Ilgelt vahva nagu, et Eesti Post on selline asutus, mille kaudu midagi saates (be it anything) jääb teile alati üllatusmoment. Et kas läheb kohale vai mette. Kui ma saadan pinginaabrile sünnipäevaks postkaardi ja see ei lähe kohale, kuigi aadress koos indeksiga ja kõik muu nõutud inff on piinliku täpsusega kaardi pääle maalitud, siis on tegemist eelkõige emotsionaalse kaotusega. Pinginaaber võib hakata arvama, et ma olen mühkam ja unustasin tema sünnipäeva ära. Ja minul võib hakata kahju sellest toredast luuletusest, mille ma talle kirjutasin ja mis nüüd ilmselt kusagil Lilleküla rentslis pikutab.

Aga kui ma panen teele mitutuhat reklaamkirja meie asutuse klientidele ja pooleteise nädala pärast pole neist kippu ega kõppu ja keegi Svetlana Eesti Postist helistab mulle ja meie vahel leiab aset vestlus, kus tema muudkui küsib nende ümbrike kohta ja mina vastan ja iga minu vastuse peale ütleb tema "appi-appi" või "ohh appikene" või "oi appi küll" ja kõne lõpus nendib, et need kirjad on nüüd "kusagil kuidagi" ära kadunud ja tema küll ei tea, kus need võiksid olla, siis on tegemist nii emotsionaalse kaotusega minu jaoks (kes ma kulutasin päevi selleks, et need kirjad koostada, trükkida, paljundada, ümbrikutesse toppida, kleepsustada, tembeldada, kinni kleepida ja sorteerida) kui ka rahalise kahjuga ümbrikele-paberile-paljundamisele ja Eesti Postile nende saatmise eest maksmisele kulunud kroonides. Ka kirjade valmismeisterdamiseks kulunud päevad võib töötundidena rahalise kahju tulpa kirjutada. Emotsionaalne kahju on niikuinii - ma pean seda kõike nüüd ju uuesti tegema. Kuna ma keskkooli ajal liinitöölisena kommivabrikus juba olen töötanud, ei tekita masinlik ümbrike lappamine või paberite voltimine minus just erilist vaimustust. Ma tegin seda nurisemata, kuna see pidi tehtud saama, aga see ei tähenda, et ma teeksin seda nurisemata uuesti lihtsalt sel põhjusel, et keegi töll suvatses need ära kaotada.

Ma olen muidu sõbralik inimene, aga kui need ümbrikud paari päeva jooksul välja ei ilmu, siis ma muutun fuuriaks ja kitun Eesti Posti peale kuhugi. For real nagu. Kaua võib. Aitab sellest, et nende kontorisse minnes pean ma alati ligi poolteist tundi järjekorras seisma, sest aktiivses töös on viiest kassast kaks. ???

See on enam-vähem nagu Rimi pood, kus müüja ohkab kärsitu häälega, kui ma kohe pärast arve tasumist ei suuda ülehelikiirusel lunastatud kaupadeni söösta ja neid silmapilguga kotti võluda. Mis see minu asi on, et teil seal Rimis, Prismas võikusiganes töötavad ainult pooled kassad? On minu süü või? On või? Dream on, et ma end teie saamatuse pärast süüdi hakkan tundma ja häbi tunnen, kui ei suuda kaupu pakkides oma kohukestele poolde letti järele viskuda. Ma olen väga mõistev inimene ja ei õienda kunagi, kui pean seetõttu, et ekspresskassa iialgi ei tööta, oma kolme asjaga veerand tundi sabas seisma. Aga kui ma teinekord tulen suurema koorma kaupade järele, siis paluks kassast a) mõistvat suhtumist või b) pakkimisteenust.

Ah jaa, see läks mul Eesti Postist rääkides täiesti meelest ära, et meie lehed (Postimees, Päevaleht, Äripäev) pole juba nädal aega kohale jõudnud. Korduvate järelpärimiste peale telefoni teel leidsime eile postkastist 1. kuupäevaga lehed, kusjuures igaühe külge oli klammerdatud meie kaebus antud lehega seoses. Ümbertrükitud kujul. Niipalju aega ei ole, et tohmanist postiljonile üks korralik säru teha või numbrid selgeks õpetada, aga selleks näib aega jätkuvat küll, et suuliselt esitatud kaebust ümber trükkida ja kaebuse esitajale koos nädal aega hilinenud lehtedega postkasti susata?? Lõpuks, kui olime imestusest üle saanud ja Eesti Posti helistasime, öeldi meile vabanduseks, et "eelmisel nädalal oli meil asenduspostiljon". Küsisime siis, et mis see meie mure on? Ja et okei, eelmine nädal eelmiseks nädalaks, aga kus EILSED (esmaspäevased) lehed on? Selle peale kostis torust imestunud hääl, mis venitas: "Oiiii, postiljon lõpetas töö kell 8.30 ja teile pole IKKA lehte saabunud?".

Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga minu arust on see küll nagu üks anekdoot.

Enne, kui ma väga kurjaks saan, tahaks siin avalikult soovitada Eesti Postil kõigepealt saada oma igapäevaste töökohustustega hakkama ning alles seejärel hakata tegelema lisaprojektidega a la "Minu Mark".

Ja off the record tahaks veel seda öelda neile, et mingu pee..e. Need, kes seal EP-s vägesid juhatavad. Kui mina ka oma tööd nii sitasti teeksin, oleksid meil mõlemad firmad ammu pankrotis ja kandid ukse taga.