asutust). Hubane, kuid samas luksuslik, suurepärase teenindusega, mõnusa õhkkonnaga.
3) Jason Statham filmides Transporter ja Transporter 2. Kuna see näitleja on nii välimuse kui olemuse poolest minu isaga väga sarnane, siis meeldib ta mulle ekstra palju. Kui ta mu isa ei meenutaks, meeldiks ta mulle lihtsalt sellepärast, et ta on meeldiva välimusega, muheda aktsendi ja keelekasutusega ning oskab hästi näidelda. Tegelaskujust me muidugi ei räägigi...

Minu paari aasta tagune suur armastus Benny Benassi on asendunud Studio B-ga. Ma absoluutselt täiesti armastan neid. Kui mõnda Studio B lugu kusagil klubis minu sealoleku ajal mängitaks, assa põrguvärk! =) Ma hüppaks omal kontsad alt ja seeliku seljast vist.

Ja Coldplay on jätkuvalt hingematvalt geniaalne. Ma mõtlen pidevalt, et no millal, millal nad ometi mõne jama looga hakkama saavad. Kunagi peavad ju ideed otsa ka saama. Aga võta näpust. Kui mul vaid oleks see au nende pillide pealt tolmu pühkida... Chris Martin ja tema hääl peaksid kusagil muuseumis olema.

Alexandr Petrovsky küsis eile, et kuidas ma saan kuulata 3 lugu heavy metalit ja seejärel südamerahuga mingi ulguva boybändi peale panna. Ma küsisin vastu, et kuidas ta saab endale ainult ühe muusikastiiliga piire seada. Ta väitis, et ma olevat kõigesööja. Ma vaidlesin vastu, et ega ikka ei ole küll. Bossoni "One In A Million" on mul eluaeg ihukarvad püsti ajanud. Negatiivses mõttes.

Aga ma ei lähe seda kõva häälega kuulutama inimesele, kellele see lugu väga meeldib. Mitte kellegi muusikamaitse pole ju tegelikult halb, on lihtsalt erinevad maitsed. Kui kellelegi mekib kartulipuder rohkem kui hanemaksapasteet, siis lasku käia! Kelle teise asi on teda seda söömast keelata? Ja mis mõtet on lagedale tulla mingi reaga a la "appi, mis saasta sa kuulad?". Või kritiseerida kedagi sellepärast, millise mütsi/pluusi/sokkidega ta käib?

Tahtsin rõõmu jagada ja saatsin Eurovisiooni võiduloo ka Petrovskyle kuulamiseks. Ta sai pahaseks ja küsis, et "What kind of a bullshit is THAT?". Ja saatis mulle vastu ühe megaaeglase souliloo. Et kuulaku ma ikka "päris" muusikat ka. Olin viisakas ja ei hakanud ütlema, et kulla mees, selliseid lugusid ei kuulata enam 20 aastat. Sest kunagi, mõnes situatsioonis, mingis kindlas meeleolus võin ma ka seda lugu kuulata. Risti ette ei löö. When it comes to music in my life, anything may happen.

Mõned soovitused Pariisi minejatele:

a) Pariisi ilm on heitlik, nii et kui teil on kavas külastada mõnda muuseumi, mille ukse taga te teate olevat järjekorda, siis olge arukad ja krabage kaasa vihmakile või -vari. Mina olin rumal ja mõtlesin, et hähh, mul on ju paks kapuutsiga jope ja väljas päike sirab niikuinii ja kaua ma siis ikka seal Orsay ukse taga kükitan? Tuli välja, et päike peab Pariisis pooletunniseid pause, mille ajal ta saadab külastajaid lõbustama vihmahood, et paks jope peab vett küll, aga läheb rõvedalt niiskeks ja hakkab haisema, et jalavarjud saavad juba paduka esimeste minutite ajal läbimärjaks ja ei kuiva ära enne õhtut ning et kui saabud Orsay ukse taha tund pärast selle avamist, pead kaks tundi sissepääsu ootama.

b) kui te prantsuse keelt ei oska, siis õppige enne reisi ära vähemalt numbrid ühest sajani, selle, kuidas restos toitu ja kohvikus kakaod tellida ja mõned lihtlabased väljendid a la kuhupoole jääb Triumfikaar? Muidugi olete te võimelised leidma tänaval mõne inimese, kes räägib inglise/saksa/itaalia keelt, aga nõme on sellepärast, et te keelt ei oska, ühe inimese juurest teise juurde joosta ja suhtlemiseks käsi ja jalgu kasutada. Ka selliseid inimesi märkasin ma seal.

c) tehke omale tavalise liinibussiga tuur mööda erinevaid linnaosi. Näete ka tegelikku elu ning tavalisi inimesi. Seda tasub tegelikult igas kohas teha, kuhu te reisite.

