Reede. Südaöö. Esimene pisike perenägelus. Nii kõnelevad üks kaine ja üks kes-teab-kui-palju-vägijooki-tarbinud inimene.

"Carry, see, mis seal väljas täna toimus...sa sittusid mul hinge täis."
"??"
"Sa sõna otseses mõttes kakisid mulle ühe junni hingepõhja."
(Carry naeratab, sest võrdlus on tabav. Ropp, aga tabav.)
Järgneb vestlus, mille jooksul vähem kaine inimeseloom suudab kainet inimeselooma solvata, mida viimatimainitu mõne fraasi möödudes edukalt järele aimab. Vähemkaine topib papud mitte just kõige õnnestunumalt jalga ning pöördub minekule. Keegi on saanud haiget ja keegi teine on saanud rohkem haiget, aga kumb täpselt, seda ei oska kumbki määrata, sest... üks on kaine ja teine vähem kaine.

Järgneb vestlus koridoris, kus kaks inimeselooma üritavad lahata, mis korteris sees olles valesti läks ja tagasi saada seda, mis siis, kui päike paistis, veel oli. Aga nad ei kõnele ühes rütmis, sest üks on kaine ja teine natuke vähem kaine. Vahepeal kõnelevad nad üksteise lausetesse sisse, siis jälle otsivad pilguga mööda seina vilades õigeid sõnu justnagu abitud väikesed lapsed, kes põrandalt sobivaid klotse otsivad. Võibolla on hea, et üks on kaine ja teine tsipa vähem kaine, sest kui mõlemad oleksid kained, siis läheks kätshiks kätte ära. Või siis mitte. Kurat seda teab.

Enam ei saa kaine niisama minema jalutada, kui igav hakkab. Sest tal on tee ära lõigatud. Tema ees seisab üks, kes on tsipake vähem kaine ja kellest ta hoolib just täpselt niipalju, et tahaks tollele vahepeal näkku karjuda: "Kurat küll! Kui sa laseksid mul ASJAST rääkida, siis sa saaksid aru, et NEED teised asjad ja teised inimesed ei peaks sulle kõige vähematki muret valmistama.". Selle asemel, et rääkida asjast, defineerivad nemad kainet inimest ja natuke vähem kainet, kellest üks on vastand igavale, keskpärasele ja tavalisele ning teine astub parajasti lifti, öeldes "Kohtume kümne minuti pärast siinsamas, mõtle senikaua välja need kolm sõna minu kohta.".

Ta jääb hiljaks, sest otsustas enne kluppiminekut dushi all käia. Ta jõudis pea ära pesta ja on õnnelik. Ka mehed tahavad ilusad, esteetilised ja viisakad välja näha. Kolme iseloomustavat sõna ei jõudnudki välja mõelda. See-eest mõtles kaine kogu see aeg teist oodates millegi muu peale.
"Ma tahan, et sa teaksid, et ma ei kavatse kannatada sinu nokkimist minu mineviku kallal. Ma tahan, et see, mis seal oli, ka jääks sinna."
"Sinu minevik! Kui sa teaksid, missugune MINU minevik on! Ma olen ka igasuguseid asju teinud. Igaühel on minevik. Ma ei kavatsegi nokkima hakata. Me peame ükskord maha istuma ja oma minevikkudest vestlema."

Üks kaine ja üks vähem kaine inimene on jõudnud millenigi, mis "kõlab nagu plaan". Mängu nimi on "I have never..." ja kaine kuulis sellest esimest korda hittseriaalist "Lost". Ei teagi, miks kaine seda nende ühist mängu rohkem ootab, kas pihitooli-efekti pärast või uudishimust selle vastu, mida vähem kainel tema pattudele vastu panna on.

Takso sõidab ette ning vähem kaine inimene sõnab: "Mul on pohhui sellest sinu külma või misiganes villist. Give me a kiss.".
Would he still be in love with me if I was 100 pounds heavier, wore bracelets and had greasy hair?

"Kas su telefon on ööseks väljas? Haa, aga mul on ju võti nüüd. Ära siis imesta, kui ma tunni aja pärast sulle kaissu sajan.". Karm nali, sest minu voodi on kahele inimesele korralikuks uneks way liiga pisike ja ebamugav. Isegi üksinda magamise edukaks õnnestumiseks pidin eelnevalt mitu nädalat harjutama. Ja üks meist norskab ja vilistab öösiti nigu sokivabrik. Mis on iseenesest armas, kuid peletab kahjuks igasuguse une. Ja teisel on komme kogu tekk enda ümber mässida nagu oleks ta röövik või mingi muu hädasti kookonit vajav elukas. Sellegipoolest naeratavad kaks inimest teineteisele (need kaine ja natuke vähem kaine) ning üks suundub välisukse poole ja teine üles oma kaamerate, makkide ja miljoni juhtmega mässama. Paari tunni pärast näevad taas. Ja siis saab ehk juba mängu mängida.


To be continued...