Minu paari aasta tagune suur armastus Benny Benassi on asendunud Studio B-ga. Ma absoluutselt täiesti armastan neid. Kui mõnda Studio B lugu kusagil klubis minu sealoleku ajal mängitaks, assa põrguvärk! =) Ma hüppaks omal kontsad alt ja seeliku seljast vist.

Ja Coldplay on jätkuvalt hingematvalt geniaalne. Ma mõtlen pidevalt, et no millal, millal nad ometi mõne jama looga hakkama saavad. Kunagi peavad ju ideed otsa ka saama. Aga võta näpust. Kui mul vaid oleks see au nende pillide pealt tolmu pühkida... Chris Martin ja tema hääl peaksid kusagil muuseumis olema.

Alexandr Petrovsky küsis eile, et kuidas ma saan kuulata 3 lugu heavy metalit ja seejärel südamerahuga mingi ulguva boybändi peale panna. Ma küsisin vastu, et kuidas ta saab endale ainult ühe muusikastiiliga piire seada. Ta väitis, et ma olevat kõigesööja. Ma vaidlesin vastu, et ega ikka ei ole küll. Bossoni "One In A Million" on mul eluaeg ihukarvad püsti ajanud. Negatiivses mõttes.

Aga ma ei lähe seda kõva häälega kuulutama inimesele, kellele see lugu väga meeldib. Mitte kellegi muusikamaitse pole ju tegelikult halb, on lihtsalt erinevad maitsed. Kui kellelegi mekib kartulipuder rohkem kui hanemaksapasteet, siis lasku käia! Kelle teise asi on teda seda söömast keelata? Ja mis mõtet on lagedale tulla mingi reaga a la "appi, mis saasta sa kuulad?". Või kritiseerida kedagi sellepärast, millise mütsi/pluusi/sokkidega ta käib?

Tahtsin rõõmu jagada ja saatsin Eurovisiooni võiduloo ka Petrovskyle kuulamiseks. Ta sai pahaseks ja küsis, et "What kind of a bullshit is THAT?". Ja saatis mulle vastu ühe megaaeglase souliloo. Et kuulaku ma ikka "päris" muusikat ka. Olin viisakas ja ei hakanud ütlema, et kulla mees, selliseid lugusid ei kuulata enam 20 aastat. Sest kunagi, mõnes situatsioonis, mingis kindlas meeleolus võin ma ka seda lugu kuulata. Risti ette ei löö. When it comes to music in my life, anything may happen.