esmaspäev, detsember 21, 2009

Where does the karma begin and where does it end?

Kas see, kui kellelegi on kunagi mõõtmatutes kogustes liiga tehtud, annab talle õiguse suhtuda hoolimatult kolmandatesse isikutesse? On minevikus juhtunu vabandus olevikule ning kui jah, siis mil määral? Tohin ma oma sigatsemisi vabandada sellega, et keegi kunagi minu ära rikkus?

Paratamatult tundub, et jama, mis lainetena minuni jõuab, oleks justnagu vääriline palk nende jamade eest, mis ma ise senise elu jooksul kokku olen keeranud. Aga kas mul on õigus tõsta näpp püsti ja öelda, et vabandage, aga mina käitusin sitasti sellepärast, mis juhtus minuga enne seda, kui ma hakkasin inimestele poolkogemata haiget tegema? Ja kas see keegi teine saab oma karmavõla samamoodi ringiga tasutud nagu mina praegu selle eest, milles ma enda arvates isegi kuigivõrd süüdi pole ja mis juhtus justkui teadmatusest, oskamatusest, möödaminnes?
On karma kõikvõimas ja mõõtmatult tark või läheb tal vahel loendamine sassi? Peaksin ma kuhugi kaebuse esitama või püsima vakka ja eeldama, et kõik, mis tuleb, olen kuhjaga ära teeninud?
Piirdub asi praeguse eluga või peame me arvestama ka eelmistega? Kui praeguste viperuste eest tundub seda kõike liiga palju, siis kes kurat ma eelmises elus olin?

Ma ei tea seda ja ilmselt ei saa ka kunagi teadma. Aga ma olen aru saanud paarist muust aspektist, mille taha inimesed järjekindlalt koperdavat näivad:

Hurting other souls never cured anyone.

A little hurt goes a long way... and then comes back to hit you flat in the face.

***

It ends right here. Ma teen kõik endast oleneva, et see saast siit uuele ringile ei läheks.



Tristan Garner - Give Love. Muttonheads vs. Alexandre Auger Mix.