Vestlus pimeduse hakul kusagil kiirteel keset lõuna-Itaaliat suurel kiirusel kihutades:

C (roolis): "Ma pean mainima, et mind mõjutab palju positiivsemalt see, kui mind usaldatakse kui see, et ma pean end pidevalt tõestama. Ajalugu on näidanud, et tööviljakus on siis poole suurem."

T (tagaistmel, hoiab kõigi 20 küünega istmest ja põrandast kinni): "Kuule, mis usaldusest sa räägid? Minu isa on elukutseline autojuht ja me emaga ikka hoiame vahel autos hinge kinni. Sina oled täiesti roheline veel. Kuidas me peaksime sind usaldama?"

K (juhi kõrvalistmel, jälgib närviliselt teed, hoiab ühe käega konksust ja teise käega esimesest käest): "Mina igatahes ei usalda sind ÜLDSE. Ma ei usalda sind ei autoroolis ega ka milleski muus. Sa oled ju täiesti kreisi peast. Kust ma tean, mida sa selle autoga veel ette võid võtta?"

C (kannatliku ent katkema hakkava häälega): "Igatahes töötaksin ma siin roolis sada korda etemini, kui te maha rahuneksite ja mind usaldaksite."

T (jätkuvalt tagaistmel, ei tukasta, kuigi on äärmiselt unine, küünitab end hoopis keskelepoole ja vahib suurte silmadega läbi esiklaasi, ei toeta isegi selga vastu seljatuge): "Jahh, aga saa aru, et me ei SAA sind usaldada!"

K (peaaegu et higipull otsaees suurest närvipingest): "Mina ei usalda sind ab-so-LUUT-selt. Sul on lihtsalt selline iseloom."

C (jälgib pingsalt teed): "Mismõttes "mul on lihtsalt selline iseloom"?"

K: "No sa oled selline väga õel ja vastik inimene."

C: "Ahahh. Ja mina tahtsin sulle just öelda, et ma armastan sind."

*hetkeline vaikus*

K: "Ma armastan sind kaa, aga sa oled lihtsalt selline...selline...ma ei leiagi praegu õigeid sõnu."

Oh you wish you never ever met her at all!
Oh you wish you never ever met her at all!
She`s a maneater, makes you work hard,
makes you want all of her love.

Nelly Furtado "Maneater"

Oh and when she walks she walks with passion
and when she talks she talks like she can handle it
When she asks for something boy she means it
Even if you`ve never ever seen it.

Tervest sellest pesumodellinduse kambast (korraldajad kaasa arvatud) olin mina vist ainus, kes võttis kogu kupatust külma kõhuga. Teised tüdrukud pablasid kõik, kes vähem, kes rohkem. Üks kukkus vahetult enne lavale minekut nurga taga kokku. Ma siis hoidsin teisi tagasi, et nad uudistama ei kipuks. Mis seal ikka vaadata... Inimene on esimest korda elus võistlusel, esimest korda elus poolalasti rahvale näitamiseks lava peal, esimest korda elus profishootingul. Oleksime pidanud talle rohkem tähelepanu pöörama ja toeks olema.

Parim moment oli ikkagi see, kui me neidudega üksteise järel sabas seisime, et pesuväel lavale astuda ning madaam Jana Hallas minu juures seisatas ja lausus: "Appi, ma pean seal lava peal RÄÄKIMA!". Noogutasin mõistvalt ja laususin: "Oh pole midagi.". Jana Hallas, keda ma juba pisikese tüdrukutibuna tema stilistitöö tõttu imetlesin ja kes on igati aktiivne meelelahutusmaailmas tegutseja. Kardab mingile mõnesajale inimesele paar lauset öelda? Samal ajal, kui meie peame sellelsamal laval ilma igasuguse ettevalmistuse või harjutamiseta läbipaistvas pesus taidlema? Taas kord pani mind imestama see, mille pärast inimesed pabistavad. Üks neiu muretses oma pesu sobivuse pärast, teine kurtis, et temal pole sääred piisavalt pruunid. Ma siis lõpuks pahvatasin neile, et kullakesed, mina pean sinna lavale paljajalu minema, muideks (kingad olin koju unustanud, aga lavalaudade peale olid inimesed õhtu jooksul oma jooke ümber ajanud, jne). Mitte et see mind väga häirinud oleks, et ma, erinevalt ülejäänud tshikkidekarjast, ilma kingadeta pidin ringi päterdama. Või et ma sellest lägast paljajalu üle pidin trampima. Kui te mõtlete hetkeks Aafrika nälgivate laste peale, saate vast aru, miks mingid plögased põrandad mind ei heiduta.

***

Nüüd ei käi see jutt meil enam ülepäeviti vaid iga päev mitu korda. Mina ütlen, et ära osta Audit. Tema ütleb, et igatahes Audi, mitte mingi tavaline keskklassi tänavaauto. Mina ütlen, et mulle ei meeldi audid. Tema küsib ülevalt terrassi ääre pealt, et nooh, kas see bemm, mis maja ees seisab, on ägedam? Mina noogutan, et jahh, on küll. Mitte lihtsalt, et see konkreetne bemm on ägedam kui see konkreetne audi, aga et mul on audidega thing. Okkad nohh. Liiga palju on beibel juba neid audidega mehi olnud. Ausõna, kui ma linna peal neid rõngaid näen, tulevad kohe igast asjad meelde. Tegelikult on see Jaguar, mis maja ees on, veel kõige ägedam, aga tark tidrik hoiab selle koha pealt oma suu kinni, sest noormees istub niigi juba tund aega arvutilaua taga, ühe käega peast ja teise käega krihvelpulgast kinni hoides ja arvutab oma tulusid-kulusid. Ma neid numbreid siia parem ei pane, kuigi naljakas oleks. Muidu on pärast mõnel jälle ohkimist (kasutan oskuslikult puberteedieas omandatud jõmmide sõnavara). Igatahes tahab mees seda rõngasmasinat ja käib iga natukese aja tagant minu käest pärimas, et kas ikka ja kuidas ikka. Mul ei ole selle vastu midagi, ma saan aru, et autoost on tähtis asi ja et seda tuleb selle teisega, kes kõrvalistmel platseeruma hakkab, läbi arutada =)
Siiski ei mõista ma, miks prints oma hõbehalli lõvi koguaeg maha teeb. Minu arust on see kena suksu. Ja mis siis sellest, et linna peal "nii paljudel" juba on see masin? Linna peal päris paljudel on ka oma blond beib, aga millegipärast oled sa ikka minu sabas ja ei soovi mind mõne eksklusiivse punapea või argentiinlanna vastu välja vahetada.

