Varaöine vestlus minu pisikese õega.

Kui ma talle reedel kell 19 helistasin, et noohh, kas lähme siis kinno ve?, oli tema end juba jõudnud täis kaanida ja üritas väga viisakalt mulle selgeks teha, et ta ei tahaks lihtsalt kino jaoks kaineks saada. Kuna ma olen vanem ja targem ja pean eeskuju näitama, ei hakanud ütlema ka, et no problemos, mul on kodus kapis kolm ja pool pudelit Elvet ja külmikutäis mahla. Mina võin ju olla always up for new experiences, aga tema on 15. Aastat vana.

A täna, mingid tunnid tagasi, justsamuti nagu ka siis, kui me vahetevahel koos põrsikuga jalutamas käime ja oma perekonda ja suhteid huumoriga lahkame ja üksteisele surmtõsiste nägudega (ent veikese muhelusega silmanurgas) lubame, et "jaa, sellel ja sellel kuupäeval hakkame tõsiselt sporti tegema", tabasin end taas kord mõttelt, et deem, tänavatarkus vist on ikkagi omaette tarkuse liik. Minu pisikesest õest on nende tänaval veedetud aastatega saanud arukas noor tshikk. Viskas mulle selliseid lauseid, et ma kergitasin imestusest kulmu. Mõlemat tegelikult. Selliseid mõttekäike ja -avaldusi ei ootaks ka oma magistrikraadiga sõpradelt-tuttavatelt. Meenus, et ma polegi temalt veel tunnistuse kohta küsinud. Et kas sai selle üldse... Ju vist ikka...hoolimata sellest, et ta vahepeal kuid koolis ei käinud. See polegi minu jaoks oluline nüüd, kus ma näen, et tal on arukene peas. Mõnes mõttes on mul isegi hea meel, et ta hüppas mõlema jalaga täie hooga otse keset sopalompi ja ei pistnud oma nina sealt välja enne, kui õige aeg tundus käes olevat. Sest mina olen eluaeg tubli kooliõpilane olnud, nõrkemiseni õppinud ning ka neeruvaludega kooli roninud. Ja kuhu ma sellega välja olen jõudnud? Vastikustunne kõige vastu, mida PEAB tegema ja nn. läbipõlemissündroom.

Ma ei tea ainult, kuidas me nüüd edaspidi koos pidutsema hakkame. Kaks äärmust on keskpunktile lähedamale liikunud. Tavaliselt käis see ikka nii, et mina kaagutasin kõrval, et "appiii, midasaomaarustTEEED?!", kui ta meie seltskonnas südamerahuga õlle/Bacardi Breezeri/VodkaMixi lahti korkis ja selle siis loetud minutitega ää hävitas. Tema aga muheles ja ütles: "Jaa-JAA, ma tean küll - sina oled selline tubli ja korralik, aga vaata - mina ei ole selline, nii et...". Ja kui ma talle kooliõpetajahäälega meelde tuletasin, et ta on nohh...kõigest 13, vaatas ta mulle oma hiiglaslike hirvesilmadega otsa ja tuletas meelde, et tal on juba mitmeaastane kogemustepagas, nii et ma võin rahulik olla. Noored tõesti joovad end surnuks siin Eestis.

Aga nüüd olen mina see, kes Kalvis omale veini kõrist alla kallab lootusega, et ehk saab siis autos magada ja Ruu on see, kes mulle vesiselgeid lahenduskäike ette söödab. Ma ootan veel natuke ja siis lähen pärin selle indigolapse käest, mis nõu tal mulle karjäärialaselt anda on =)

Nii või teisiti. The Banger Sisters =D