Musi ostis omale täna ratta ja suutis oma ergutuskõnega mindki nii palju motiveerida, et ma Charles II eluloost jutustava filmi vaatamise pooleli jätsin, autovõtmed krabasin ja oma rattale järele sõitsin. Kui ikka inimene millestki nii palju vaimustub nagu väikene laps mängurongi või uut koerakutsikat saades, siis peab temaga rattatama minema. Nii. Pärast tunniajalist jändamist ratta transpordiga ühest kohast teise ja kummide pumpamisega olime sõiduvalmis.

Vahva oli see, et uksest välja astudes avastasin ma tal hammaste vahelt MILLE? Suitsu, ohvkoors. Sportlike inimeste asi, nohh. Kuna kellaaeg oli juba hiline ja musi uus paikapandud rezhiim sätestab lisaks suitsu ja alkoholi vähendamisele menüüs ka tööpäevadele eelnevatel õhtutel kella 23-se magamamineku, otsustasime teha ühe lühikese tiiru, mis venis kolmveerandtunniseks. Olime juba kodumaja ukse ees, kui mu sportlik teinepool lausus: "Oot, lähme käime korra poes ka ära.". Milleks sinna, imestasin mina. Aga õlle järele, nohh. Ise ka itsitas. Ega kõik muutused ei käi üleöö. Ja õlle seest saab B-vitamiini. Ma kujutan ette, et kui ma temaga juba kolm aastat koos oleksin elanud, siis ma mõtleksin: "...et see B-vitamiin talle kurku kinni jääks", sest staazhikatel õlletajatel on ajud kuidagi pehmekesed, nagu ma olen täheldanud, mulle aga pehmajud ei istu eriti. Aga praegu läksin ma rõõmsalt kaasa, sest rattasõit on äge ja veel ägedam on musiga koos rattaga sõita =)
Tegelikult oli see rattatamine ka veiksemat sorti vabastav kogemus. Kolmveerandiks tunniks ununes, et viimasel nädalal on mind kummitanud konstantne janu ja soov süüa aina suuri kollaseid õunu ja riivitud shokolaadiga ülepuistatud hapukoorekooki. Nii et homme läheme suure tõenäosusega uuesti. Kui ma end enne õunaks ei söö.