Vahetevahel, kui peab kusagil järjekorras seisma, on vahva inimesi jälgida. Täna näiteks oli ühe ametiasutuse ukse taga torbikond inimesi, kes kõik ootasid, et uks avataks. Minu vastas seisev vene mammi oli oma ägedale polüfooniliste helinatega telefonile tõmmanud helina, mida võib nimetada ka müraks. Selline ragina ja kolina segu nohh. Sissetulevat kõnet vastu võttes tegi mammi nägusid ja ohkis, et "gospadi" ja "gospadi". Ma muigasin omaette ja mõtlesin, et mis tellid siis omale sellise hirmsa helina, kui pärast on igat kõnet vastu võttes hirmus häbi ja jube olla? Aga vbla olid selle koleduse talle hoopis viguriväntadest lapselapsed tellinud - kes teab.

Käisin täna iseseisvalt Cerese aianduskeskuses. Sõitsin vahepeal vastassuunavööndis kenasti ja =) Aga ära tõin. Lillekastid. Nüüd saame Tortillad ümber istutada. Minu tibudest kõige suuremal tibul hakkab varsti õis lahti minema, tumelinna karvane äär paistab juba =) Mul on tõesõna selline tunne, nagu oma lapse sündi jälgiks kõrvalt. Nagu oleks minu munarakk kellegi teise kehas ja nii edasi. Et ise valu ei tunne, aga jube huvitav ja emotsionaalne on ja tahaks teda sealt juba kiiremini välja tirida.

Ja juba tunni aja pärast algab Brasiilia-Austraalia kohtumine. Peaks siva oma fännipluusi puhtaks küürima. Õues paistab päike, ilm on soe, siga liputab saba ja on rõõmus. Elu on ilus =D