õ) ärge lehvitage koguaeg linnakaardiga - see on nõme ja tõmbab teile sellist tähelepanu, mida te ei soovi (kui te just ei taha, et teisse suhtutaks kui turisti - mina näiteks ei taha).

ä) säilitage rõõmus meel. Vahetevahel juhtub tõesti, et mõni kaasreisija või situatsioon on ääretult nõme, aga torisejad ei meeldi ka kellelegi. Lükkad enda tuju mööda spiraali allapoole ja teed teiste oma ka kehvemaks.
Mina torisen koguaeg. Ausalt ka. Ma ei salli hädiseid inimesi, kes igapäevaelus on võimekad. Muidu on tähtsad ninad ja suured bossid, aga reisil olles ei oska nemad äkitselt kaarti lugeda ega saa aru, kummal pool maja nad asuvad. Nuta või naera. Ja siis küsivad minu käest, et "sa arvad, et me peame SINNApoole minema jah?". Dah nagu. Ei, ma arvan, et me peaksime teiselepoole minema, aga ma niisama moe pärast kalpsan vales suunas. Et eksitan meid kõiki ära ja siis on tore olla.

Siirdun nüüd sööklasse - kõht on juba liiga tühi ja draakonipoeg sülgab leeke... =)

Kaubamaja valmistoitude leti Kauboikartulid. No expectations at all but what a hit! Liigsetesse roppustesse laskumata a la "kui kauboikartul oleks mees...", lihtsalt minge ja proovige seda.

Kell on 4.52 ja taevas Mõtuse ja Kirsi tänava vahelisel alal on vöödiline. Lilla-roosa-virsikukarva vöödiline. Poleks kaamerad kotti ära pakitud, teeks filmi või pilti või midaiganes. Pärast saadaks oma pisikesele blondile 15-aastasele õele mõne positiivsust süstiva sõnumiga "isetehtud postkaardi".
Pisikese blondi õe msn-i eilne nimi oli "Some people tell me I need help. Some people can fuck off and go to hell". =) Nagu minu suust kukkunud. Ma arvan, talle läheks see kolme triibuga liigutav postkaart väga korda.

Aga nüüd - lennukisse tudile. Ja katsugu see romantikute pealinn 13 kraadi õhusooja anda mulle. Viimane kord oli Pariisis 32 kraadi ja maikavatse pettuda =P

Selliste inimeste jaoks, kes ei oska ise müslit ja jogurtit ühte kruusi kokku valada, on firma Valio nüüd turule toonud uue müslijogurti. Mingid terade ja idudega jogurtitopsid olid varemgi olemas, aga käesolev variant on selline ehe hommikusöögi ports. Mõnusaid müslikärakaid sealt seest mõistagi ei leia, kuigi pilt topsi peal midagi sellist justkui lubaks. Mulle see toode ei istu. Kuidagi lahjaks jääb. Mitte rasvaprotsendi mõttes - selleks on meil suurepärane "kaalujälgijad soovitavad + Eesti mingi konkursi mingi auhind" porgandi-pohla (vist oli nii...või oli hoopis porgandi-apelsini) jogurt, mis maitseb tõesti üle ootuste hästi. Ühegi ampsu juures ei saa aru, et mingi madala rasvasisaldusega tootega oleks tegemist.
Aga too müslijogurt... tõenäoliselt tuleks minusugustele suuri müslikäkke taga ajavatele fanaatikutele luua jogurtimüslit mitte müslijogurtit. Need pisukesed müsliterakesed, mida sealt seest leida võib, meenutavad maitselt mingit papivahvlit hoopis. Igatahes ma ei soovita. Ja kui te kiusu pärast seda poodi ostma tormate, siis ärge minu otsa vaadake pärast, kui pool topsi alles jääb ja kaotatud rahast kahju on. Teil pole ju siga ka, kes selle ülejäägi nahka pistaks =P

Järjekordne arusaamatu sissekanne minu märkmikus. Seekord 31. mai lahtris. Keset päeva ilutseb kirje: "K- saba ja sarved". Misassja nagu? Kes või mis on K? Miks on talle vaja saba ja sarvi? Miks pean mina neid talle muretsema? Või pidi hoopis tema mulle saba ja sarved tooma? Would make sense, kui lähiajal oleks mõni vastavasisuline kostüümipidu tulemas (lehmad või kuradikesed), aga ainuke kostüümipralle, mis mulle hetkel meenub, on 1. juuni mõisapreilide oma. Seal aga kanname kõik sitsi-satsi, pitsilisi päikesevarjukesi ja kübaraid, mitte saba ja sarvi.

