Iiveldab kohati. Vahepeal käib pea nimodi ringi, et ma kakerdan sihitult kolm-neli meetrit ettepoole, siis veidi paremale või vasakule ning seejärel kas edaspidi või tagurpidi tuldud teed mööda tagasi. Veidi aja möödudes iiveldab uuesti.
Öösel ärkasin selle peale üles, et paha oli olla. Nii umbes kolme sekundi möödudes lõi pirnike pea kohal põlema, et "haa, mul on ju kapis kohukesi". Aga kuna pahistajaloom tudis kõrval ja seda ei juhtu just iga päev, siis ma mõtlesin, et ei hakka tema kallist uneaega oma kohukesepaberi krabistamisega häirima. Sättisin end mõnusasse asendisse ja proovisin mitte mõelda selle peale, et öka on ja et kõht on rämedalt tühi.

Näonahk, mis oli vahepeal kena ja klaar, on viimastel nädalatel näkku hakanud peksma. Jalad on kuidagi hmm.. karvaseks hakanud minema. Midagi on teoksil.

Ma arvan, ma pean hakkama rohkem sporti tegema.