Liialdustesse kalduv, nagu ma olen, tahaks esimese laksuga kirjutada, et "kõige rohkem on lahkuminemise juures kahju nendest inimestest, keda suure tõenäosusega enam kunagi ei näe". Tegelikult peaks kirjutama, et kõige rohkem on kahju sellest inimesest, kellest või kellega lahku minnakse, eksole. Noh, aga kuna breikapsid on tavaliselt sellised nagu nad on ehk teisestpoolest ei hoolita enam piisavalt, ehk on isegi tüli majas, aga tema sugulaste ja sõprade vastu pole kõige vähematki, siis neid kahte omavahel võrreldes tundubki, et kahju on just kõrvalseisjatest.

Juhul, kui mõlemad inimesed elavad ühes riigis, on asjalood muidugi märksa kergemad, sest vahetevahel kohtad sa tema vanaema Kristiine supermarketis või näed tema nooremat venda bowlingusaalis ning siis saab ikka sõbralikult paar lauset juttu puhutud. Näed ära, et inimesed on ikka veel olemas ja et neil on kõik korras. Tema sõpru võid kohata näiteks Viljandi Folgil või Tartu Üliõpilaste Kevadpäevadel, seega pisikese Eesti puhul ei loe ka see, kui inimesed elavad erinevates linnades.

Aga kui teinepool juhtub elama kusagil teises riigis ja sa sinna niisama heast peast neverever ei satu ning isegi, kui satuksid, siis kindlasti mitte sinna linna, kus tema elab ning isegi, kui just täpselt sinna linna satuksid, siis what are the odds, et sa kohtad seal keset peatänavat kõndides või kusagil trendikohvikus kakaod rüübates tema isa, vanemat õde või tolle vahvat tütart? Null. Väga kuradima nullilähedane vähemalt. Kuigi jahh, me ülemise korruse elanikuga oleme mõlemad jõudnud kindlale veendumusele, et tõenäosusteooria tuleb ümber teha, kuna kõik võimalused on alati hvihvti-hvihvti, aga sellele vaatamata... on üsnagi nukker tõdeda, et sellises situatsioonis tundub see üks hvihvti olema more like miinus hvihvti.

Mul on kurb, et ma ei saa enam kunagi suurt ja pehmet kallistust suurelt ja pehmelt Mrs. Andersonilt, et ma ei kuule enam kunagi, kuidas ta minu käitumise peale juubeldades naerab ja mingi Jamaica killu viskab. Mul on kurb, et ma ei saa enam kunagi Davidiga maailma asjade ja maailma inimeste üle arutleda ja nende üle niivõrd õel-iroonilisi nalju visata, mis ainult meid endid vihaselt puhisema ei aja. Mul on kahju, et ma ei saa enam kunagi vaielda Andyga iga kord tema poole minnes selle üle, kas seal majas peab jalanõud jalast võtma või mitte. Mul on kahju, et ma ei näe enam kunagi vinget neegrinaist Janetit, kelle hoiak ja suhtumine andsid mullegi julgust olla ja nii mõnelegi äässhõulile vastu öelda. Mul on kahju, et ma ei näe enam kunagi tema imeilusat tütart Tilishat, kellega meil oli riiete peale üks maitse ning kes, supposed, et ta oleks olnud halvasti kasvatatud või üldse kasvatamata, oleks mu kalliskividega kampsuni piistu pannud. Mul on tänasel ilusal päikesepaistelisel kevadhommikul ääretult kurb selle üle, et ma ei näe ühtegi neist inimestest enam MITTE mitte iialgi.

Sellegipoolest ei kavatse ma oma looma magama panna!! Mida sa endast küll õige mõtlesid, inimene??? "I love you but not with your pig.". Vägev armastus tõepoolest. Või oli tegemist hoopis väljapressimisega? Pisikese kavala strateegiaga ehk? Sõjas võid sa oma taktikalisi käike kasutada, sina rumal inimeseloom, mitte armastuses. Nii ei tehta. Vähemalt mitte minuga.

Eelnevast johtuvalt üks pisipisikene palve noormeestele, kes arvavad end minust huvitatud olema. Kui teile ei meeldi minu Rafi, siis ärge isegi punnitage ega üritage. Sellest ei tule nagunii midagi välja. Ma ei anna teda ära ega lase magama panna.
Edaspidi hakkangi mehi siia saatma. Et lugegu 1. mai sissekannet ning otsustagu siis ise, kas & kuidas nad soovivad minuga suhelda.