Eniveis, mina olen oma Porsche Carreraga väga rahul ja ma mõtlen, et niikaua, kuni tal rattad alt ära ei logise, sõidan ma temaga rahumeeli. Masin on masin. Kui keegi mulle vähe kiiremini liigutava traktori annaks, ma sõidaks sellega ka südamerahuga mööda linna ringi.

1) Pane masinatäis pesu pesema.
2) Otsi saksiparandaja.
3) Mine Krussiga Thinaale külla, et vaadata fotosid ja meenutada seda elulahedat roadtrippi, mis meil just mõni aeg tagasi lõppes.

Which brings me in mind. Kruss. Eile õhtul, pärast seda, kui ta oli mulle Kalevi ujulas tund aega õpetanud, kuidas pead vee alla panna ja kuidas õigesti konna ujuda, mille tagajärjel mina ära väsisin ja koju jõudes magama jäin, väitis ta, et ma jäin tema juuresolekul magama seetõttu, et ma usaldan teda. "Ohoo!", tahtsin ma kohe vastu osatada. Sest see pole küll mingi uudis. See ei kõlba isegi oletatavaks teooriaks mitte. See on fakt. Öösel vastu hommikut Itaaliast toodud veinise peaga omaette teki all mõtiskledes tulid igasugu situatsioonid minevikust laks-laks-laks silme ette.
Kuidas ma poolteist aastat tagasi Tartus Lutsu teatrimajas aastavahetuse kostüümipeol majatäie rahvaga Roxanne`i mängides reegleid liiga jäigalt järgisin ja ehk natuke liiga purju jäin. Kuidas ma tantsupõrandal keereldes ühel hetkel end pikali maas avastasin ja veel nii abitus seisus, et ei tulnud pähegi hakata end ülespoole vedima. Liiga karm mäng on see Roxanne ikka, eriti veel, kui kõikide poolt nende oma suva järgi toodud alkohol lihtsalt ühte suurde ämbrisse kallatakse ja siis booli pähe serveeritakse. Minu lemmikmäng sellegipoolest. Mulle meeldivadki karmid mängud =) Igatahes ilmus kusagilt üks suur tugev kämmal ja pärast seda, kui olin oma makaronkäed sinna ümber riputanud, tõmmati mind otsekui võluväel naksti! püsti. Jala olin ära nikastanud nende litsikontsade peal ringi kakerdades, aga sellise õigel-ajal-õiges-kohas kämbla abil saab ka nikastatud jalaga püsti ja edasi tantsida =D Tantsida meeldib mulle kaa. Karmilt =D

Kuidas me ühel teisel, veel varasemal korral Tartus bensukast väljusime ja keegi jorss pidas paremaks oma käppa mulle seljakotti ajama hakata. Kuidas rahulik, tasane, vaoshoitud Kruss talle kätte kinni hüppas ja nii valju häält tegi, et minagi ehmusin.

Kuidas ma aastake tagasi Tartust ühe Narva gängi liikme sünnalt bussiga Tallinna poole loksudes Krussile helistasin, et nii, nüüd ma kohe kaotan teadvuse, et jumala paha on olla ja hästi külm on ja ma ei saa enam üldse aru kusmaolen või kesmaolen (ei olnud pohmakas, mingi kummaline viirus oli, mis tõmbas päevaga 40-kraadise palaviku üles). Kuidas Kruss mu surnukahvatu koolnunäo bussipeatusest üles korjas, mind autost korterisse tassis ja minu ägedast vastupanust hoolimata(höö-höö, mis te arvate, kui ägedat vastupanu osutab 40-kraadise palavikuga inimolevus?) üleni viinaga sisse hõõrus (aitas, kusjuures!) ning siis veel pärast mitu päeva põetas.

Kuidas ta terve päeva panipaigas salaja ehitas, et saaks sinna riiulid ja põssa puurile eraldi hoidmispaiga.

Kuidas ta pesumodellivõistlusel vaikselt, ent eesmärgipäraselt valvas, et keegi jõmm mu tagumikku näppima ei pääseks.

Kuidas ta Riccione tuulisel rannal kannatlikult auto akna ees seisis seni, kuni mina sees aegluubis riideid päfkade vastu vahetasin.

Kuidas ta viicis minuga koos mu vanaema ja tolle sõbrannasid Tallinnast välja nende klassiõdede kokkutulekule sõidutada ja pärast Nehatus mulle taimetoitlaste menüüd kokku sobitada.

Kuidas ta ei ütle ega mõtle iialgi "mina", vaid alati "Carry", ka siis, kui ta parasjagu pahane on.

Kuidas ma või(si)n küll nii rumal olla?