Küll on tobe olla, kui omaenese märkmetest aru ei saa. Ma ammu juba räägin siin Suurele Juhile, et mul on sekretäri vaja, aga kuna me mõlemad armastame avarust ning ei soovi oma kontoripinda sekretäri laua võrra vähendada, siis jääb see variant ära vist.

K - saba ja sarved. Palun, keegi, pange mind hüpnoosi alla, küsige siis, mida see tähendab ja öelge pärast mulle ka!

Võibolla on asi selles, et ma pole oma blondi juuksevärvi juba mõnda aega upgrade`inud, aga ma tõepoolest ei saa aru, mille pagana pärast on vaja ehitada KOLEDAID MAJU? Maitse üle võib vaielda küll. Te tulge mulle siia Varese ja Räägu nurgale külla, jalutame koos paar tänavavahet edasi ja siis näete. Ma arvan, et te ei vaidle minuga. Korterid on selles majas ka veel müümata, kuigi hoone on juba peaaegu valmis. Põhjus on minu arvates lihtne - keegi teine peale arhitekti ja arendaja lihtsalt ei soovi nii inetus majas elutseda. Mitte mingisuguse raha eest. Kole kole kole maja. Mu siga ka ei taha selle maja ees jalutamas käia.

Iiveldab kohati. Vahepeal käib pea nimodi ringi, et ma kakerdan sihitult kolm-neli meetrit ettepoole, siis veidi paremale või vasakule ning seejärel kas edaspidi või tagurpidi tuldud teed mööda tagasi. Veidi aja möödudes iiveldab uuesti.
Öösel ärkasin selle peale üles, et paha oli olla. Nii umbes kolme sekundi möödudes lõi pirnike pea kohal põlema, et "haa, mul on ju kapis kohukesi". Aga kuna pahistajaloom tudis kõrval ja seda ei juhtu just iga päev, siis ma mõtlesin, et ei hakka tema kallist uneaega oma kohukesepaberi krabistamisega häirima. Sättisin end mõnusasse asendisse ja proovisin mitte mõelda selle peale, et öka on ja et kõht on rämedalt tühi.

Näonahk, mis oli vahepeal kena ja klaar, on viimastel nädalatel näkku hakanud peksma. Jalad on kuidagi hmm.. karvaseks hakanud minema. Midagi on teoksil.

Ma arvan, ma pean hakkama rohkem sporti tegema.

Üks asi tuli meelde, mida taanlane ütles: "You have a twist in your brain but you ARE clever.". Sellised komplimendid mulle istuvad. Mitte nagu too horvaatlane, kes alustas, et "You have very beautiful eyes" ja jätkas veidi aja pärast, et "like two skies". Selliste tähelepanekute peale hakkab alati kas a) igav või siis b) tunne, et tahaks minema jalutada. Aga see, kui nutikaks nimetatakse, sobib minu seepamiseks imehästi.

Põhjus, miks ma avan kell 5:06 arvuti ja kukun oma blogi kriblama, lasub selles, et ma tahan kõik selle meelde jätta, mis täna Prive-s toimus. Mõned teadjamad väidavad, et Internet saab varsti otsa, teised jällegi, et sellist asja ei saa juhtuda. Igatahes on minu arvates suurem shanss, et mu mõttetöö siin säilub, kui et see seda kusagil kolletunud paberilehel teeb. Mul on väga vaja, et tänane öö kusagil säiliks ka siis, kui ma olen vana ja kortsuline (kui) ja kui mu mälukaotushood täie hooga pihta on hakanud.

Tähendab siis et... ma olen varem kuulnud, kuidas pärast peo lõppemist üks Prive töötaja istus klaveri taha ja mängis ühe pika ilusa kurva loo, ise kaasa lauldes. Toona ei meeldinud mulle see, kuidas inimesed teda vaatasid, pead vangutasid ja kommenteerisid, et go home! Tüdruk oskas kusjuures väga kenasti klaverit mängida ja lauluhääl oli tal ka ilus (ma olin kaine ja kuulasin hoolega). Laulis eesti keeles, nii et aktsendis ei saanud ka probleem seisneda. Lihtsalt inimesed kas ei saanud aru, et tal oli väga vaja seda laulu laulda või neil oli lihtsalt endil liiga häbi kuulata, kuidas keegi südamest laulab.

