Mõned soovitused Pariisi minejatele:

a) Pariisi ilm on heitlik, nii et kui teil on kavas külastada mõnda muuseumi, mille ukse taga te teate olevat järjekorda, siis olge arukad ja krabage kaasa vihmakile või -vari. Mina olin rumal ja mõtlesin, et hähh, mul on ju paks kapuutsiga jope ja väljas päike sirab niikuinii ja kaua ma siis ikka seal Orsay ukse taga kükitan? Tuli välja, et päike peab Pariisis pooletunniseid pause, mille ajal ta saadab külastajaid lõbustama vihmahood, et paks jope peab vett küll, aga läheb rõvedalt niiskeks ja hakkab haisema, et jalavarjud saavad juba paduka esimeste minutite ajal läbimärjaks ja ei kuiva ära enne õhtut ning et kui saabud Orsay ukse taha tund pärast selle avamist, pead kaks tundi sissepääsu ootama.

b) kui te prantsuse keelt ei oska, siis õppige enne reisi ära vähemalt numbrid ühest sajani, selle, kuidas restos toitu ja kohvikus kakaod tellida ja mõned lihtlabased väljendid a la kuhupoole jääb Triumfikaar? Muidugi olete te võimelised leidma tänaval mõne inimese, kes räägib inglise/saksa/itaalia keelt, aga nõme on sellepärast, et te keelt ei oska, ühe inimese juurest teise juurde joosta ja suhtlemiseks käsi ja jalgu kasutada. Ka selliseid inimesi märkasin ma seal.

c) tehke omale tavalise liinibussiga tuur mööda erinevaid linnaosi. Näete ka tegelikku elu ning tavalisi inimesi. Seda tasub tegelikult igas kohas teha, kuhu te reisite.

õ) ärge lehvitage koguaeg linnakaardiga - see on nõme ja tõmbab teile sellist tähelepanu, mida te ei soovi (kui te just ei taha, et teisse suhtutaks kui turisti - mina näiteks ei taha).

ä) säilitage rõõmus meel. Vahetevahel juhtub tõesti, et mõni kaasreisija või situatsioon on ääretult nõme, aga torisejad ei meeldi ka kellelegi. Lükkad enda tuju mööda spiraali allapoole ja teed teiste oma ka kehvemaks.
Mina torisen koguaeg. Ausalt ka. Ma ei salli hädiseid inimesi, kes igapäevaelus on võimekad. Muidu on tähtsad ninad ja suured bossid, aga reisil olles ei oska nemad äkitselt kaarti lugeda ega saa aru, kummal pool maja nad asuvad. Nuta või naera. Ja siis küsivad minu käest, et "sa arvad, et me peame SINNApoole minema jah?". Dah nagu. Ei, ma arvan, et me peaksime teiselepoole minema, aga ma niisama moe pärast kalpsan vales suunas. Et eksitan meid kõiki ära ja siis on tore olla.

Siirdun nüüd sööklasse - kõht on juba liiga tühi ja draakonipoeg sülgab leeke... =)