27. veebruar - 5. märts möödusid sel aastal ühes armsas Sloveenia külakeses workshopil. Kindlasti üks mu elu top 10-sse mahtuvaid nädalaid!

There`s a first time for everything. Ma ei ole kunagi millegi mõttekuses nii palju ette kahelnud ja seda siis hiljem niisugusel määral nautinud kui seda workshopi-nädalat. Otsast lõpuni, lennujaamahängid kaasa arvatud.

Kõik osavõtjad ja orgunnijad olid toredad, läbiviijateks oli üks chill noorpaar, väga mõistlikud ja asjalikud. We all got along well so it was a perfect carryworld. Kõik, mida tegime, oli huvitav ja arendav. Nädal aega jutti nii põnev oli viimati vist aastaid tagasi ühel roadtripil.

Sloveenia söögist ei saa ka üle ega ümber. Meid söödeti 3 x päevas 4-käiguliste einetega, millest iga käik oli hullult maitsev (ja koguselt nagu mu tavaportsjon, aga ma lihtsalt pigistasin kõik endale sisse, sest see oli nii jube hea). Olime nagu nuumsead... Kõik ägisesid, aga järgi ka ei raatsinud jätta. Siiamaani igatsen neid Sloveenia kooke, mis polnudki nagu üldse magusad, aga see-eest topelthead ja sageli mmmmmmm...mmmooniseemnetega. Nii mõnigi neiu mõlgutas vaikselt mõtteid kokaga abiellumisest =)

Hotell oli megailus ja väga hubane + seal sai kõike badmintonist massaažini. Olime ühe teise Eesti tüdrukuga kahekorruselises kolme voodiga toas, mis oli eriti spetsi kujundusega. Ka väljapool tuba oli kõik meganunnu, mina nautisin väga seda ebaloogilist koridoride ja saalide süsteemi. Võttis ikka mitu päeva aega, et taipama hakata, kuhupoole peab pöörama, et oma toani jõuda... Lahe!

Ühesõnaga kõik oli viimase peal ja absoluutselt ülivõrdes. Ainuke asi, mida polnud, oli internetipunkt. Terves hotellis tasuta wifi, aga mida teeb sellega inimene, kel pole läpakat...

Viimane virin oli muide põhjustatud ainult ja ainult asjaolust, et ma tegelt ka pidin saatma laiali sünnipäevakutseid. Virtuaalselt. Ja see on tõesti see üks asi, mida ei saa minu asemel teha keegi teine. Marimar aitas õnneks oma läppariga hädast välja, kuigi selgus, et see va tasuta wifi jalutas meilt sealt hotellist läbi täpselt siis, kui ise heaks arvas ehk siis päris mitu korda pidin toiminguid alustama poole pealt, aga sellest, kus see pool täpselt oli, ei olnudki siis enam nii lihtne aru saada =)

Tegelikult oli see nädal ilma arvutita igavesti vahva! Workshopid olid ägedad ja kasulikud, v.a. mõned üksikud minu jaoks tolleks hetkeks aktuaalsuse kaotanud teemad. Vaba aeg oli täpselt samamoodi äge ja kasulik. Ma ei oleks iialgi osanud arvata, et võib eksisteerida nii lahe multi-misiganes kamp võõraid inimesi, kelle seltsis saab rohkem kui edukalt veeta peaaegu-et-hotellisisest nädalat. Tegelt meid lasti mõnel õhtul imeilusa Ljubljana peale ka ringi tuustima. Mitte et see oma crew`ga hotellis hängimine kuidagi ära oleks tüüdanud. Siis vähemalt tundus küll, et seda võiks igavesti teha. Inimesed olid fantastilised ja hotelli vaipkatete, loogikavaba arhitektuuri ja hüperarmsate kahekordsete tubade järele igatsen siiani, kauni vaatega majesteetlikust söögitoast rääkimata.