Tänase peo lõppedes ei meeldinud mulle see, et ma ei kuulanud piisavalt tähelepanelikult. Et ma ei vaadanud koguaeg otse silma, vaid passisin pool aega põrandale kukkunud joogikõrt. Et ma ei nautinud täiel rinnal seda, kuidas üks kena välimusega intelligentne meesterahvas, kes oli mulle eelnevalt selgeks teinud, et ta ei soovi minult midagi muud, kui vaid tantsida, laulis mulle sügavale silma sisse vaadates meie ühise õhtu lõppemise puhul ilusal jämedal häälel itaalia keeles ooperipala. "Time To Say Goodbye". Aga õhtu ei lõppenud tantsusaalis pärast loo lõppu ning sellele järgnenud aplausi. Lõppes hoopis klubi ukse ees. Mul on hea meel, et meil polnud mingit üleliiast tõmblemist või liigsete sõnade, lubaduste ja andmete vahetamise protseduuri. See olekski kõik ilusa ära rikkunud. Kas inimesel on ikka vaja nii ilusaid mälestusi? "Another time, another place - we could be a unit.". Mulle meeldib ausus. Ma hindan seda väga. Ja veel üks laul. Seekord taanikeelne. Lauldud selleks, et oleks koduteel rõõmsam. "Disneyland Is Closed Now". Kui tabavalt lauldud. Ikka silma sisse vaadates, nagu meil kummalgi poleks kuhugi kiiret. Kuigi tegelikult ju oli - taksod ja teised inimesed ootasid.

Tegelikult ma kardan, et alateadlikult kirjutan seda siia selleks, et emotsioonist lahti saada. Et kirjutan selle endast välja ja saan vabaks. Sest ma ei tohi selle peale mõtlema jääda. See oli. Ära.

Pärast taolist kogemust on igal naisel teraapiat vaja.
Appi, tahan veel.
Tegelikult mitte.
Ma ei teagi, mida ma tahan.
See on küll esimene kord.

Ma soovin, et kogu see värk mulle elu lõpuni meelde jääks. Et ma seda meenutada oskaksin, kui peaks kunagi veel teele sattuma boyfriende, kelle arust "your ass just needs a little bit shaping, that`s all". Aariaid lauldakse keset klubivaikust. Vot nii. Nii et mina ja mu pepu arvame, et me oleme täitsa kobedad.

15.05.2006

Aga võibolla ei olegi pilved vahusemad seal, kus on another time ja another place...

pshüühh nüüd, kao mu mõtetest!

Ma ütlesin talle, et mulle pakuti "minu oma kolumnit". Ta vahetas sujuvalt jututeemat.
Ma teatasin talle rõõmsalt, et need pluusid, mida ma disainisin, jõudsid lõpuks Itaaliast pärale ja näevad superägedad välja. Ta vahetas sujuvalt jututeemat.
Ma mainisin sedasama fakti järgneva pooleteise tunni jooksul veel kaks korda. Ta vahetas veel kaks korda sujuvalt jututeemat.

Arvake ära, millest ta rääkima hakkas? Oma tööst ja sellest, kui raske tal on seda teha. Alexandr Petrovsky mis Alexandr Petrovsky. Hämmastav sarnasus. Ma suisa ootan seda õhtut, kui tal käed värisema hakkavad ja ta ütleb, et ei saa ilma minuta pulti minekuga hakkama.

Vahetevahel mulle meenub, kuidas Sa uudise vastu võtsid.

"Oled sa selles kindel?"
"Jap."

Vaikus. Pisike enesest väljaminek sinu poolt.

"Fakk, raisk. Ma sain just selle töökoha & seal läheb hästi. Varsti saan palgakõrgendust ka. Ma oleksin selle kõik sinusse investeerinud!"

Sa said ise ka aru, kui valesti see kõlas. Nagu ma oleksin Sinuga kunagi raha pärast käinud.

Aeg-ajalt ma mõtlen selle peale, kui mõttetult ma Sinuga käitusin, kui mõttetu oli kogu see jama ja see jama, mis saabus pärast toda esimest jama ning kui mõttetu on sellest kõigest tagantjärele mõtelda.
Või?
Ma õppisin sellest loost enda kohta. Et ütlemata jätmine on minu jaoks samasugune valetamine nagu vale näkku ütlemine. Ja et kõige ausalt ära rääkimine ei muuda südametunnistust puhtamaks.
Teiste kohta õppisin ka. Sa poleks pidanud nii kergesti alla andma. Fight, fight, FIGHT, boy! Võitle nagu katkuhaige oma elu eest!

