Väga lihtne on inimesi rööpast välja viia. I seem to be doing it all the time, olenemata sellest, kas see ongi originaalis minu missiooniks vai mette. Näide. Tarvitseb mul vaid lõunaks klaas jogurtit ja taldrikutäis porgandisalatit paluda, kui terve sööklasaba vaikselt kihama hakkab. Seda, et ma hommikusöögiks hakklihasousti ja õhtusöögiks pitsat tarbin, nemad ei tea. Nemad otsustavad selle järgi, mida nad näevad. Oma silm on ju kuningas! See roosas kampsunis tütarlaps, kes võttis omale toiduks porgandit ja jogurtit, raudselt näljutab ennast.

Kui nad küsiksid, siis ma seletaksin neile, et ma pean hommikuti ja õhtuti selliseid ravimeid tarbima, mis ilma suure toidukoguseta iiveldama ajavad ja et nende kahe suure toidukoguse vahepeal ma lihtsalt ei taha eriti midagi muud. Aga nemad ei küsi ja mina ei lähe ütlema ka. Arvaku aga edasi, et ma mingi beib olen.