Ülikooliaastate alguses lasin Brasiilia fännina oma telefonile valmistada lipuvärvides korpuse. Maakera ja tähed ja Ordem e Progresso ja puha. Kui korpusele mõned kriimud siginesid, joonistasin uue kavandi ja lasin oma imearmsa tilevoni karamellkompvekiks ümber maskeerida (ja Tele2, raibe, varastas mu kavandi, mille tõttu ma siiani nende peale veikest huumorisegust vihakest pean). Korpuste piduliku vahetamistseremoonia ajal aasis isa mind kui väga kokkuhoidlikku inimest: "Noh, vana korpus paki korralikult kilekoti sisse ja pane sahtlipõhja paremaid aegu ootama.". Mida ma ka tegin, sest enda loomingust on alati raske loobuda. Mõni aeg hiljem, millalgi esimese või teise või kolmanda või neljanda kolimise ajal ma sellest siiski vabanesin. Täna, kui karamellikas on oma päevad peaaegu ära elanud ja paari kriimuga Bresil oleks omal kohal, kahetsen seda tegu siiralt. Eriti veel MM-i valguses.

Minu kullakallist telefonist veel nii palju, et käisin täna EMT-i esinduses uut akut nõutamas. Majanaaber oli küll eelnevalt öelnud, et "ah jäta jama, ostame parem uue telefoni - sellistele ei müüdagi enam akusid", aga kuna ma olen oma kallisse 3210-sse südamepõhjani kiindunud, siis saatsin ta selle jutuga karulaande ja otsustasin, maksku, mis maksab, karamellikale uue aku leida. EMT-i onu kohtles mind igati armastusväärselt, aga see koht, kus ma oma telefoni mudeli nimetasin, kiskus ta suunurgad kahtlaselt vildakile küll. Leides, et ma ei pea end õigustama (ega ma Jüri Mõis pole, et noorema naise võtan), ütlesin tema kommentaari (teadagi, millise) peale, et ei, aitäh, ma sooviksin siiski uut akut. Onu sukeldus andmebaasidesse. Klõba-klõba-klõba. Tulemus: "Ega te ei ole valmis Tallinna piirest väljapoole minema?". No kammoon! Ma näen ülepäeviti linna vahel ka aastaid vanemate mudelitega ringiliikuvaid inimesi, miks siis nüüd järsku just 3210-le enam akusid ei tehta? Onu päris, et miks ma ikkagi ei võiks omale uut telefoni soetada? Ma siis lahkelt seletasin, et minu nunnu on seitse aastat ühegi viperuseta hakkama saanud. Ta on mind truult teeninud nii tuules kui vihmas kui dushi all, ei plõksi iialgi vastu, on äärmiselt löögi-, põrke- ja räpakindel ning teeb just täpselt kõiki neid asju, mida mul vaja. Ei ole tal ühtegi üleliigset funktsiooni, mis mind menüüs olles vaid närvi ajaks ega üllata ta mind ka elusees selliste hirmnaljakate juhtumitega, millest mu sõbrad ja tuttavad (kes reeglina iga paari aasta tagant oma mobiilid välja vahetavad) mulle pajatanud on. Asjatundjad mobiilipoodides on mulle ütelnud, et 3210 on viimane töökindel mudel. Ja et ma pole ainus fänn. Nii et miks ma peaksin oma pisikese oranzhi-punasetriibulise tuunitud sõbra reetma?

Loo lõpp on selline, et veel enne saabuva nädala lõppu toimetan ma end Lasnamäele ja otsin mõne keldripoe. Raudselt, et venkudel on akusid. Neil on reeglina kõike. Keegi midagi tahab, edastage soovid, ma toon teile ka.

***

Üks asi veel. Mudu jääb südametunnistuse peale, et ise tean, aga teile ei öelnud. Kuu Ökaks saavad siinkohal ametlikult kuulutatud Maakera Kärdla kanafilee riisiga ja Kärevere kartuli-singivorm. Niisama heast peast ma elusees toitu söömata ei jäta ega ära ei viska, aga need kaks viimast leidsid pärast esimesi ampsusid tee külmkappi tagasi, et kunagi lähemas tulevikus põrsa roaks saada. No tõesti! PAHA MAITSEGA TOIT!!!