See teine asi oli kahe kuuga põhimõtteliselt läbi. Kõik järgnev oli vaid eesmärgipäraste ponnistuste jada. Esimesel korral lennukiga tema juurde sõites mõtlesin terve tee selle peale, kui kallis Sina mulle oled ja kui palju vähem ma temast hoolin. Soe-külm-soe-külm-soe-külm.

Kummaline on vahel oma elu varasemaid etappe meenutada ja mõelda, et oh, oleks ma siis seda või toda teadnud, oleksin ma vaid aimanud, et teen suure vea. Veel kummalisem aga on juba ette teada, et teen vea. Ja vea tegemise ajal pidevalt mõtelda, millise vea ma teen. Vea tegemise teadvustatud protsess. Kulg. Nagu jälgiks iseennast aegluubis kõrvalt.

Kunagi varem, kui mul kahe teise inimesega sarnane situatsioon oli, lausus üks neist mulle: "See kõik pole seda väärt!". Oh, didn`t I know it myself, back then? Aga et jätaks siis selle jama ja elaks rahulikult niisamuti edasi? Ei! Sest mina pean ikka kõik ämbrid ja panged ja mannergud isiklikult läbi astuma.

Seal lennukis sai nii mõnigi pisar valatud. Kurb oli, et Sind kõrvalistmel polnud. Kurb oli, et Sinu tühja istme kõrval istus üks pikajuukseline tohman, kes oli teinud rea valesid valikuid ning nendele kangekaelselt kindlaks jäänud. Jah, nutsin. Mina ka nutan vahetevahel, kujutate te seda enestele ette? Viimane kord valasin pisaraid K. sünnipäeval klubis Võit, kui sünnipäevalaps, kes suvel abielluma hakkab, teise naisega mehkeldas. Lahistasin võõra inimese tragöödia pärast. Keset võõrast klubi. Keset võõraid inimesi.

Aga Sina ära pelga, et ma kolmandat korda tagasi tulen. Ma hoolin Sinust selleks liiga palju.

Kui kunagi jõuab kätte final judgement, siis Happy ja Sina ja paar muud inimest veel olete need, kes moodustavad kohtunikerivi. Ja ma olen teiega ühel nõul, ükskõik, millise otsuse te langetate. Absoluutselt. Ilma vastuvaidlemata.

Tänase seisuga on mul Paldiski mnt. kliendikaart.
Rahu, kõrva-nina-kurguarsti oma =P
Targad mehed on seksikad.
Arstid eriti.

Minu aknast paistvad puud lähevad iga tunniga aina rohelisemaks. Huvitav tähelepanek. Ses suhtes, et ma pole kunagi varem puude rohestumise protsessi tähele pannud. Lihtsalt ühel hetkel on nad rohelised ja asi vask. Võibolla kulgeb sel kevadel aeg lihtsalt kiiremini kui eelmisel...?

Ma just mõtlesin, et täna nagu polegi millestki erilisest kirjutada (välja arvatud see, et ma teooriaeksamist väga ilusa tulemusega läbi sain - juhhuu!). Olukorda muutis aga sekundiga üks naesterahvas ARK-i büroost, kes läkitas mulle alljärgneva sisuga e-maili: Miks kirjutate oma nime valesti , dokumendi järgi olete KAROLIINA . Oletekirjas platsile 16.05 kell 9.00.

Äkki tädi Eksamiteleregistreerija võiks kaaluda varianti, et tema ise või tema kolleeg minu nime ID-kaardi pealt valesti ümber kirjutas? Vastasin talle, et teooriaeksamil märkasin küll, et minu nimi on valesti kirjutatud, aga ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, kuna seda juhtub päris tihti. Tädi arvas, et on probleem. Ma väga loodan, et nad selle ühe vale tähe pärast mu teooria tulemust ära ei nulli. See oleks küll nõme, eriti arvestades asjaolu, et ma pidin niigi seal arvutiklassis tolle vuntsidega onuga tõtt vahtima pool tundi pärast seda, kui kõik teised juba läinud olid, kuna minu testi tulemus "oli kusagil arvutis kinni". A maikurda. Peaasi, et tehtud ja olemas. Kui nüüd just mingit kammi ei korraldata sellepärast, et "ma ise oma nime valesti kirjutan". Irv suure punase algustähega.

