kolmapäev, august 02, 2006

Selle auto omanik oli öelnud, et üle 110 see KÜLL välja ei võta. Mina lendasin sellega reede õhtul Saaremaal igatahes 165-ga. Ega see tark tegu ei olnud, aga meil oli vaja (põhjustel, mida ma konfidentsiaalsuse huvides siin avalikult mainida ei tohi) kohe kindlasti üheksase praami peale sattuda (või siis äärmisel juhul eelviimase). Ma ei liialda, kui ütlen, et see auto lendas, sest tegemist on lihtsalt nii vana masinaga, millel puudub mehhanism, mis seda võnkumiste ja tee ebatasasuste puhul tee küljes kinni hoiaks. Ja siduripedaalist lendas tükke. Olen 78% kindel, et see oli Tiina valmistet pihlakapuust punase lõngaga kinniseotud rist, mis mind sel pöörasel kihutamisel tervena hoidis, mis meid ka terve Itaalia tripi ajal saatis ja 78%-lise tõenäosusega äpardustest ja pahandustest päästis ning mille ma Tallinna jõudes omale Porsche esiakna juurde asetasin. Et ikka kõik autoakna lõhkujad näeksid, et ma voodooga tegelen ja ei julgeks mu armsat rohelist Gekkot (auto hellitusnimi) käppima tulla.

Rullnoksluse elasin selle kimamise ajal kiirkorras läbi küll: trumm ja pass põhja, et ikka julgem oleks igast audivendadest ja pemmitüüpidest mööda kihutada; aknad lahti, et rooli taga kogemata magama ei jääks (sest ma tunnen end roolis liiga kuradima turvaliselt ja võiksin seal tõepoolest kerra tõmmata ja tukastada). Bensu võttis hullupööra see ettevõtmine. Ja kui Saare politseile vahele oleks jäänud, siis oleks see hulljulge linalakk, kes 60-ga 90-kraadiseid kurve võtab, pidanud uuesti ARK-i eksamitele minema...nohh, nii millalgi paari aasta pärast...kui oleks lubatud...

Aga well, selline on elu ja vahetevahel ekstreemsituatsioonides lihtsalt peab tegema selliseid asju, mida muidu neverever ei söandaks. Ja ei, ma ei riskinud kellegi teise eluga peale enda oma, sest minu autos olin mina üksi. Aga kui vaja oleks ja kellelgi TEIST oleks samasugune häda käes, nagu sellel, kellel oli vaja saare päält minema saada ja kes minu ees kihutas, then I`d do it again. Küll ma juba teaks, kuhupoole seda rooli keerata, kui juhtub nii, et ikkagi ei mahu rekka ja tojotsi vahelt läbi...

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Nii, mis puutub vanadesse pillidesse (mina kutsun oma 89.aasta toyota corollat hellitavalt pilliks), siis nad on nii superluks autod, välja arvatud mõnel juhul nagu näiteks täna. Kingiti mulle vinge surfivarustus ja läksin seda ära tooma, endal süda rõõmust põksumas. kohale jõudes tabas aga mind ebameeldiv üllatus, et minu kallis pill lihtsalt ei mahuta sellist suurt kaadervärki. mis siis muud, kui pean endale täna ööga kuidagi katuseraami orgunnima ja homme uuele katsele minema. Elagu pillid!