Mõnda asja on mõttetu isegi mainida. Näiteks mulle õues seaga jalutades seda, et "Oi, te jalutate SEAGA!". Okei, sellest ma saan veel kuidagi aru. Inimesed on üllatunud, jne. Aga mille pagan pärast peavad igast tuttavad ja pooltuttavad viimasel ajal paremaks mainida seda, et ma olen päevitunud? "Oi, sa oled pruun. Solaariumis käid vä?" "Oi, kui jumekaks sa, tütarlaps, meil läinud oled!" "Sööd sa mingeid kapsleid, et varakevadel juba nii tõmmu oled?" Jeesas, millest küll inimesed huvituvad...

Ma kaiviici igale küsijale seletama hakata, et vaadake, see on mul geenides, nii et juba vähene päikene võib imesid teha. Põhimõtselt on nii, et kui öösel kusagil maakera teisel poolel päike sirab, siis mina kodus teki all päevitan. Ja kui ma suvel konkreetse päikesevõtu eesmärgiga randa lähen, siis randid pepskini peal püsivad järgmise suveni. Päikest lihtsalt tõmbab minu poole. Nagu mindki tema poole. Päike oleks mu ideal match, kui ta oleks inimene. Ma armastan ja jumaldan teda, tema hoolitseb minu eest. Välja arvatud ühel korral elus, kui ta mulle sellise bitch-slapi virutas, et ma nädal aega laika moega ringi käisin. Aga nohh, reisisituatsioonid ongi veidi erinevad - inimesed on seal tihtilugu kergemini ärrituvad. Ja meie Päikesega käisime Nuweibas. Sealt ka see laika-kogemus. Foto, mis minust kojujõudmise-järgsel hommikul tehti, oli nii õudne, et ma pidasin paremaks seda mitte inimeste hirmutamiseks fotoalbumisse panna. Mudu ma topin küll igast põnevad ja intrigeerivad fotod albumi kaante vahele, aga see foto... Ma nägin välja nagu peksasaand beduiin, ausalt!

Kui Päike oleks meesterahvas, sis ma laskuks kohe ühele põlvele ja paluks teda omale eluaegseks kaaslaseks. Tema ongi mu õnne alus. Minu meeleolu ja enesetunne on väga otseselt seotud Päikese tujudega. Siis, kui ma kunagi ammusel aal veidi pikemat aega ühes +40 riigis elasin, tundus tõesti, et isegi ükski tragöödia ei suudaks mind kauaks nukraks muuta. Niimoodi, soojuse sisse mähituna, tundsin ma end absoluutselt täiesti turvaliselt, tulgu või terroristid, kohalikud hullud või kesiganes. Who cares, really? Mul on mu Päike ja mul on soe. Minu püramiidi vundament oli lõpuks ometi paigas. Mida seniidimas seniidid on Päike, seda kõrgemal on minu suunurgad positsioneeritud.

Te ei kujuta ette ka, kuidas ma ootan juba seda suvist Itaalia round-trippi. Aeg, mine kiiremini! Mine, nohh!