Kui ma oleksin kahjutundja tüüp, siis mõnest asjast oma elus oleks mul tõesti kahju. Et ma ei kohanud sellist inimest nagu Tiina juba ülikooliajal. Me oleksime võinud ntx. ühikakanaabrid olla. Eksamiks õppimise asemel trummi ja passi kuulata ja esmaspäevaõhtuti Atlantises hausipidudel ennast tühjaks tantsimas käia. Või et ma pole tihedamini helistanud oma isale, et teda kuhugi kohmikusse kutsuda. Või et ma hängisin pubekana ringi kamba keskeale lähenevate antsu nuuskivate narkaritega selle asemel, et oma toredate klassiõdedega rohkem aega veeta. Või et ma siiamaani pole läinud karatetrenni ega omale relvaluba hankinud. Või et ma pole tervislikemaid eluviise harrastanud.

Aga maiole põdeja tüüp. Miining, et mul on hoopis väga hea meel, et ma eelmisel suvel Tiinaga kohtusin. Parem hilja kui neverever. Ülikooliaeg ongi õppimiseks. Lõbutsemise aeg on NÜÜD! Isaga on jälle nii, et ega head asja ei tohigi palju saada - tüütab veel ära äkitsi. Nii et ka selle üle on mul hea meel. Tänu keskealistele kommionudele oskan vahet teha sõpradel ja "sõpradel". Hea meel. Karatetrenni... hmm. Isa on mul karateäss, äkki tema õpetab? Relvaluba? Kui juhiload käes, siis teeme. Mõnda asja ei annagi saatus kohe kätte ja sel on kindlasti ka põhjus. 19-aastane mina oleks juhilube saades väga suure tõenäosusega ära rullnokastanud, sellise asja tulemust aga oskame me kõik endale ette kujutada. Ja tervislikud eluviisid? Homme pärast eksamit kutsun õe kampa ja läheme ratastega sõitemaie. Juba ainuüksi mõte sellest toob naeratuse näole. Kuna ma eelmisel suvel oma ratast panipaigast välja ei saanudki, siis eeloleval suvel tunnen sest topeltmõnu! =) Soe tuulekene juustes ja päike selga kuumaks kütmas...

Ametlikult on alles kevad. Ma ei olnud selleks valmis, et hommikul ärgates on suvi juba külla jõudnud. Notsikul on vist päikesepiste.

Mõnda asja on mõttetu isegi mainida. Näiteks mulle õues seaga jalutades seda, et "Oi, te jalutate SEAGA!". Okei, sellest ma saan veel kuidagi aru. Inimesed on üllatunud, jne. Aga mille pagan pärast peavad igast tuttavad ja pooltuttavad viimasel ajal paremaks mainida seda, et ma olen päevitunud? "Oi, sa oled pruun. Solaariumis käid vä?" "Oi, kui jumekaks sa, tütarlaps, meil läinud oled!" "Sööd sa mingeid kapsleid, et varakevadel juba nii tõmmu oled?" Jeesas, millest küll inimesed huvituvad...

Ma kaiviici igale küsijale seletama hakata, et vaadake, see on mul geenides, nii et juba vähene päikene võib imesid teha. Põhimõtselt on nii, et kui öösel kusagil maakera teisel poolel päike sirab, siis mina kodus teki all päevitan. Ja kui ma suvel konkreetse päikesevõtu eesmärgiga randa lähen, siis randid pepskini peal püsivad järgmise suveni. Päikest lihtsalt tõmbab minu poole. Nagu mindki tema poole. Päike oleks mu ideal match, kui ta oleks inimene. Ma armastan ja jumaldan teda, tema hoolitseb minu eest. Välja arvatud ühel korral elus, kui ta mulle sellise bitch-slapi virutas, et ma nädal aega laika moega ringi käisin. Aga nohh, reisisituatsioonid ongi veidi erinevad - inimesed on seal tihtilugu kergemini ärrituvad. Ja meie Päikesega käisime Nuweibas. Sealt ka see laika-kogemus. Foto, mis minust kojujõudmise-järgsel hommikul tehti, oli nii õudne, et ma pidasin paremaks seda mitte inimeste hirmutamiseks fotoalbumisse panna. Mudu ma topin küll igast põnevad ja intrigeerivad fotod albumi kaante vahele, aga see foto... Ma nägin välja nagu peksasaand beduiin, ausalt!

