Näedsasiis. Ja minul oli just plaanis end Itaalias jäätisest jämmedaks pugida. Inbox-i potsatas kiri, et "ole, palun, nii kena ja osale pesumodelli finaalis". Algas kõik sellest, kui üks sõber nagu muuseas päris, et "saitaha osa võtta vä?", mille peale mina, kes ma alati igalepoole pea ees sisse hüppan, mõtlesin, et no, nalja pärast võib ju ka. Aga selle peale ma küll ei mõtelnud, et mind, alamõõdulist, võidaksegi kohale kutsuda. Küsisin ühe teise meessoost sõbra käest nõu, et "oi, mina ja pesumodell?". Tema vastus rahustas mu maha. Tõsi ta on - rinnahoidjaid kannavad ju tõesti ka pisikesetissilised.

Üks teine sõber küsis, et miks ma kahtlen, kas häbenen? Ei häbene. Mina olen endaga rahul, aga pärast üht aastatagust intsidenti ööklubis Parlament tundub mulle, et vahetevahel on mõnel teisel minu tissidega asja. Ööklubis siis? Mina olin just ülilõbusas tujus, siirdusin riietehoidu, et edasi minna, kui üks tüüp, kes seal juba ees seisis, mind pikka aega silmitses ja lausus. "Sa oled peaaegu täiuslik, aga tead, mis veel puudu on?". Kuna ta kasutas sõna "tead" ja tegemist oli küsimusega ja ma ei teadnud, siis ma kokutasin sellisest äkilisest sõnalisest rünnakust kohkununa vastu, et "nohh, misasi?". Tüüp lausus kuldsed sõnad: "Tissi on liiga vähe.". (Kusjuures mul olid veel polsterdused ees =D Ilmselt ei märganud tüüp ka seda, et otsaees ilutseb mul arm, aga nohh, klubides ongi ju pimedavõitu.) Tegelikult ma oleksin pidanud seljakotist tomati võtma ja sellega talle mööda pead virutama (jah, mul oli ööklubis seljakott kaasas, mis oli täidetud kõikvõimaliku värske kraamiga, kuna pidin sealt edasi minema sõpradega koos salatit tegema). Aga kuna mul oli pisukene shokk, vastasin lihtsalt "ahahh", krabasin oma jope ja tegin, et sealt kiiresti välja sain. Hiljem hakkasin alles mõtlema, et keskajal said mehed selliste kommentaaride eest laksu vasta põske. Aga maitsed on erinevad ja tänapäeval on ka igaühel õigus valjul häälel öelda, mida ta arvab.

But all this got me thinking...
Kogu maailma inimesed tahavad järjekindlalt olla need, kes nad ei ole. Pikad naised soovivad olla lühemad, et mehi mitte minema hirmutada. Lühikesed naised soovivad olla pikemad, et ei peaks koguaeg kontsi kandma. Trullakad soovivad omale peenemat pihta ja kondikubud loodavad salamisi, et kord mõni kraapsuke rasva ka nende poisilikku keret ilustab. Mina üritan saada blondimast blondiks, naabritüdruk, naturaalblond, käib juba mitmendat aastat süsimustaks värvitud peaga ringi. Lokkis juustega inimeste ülepäevaseks iluprotseduuriks näib olevat juuste triikimine samal ajal, kui miljonid maailmas sooviksid omale just taolist pahmakat pähe. Seesama firma, mis toodab Skandinaavia turgudele isepruunistuvaid kreeme ja losjoone, müüb Põhja-Ameerikas afro-ameerika kogukonnale edukalt nahapleegitajaid.

Meie Tiina ja Kristjaniga lendame homme Milaanosse, et rentida sealt auto ja alustada Itaalia road-trippi. Ja mitte ükski pitsa ega pasta ega jäätis mu teel ei jää söömata sel põhjusel, et ees ootab võistlus pesumodelli kohale. Elu peab nautima.

Sellest, kuidas meil seal läheb, saate loodetavasti varsti lugeda ajakirjast trend ja vaadata Itaalia elustiilikeskuses Felicitalia. Felicitalia asub Viru keskuse 4. korrusel. Mina alguses ei uskunud, et ma sealt midagi erilist leian, aga õhkkond, mille itaallastest omanik, kokk, dj ning paar kohalikku inimest-asjapulka seal luua oskasid, viis meid tõepoolest vastavasse meeleollu ning esialgse plaanitud paari tunni asemel veetsime seal üle nelja tunni. Omanik, kuuldes meie plaanidest paari päeva pärast tema kodumaale põrutada, kiskus meid käppapidi tagaruumi, kus löödi arvuti lahti ning meie plaanid kõiksugu uute ideedega lootusetult sassi =) DJ laulab nagu inglike ja käib vahepeal puldi tagant väljas tantsimas. Ettekandjad nõksutavad muusika rütmis puusi ja nii edasi. Ja milline muusika! Kõik ümberkaudsed nõustusid ühel häälel, et just sellisest meeleolukast, rõõmsast, tujuloovast muusikast tunnevad puudust ka meie ööklubid, mis oma interjööridega juba ammu välismaistele kolleegidele alla ei jää.
Vahva abielupaar, kelle lauda me end sealses tänavakohvikus (ja seda see tõepoolest on, sest asub katusel, kus aeg-ajalt vurab mööda ka mõni auto) poetasime, andis meie õhtule samuti palju juurde. Tänud ja tervitused kõigile asjaosalistele! Reeglina ma ühte söögikohta kaks korda ei külasta, sest ajan uusi elamusi taga, aga Felicitalia väli- ja ka sisekohvikuelamust lähen kindlasti veel teiselgi korral nautima.