Kui ma oleksin kahjutundja tüüp, siis mõnest asjast oma elus oleks mul tõesti kahju. Et ma ei kohanud sellist inimest nagu Tiina juba ülikooliajal. Me oleksime võinud ntx. ühikakanaabrid olla. Eksamiks õppimise asemel trummi ja passi kuulata ja esmaspäevaõhtuti Atlantises hausipidudel ennast tühjaks tantsimas käia. Või et ma pole tihedamini helistanud oma isale, et teda kuhugi kohmikusse kutsuda. Või et ma hängisin pubekana ringi kamba keskeale lähenevate antsu nuuskivate narkaritega selle asemel, et oma toredate klassiõdedega rohkem aega veeta. Või et ma siiamaani pole läinud karatetrenni ega omale relvaluba hankinud. Või et ma pole tervislikemaid eluviise harrastanud.

Aga maiole põdeja tüüp. Miining, et mul on hoopis väga hea meel, et ma eelmisel suvel Tiinaga kohtusin. Parem hilja kui neverever. Ülikooliaeg ongi õppimiseks. Lõbutsemise aeg on NÜÜD! Isaga on jälle nii, et ega head asja ei tohigi palju saada - tüütab veel ära äkitsi. Nii et ka selle üle on mul hea meel. Tänu keskealistele kommionudele oskan vahet teha sõpradel ja "sõpradel". Hea meel. Karatetrenni... hmm. Isa on mul karateäss, äkki tema õpetab? Relvaluba? Kui juhiload käes, siis teeme. Mõnda asja ei annagi saatus kohe kätte ja sel on kindlasti ka põhjus. 19-aastane mina oleks juhilube saades väga suure tõenäosusega ära rullnokastanud, sellise asja tulemust aga oskame me kõik endale ette kujutada. Ja tervislikud eluviisid? Homme pärast eksamit kutsun õe kampa ja läheme ratastega sõitemaie. Juba ainuüksi mõte sellest toob naeratuse näole. Kuna ma eelmisel suvel oma ratast panipaigast välja ei saanudki, siis eeloleval suvel tunnen sest topeltmõnu! =) Soe tuulekene juustes ja päike selga kuumaks kütmas...

Ametlikult on alles kevad. Ma ei olnud selleks valmis, et hommikul ärgates on suvi juba külla jõudnud. Notsikul on vist päikesepiste.