Kui Päike oleks meesterahvas, sis ma laskuks kohe ühele põlvele ja paluks teda omale eluaegseks kaaslaseks. Tema ongi mu õnne alus. Minu meeleolu ja enesetunne on väga otseselt seotud Päikese tujudega. Siis, kui ma kunagi ammusel aal veidi pikemat aega ühes +40 riigis elasin, tundus tõesti, et isegi ükski tragöödia ei suudaks mind kauaks nukraks muuta. Niimoodi, soojuse sisse mähituna, tundsin ma end absoluutselt täiesti turvaliselt, tulgu või terroristid, kohalikud hullud või kesiganes. Who cares, really? Mul on mu Päike ja mul on soe. Minu püramiidi vundament oli lõpuks ometi paigas. Mida seniidimas seniidid on Päike, seda kõrgemal on minu suunurgad positsioneeritud.

Te ei kujuta ette ka, kuidas ma ootan juba seda suvist Itaalia round-trippi. Aeg, mine kiiremini! Mine, nohh!

Lihtlabase "Enlarge Your Penis" asemel on mulle bulkmaili hakanud saabuma meilid pealkirjaga "Escapism" ja "Whether you have problems or not, you can have it better". See viimane on juba argumentatsioon, ma ütleksin. Evolutsioon toimub vist küll igalpool.

Väga lihtne on inimesi rööpast välja viia. I seem to be doing it all the time, olenemata sellest, kas see ongi originaalis minu missiooniks vai mette. Näide. Tarvitseb mul vaid lõunaks klaas jogurtit ja taldrikutäis porgandisalatit paluda, kui terve sööklasaba vaikselt kihama hakkab. Seda, et ma hommikusöögiks hakklihasousti ja õhtusöögiks pitsat tarbin, nemad ei tea. Nemad otsustavad selle järgi, mida nad näevad. Oma silm on ju kuningas! See roosas kampsunis tütarlaps, kes võttis omale toiduks porgandit ja jogurtit, raudselt näljutab ennast.

Kui nad küsiksid, siis ma seletaksin neile, et ma pean hommikuti ja õhtuti selliseid ravimeid tarbima, mis ilma suure toidukoguseta iiveldama ajavad ja et nende kahe suure toidukoguse vahepeal ma lihtsalt ei taha eriti midagi muud. Aga nemad ei küsi ja mina ei lähe ütlema ka. Arvaku aga edasi, et ma mingi beib olen.

Ma ei häbene tunnistada, kui ma midagi ei oska või millegagi hakkama ei saa. Istusin eile õhtul reklaamipauside ajal siin leheküljel ja otsisin võimalust, kuidas seie kuhugi reastada need kuus blogiaadressi, mida ma sageli külastan. Et neid teistegagi jagada, nohh. Käisin läbi settingud ja template`id, aga ei leidnud midagi, millest abi oleks olnud. Seega tunnistan oma ignorantsust ning järjestan need blogid siia niisama vana head kopipeist meetodit kasutades. Nagu ikka, on kõik 6 erinevad. Mitte päris seinast seina, aga nohh...erinevad. Nii et kui tulevikus peaks tekkima situatsioon, kus mul enam midagi öelda pole (hööhh-hööhh), suunan teid sinna edasi.

http://www.denissr.blogspot.com/
http://marcamaa.blogspot.com/
http://www.l2bimustadeprillide.blogspot.com/
http://www.lummav.blogspot.com/
http://www.kiusam.blogspot.com/
http://www.rate.ee/blogs/leppos


Tegelt tahtsin teiega rõõmu jagada. Mul on uus lemmikfilm. Beyond Borders, seesama, mida eile õhtul Kanal 2-s näidati. Angelina Jolie & Clive Owen peaosades. Clive Oweniga oli seesama värk, mis Will Smithiga filmi Hitch puhul. Et muidu ta mulle ei istunud eriti - tundus selline mõttetu ilusmees. Aga sellise osatäitmise peale lihtsalt hakkab ka osatäitja ise sümpatiseerima. Oli veel teisigi südamelähedasi karaktereid. Etiooplanna, kellel pole mehi vaja, sest tema oskab autot juhtida ja punakaskollaste juustega Elliott, kes üritab isegi lootusetus olukorras heaga läbi ajada. Vaatasin ja õhkasin, et ohh, tahaks ka selliseid inimesi tunda. Seda ei annagi siin lahti seletada - kõnealust filmi peab tõepoolest ise nägema, et neid armastama hakata.

Üks väike torkiv mõttekene, mis filmi jälgimise ajal tekkis: Jolie ja Oweni tegelaskujud meenutasid mulle kahtlaselt kahte teist inimest, keda ma tunnen ja kes on nagu raudteerööpad: eesmärgid ja visioonid on samad ja samas suunas nad ka liiguvad, aga kokku ei saa eriti kunagi. Nende teed ristuvad vaid teiste sarnastega, kuid mitte kunagi üksteise omadega. Rohkem me sellest täna ei räägi.

