Maailmas on ainult üks telefoninumber, mida mina peast tean ja mis mulle tuttav ette tuleks tõenäoliselt ka pärast mõningast mälukaotust. Sest seda numbrit olen ma oma telefonist nii mitmeid kordi kustutanud, et mõlema käe sõrmedest jääb loendamisel väheks. Enamasti pole kustutustöödest küll kasu olnud, kuna ikka ja jälle saabub sellelt numbrilt mõni sõnum, olgugi siis, et oleme tülitsenud või veidi sõbralikumalt otsustanud mitte iialgi enam suhelda. Numbri omaniku nime(tust) polegi minu telefoni enam vaja, sest see number ise ongi juba nagu tema nimi. On mõni teinegi number, mille pealevaatamisel mõne sekundi jooksul ära tunnen (lapsepõlvekodu lauatelefon näiteks või ema eluaegne mobiilinumber), kuid sellist nätaki! vastu otsaesist-efekti, nagu SELLE numbriga, pole ega ilmselt ka tule.

Ja nüüd oli tema esimene, kes mind kinno kutsus. Kirjutas sõnumis, et ei tea ta isegi, miks selle ettepaneku teeb. Aga ega mina ka ei tea, miks ma teda pool aastat tagasi peole kutsusin.
Nii umbes sajand tagasi, kui me kunagi kohtusime, lugesin tema korteris ühest välismaisest noorteajakirjast, et kui kaks inimest nimetatud arv tunde seda va vanainimeste asja teevad, reageerivat nende hormoonid nii, et nad on eluks ajaks seotud. Tollal ma seda ei uskunud, aga tembu tegime ära sellegipoolest. Kas nüüd ongi tulemus käes? Kas mina ei saa enam mitte mitte kunagi temast lahti ja tema minust?

Ma arvan, et kui keegi, kes teab nii teda kui mind ja ka seda, mis värk meil olnud on, näeks meid nüüd koos kinos, siis see poleks tollele inimesele mitte nädala imestus vaid kuu küsimusmärk.