Liialdustesse kalduv, nagu ma olen, tahaks esimese laksuga kirjutada, et "kõige rohkem on lahkuminemise juures kahju nendest inimestest, keda suure tõenäosusega enam kunagi ei näe". Tegelikult peaks kirjutama, et kõige rohkem on kahju sellest inimesest, kellest või kellega lahku minnakse, eksole. Noh, aga kuna breikapsid on tavaliselt sellised nagu nad on ehk teisestpoolest ei hoolita enam piisavalt, ehk on isegi tüli majas, aga tema sugulaste ja sõprade vastu pole kõige vähematki, siis neid kahte omavahel võrreldes tundubki, et kahju on just kõrvalseisjatest.

Juhul, kui mõlemad inimesed elavad ühes riigis, on asjalood muidugi märksa kergemad, sest vahetevahel kohtad sa tema vanaema Kristiine supermarketis või näed tema nooremat venda bowlingusaalis ning siis saab ikka sõbralikult paar lauset juttu puhutud. Näed ära, et inimesed on ikka veel olemas ja et neil on kõik korras. Tema sõpru võid kohata näiteks Viljandi Folgil või Tartu Üliõpilaste Kevadpäevadel, seega pisikese Eesti puhul ei loe ka see, kui inimesed elavad erinevates linnades.

Aga kui teinepool juhtub elama kusagil teises riigis ja sa sinna niisama heast peast neverever ei satu ning isegi, kui satuksid, siis kindlasti mitte sinna linna, kus tema elab ning isegi, kui just täpselt sinna linna satuksid, siis what are the odds, et sa kohtad seal keset peatänavat kõndides või kusagil trendikohvikus kakaod rüübates tema isa, vanemat õde või tolle vahvat tütart? Null. Väga kuradima nullilähedane vähemalt. Kuigi jahh, me ülemise korruse elanikuga oleme mõlemad jõudnud kindlale veendumusele, et tõenäosusteooria tuleb ümber teha, kuna kõik võimalused on alati hvihvti-hvihvti, aga sellele vaatamata... on üsnagi nukker tõdeda, et sellises situatsioonis tundub see üks hvihvti olema more like miinus hvihvti.

Mul on kurb, et ma ei saa enam kunagi suurt ja pehmet kallistust suurelt ja pehmelt Mrs. Andersonilt, et ma ei kuule enam kunagi, kuidas ta minu käitumise peale juubeldades naerab ja mingi Jamaica killu viskab. Mul on kurb, et ma ei saa enam kunagi Davidiga maailma asjade ja maailma inimeste üle arutleda ja nende üle niivõrd õel-iroonilisi nalju visata, mis ainult meid endid vihaselt puhisema ei aja. Mul on kahju, et ma ei saa enam kunagi vaielda Andyga iga kord tema poole minnes selle üle, kas seal majas peab jalanõud jalast võtma või mitte. Mul on kahju, et ma ei näe enam kunagi vinget neegrinaist Janetit, kelle hoiak ja suhtumine andsid mullegi julgust olla ja nii mõnelegi äässhõulile vastu öelda. Mul on kahju, et ma ei näe enam kunagi tema imeilusat tütart Tilishat, kellega meil oli riiete peale üks maitse ning kes, supposed, et ta oleks olnud halvasti kasvatatud või üldse kasvatamata, oleks mu kalliskividega kampsuni piistu pannud. Mul on tänasel ilusal päikesepaistelisel kevadhommikul ääretult kurb selle üle, et ma ei näe ühtegi neist inimestest enam MITTE mitte iialgi.

Sellegipoolest ei kavatse ma oma looma magama panna!! Mida sa endast küll õige mõtlesid, inimene??? "I love you but not with your pig.". Vägev armastus tõepoolest. Või oli tegemist hoopis väljapressimisega? Pisikese kavala strateegiaga ehk? Sõjas võid sa oma taktikalisi käike kasutada, sina rumal inimeseloom, mitte armastuses. Nii ei tehta. Vähemalt mitte minuga.

Eelnevast johtuvalt üks pisipisikene palve noormeestele, kes arvavad end minust huvitatud olema. Kui teile ei meeldi minu Rafi, siis ärge isegi punnitage ega üritage. Sellest ei tule nagunii midagi välja. Ma ei anna teda ära ega lase magama panna.
Edaspidi hakkangi mehi siia saatma. Et lugegu 1. mai sissekannet ning otsustagu siis ise, kas & kuidas nad soovivad minuga suhelda.