Eriti südantsoojendav oli viimase õhtu sürpriisõhtusöök viimse hetkeni saladuseks jäänud kohas, mille kohta korraldajad mulle kordamööda vandeseltslaslikult silma käisid tegemas ja lubamas, et eks see minu koduigatsus saab ikka leevendatud. Ja no ega ma päris tumba pole, loomulikult aimasin, et eks meile seal siis kärssninasid näidatakse. Ja olidki. Kõrgel-kõrgel mäe otsas aediku sees. Põssakesed. Tuli tõesti kodune tunne. Polnud ju nädal aega kellegagi sigade keeli vestelda saanud =)

Nii tohutus koguses uusi kogemusi, inimesi, kohti ja roogasid per week mõjus sõna otseses mõttes kohutavalt hästi ja tõstis mu vaimselt justkui mitme astme võrra kõrgemale, eriti kõikidest nendest tülpinud nägudega justkui alaliselt tigetsevatest kaasmaalastest, kellega ostukeskuses kokkupuutumine vahetult pärast lennujaamast koju jõudmist ajas mu nii konkreetsesse ahastusse, et ma sõna otsese mõttes nutsin keset supermarketit. Mingit uut kaarti jagati, inimesi oli seal jube palju ja nad sebisid oma vihaste nägudega ringi nagu sipelgad ja see oli minu senise elu üks kõige masendavamatest momentidest. Oleks andnud mida iganes, et eelnevasse nädalasse tagasi saada. Või siis tulevasse juhul, kui see oleks olnud kusagil "ära". Mina kui rändhing (tere, minu nimi on Carry ja ma tahan ikka veel hobukaarikuga mööda Rumeeniat ringi trippida. või SUV-iga mööda soojemapoolset Ameerikat. pick any.) ihkan nagunii koguaeg ära ja reisile, aga sel hetkel oli kõik ikka väga tugevasti võimendatud ja vint peal. Proovin edaspidi kassapidajaid vähem šokeerida ja poes mitte töinata.

Sloveeniast tagasisaabumisele järgneval nädalavahetusel leidis aset kauni ja konkreetse nimega pidu Rock&Roll ehk 4x29. Tartus, klubis Rock & Roll. Seal maa all oli kuradima külm, aga see-eest kuradima lõbus ka! Neli //imemaitsvat pihvi//* said //vase aatominumbri//* tähistamisega piisavalt jõuliselt hakkama =)

Üks mu lemmikmomente sel süntäril oli hetk, kui ma sain aru, et meie ponnistused sel korral killerbooli asemel absoluutselt täiesti normaalset booli pakkuda, olid absoluutselt täiesti luhta jooksnud, sest suurem osa külalistest oli vist tavalist praktikat järgides kaasavõetud suvaalkoholiga ikkagi pange juurde marssinud ja selle Kari, Riinu ja minu poolt poes hoolikalt valitud viin-vein-limonaad-mahla sisse tühjendanud. Too põhjapanev tõdemus saabus muidugi hetk pärast seda, kui ma olin aru saanud, et no olgu minu maitsemeeltega eelmiste topside puhul mis on, aga rummikoola järgi see meie korralik bool nüüd küll mitte mingi valemiga maitseda ei saa. Ja hetk enne seda, kui saabus ootamatult aeg lavale astuda. Mis oli väljakutse omaette, kuna proovi olime me, sünnipäevalapsed, kõik koos saanud teha ei rohkem ega vähem kui 10 minutit ja need 10 minutit olid ühtlasi ka see esimene ja viimane kord minu elus, kui ma trumme olin harjutanud.

Kui mulle pärast reede õhtut öeldi, et hakkan laupäeval mitte laulma vaid trumme mängima, sest kõik teised teevad parema meelega kõiki teisi asju, siis ma tõesõna ei kujutanud seda päris nii ette, et läheme kohale, mulle pistetakse pulgad pihku, me harjutame mõned minutid seni, kuni Päris Bänd tuleb oma soundcheckile ja siis saan ma teada, et järgmine kord, kui mulle uuesti pulgad kätte antakse, ongi see hetk, kui ma lavale astun. A ma väga ei nuta, esimese korra kohta käib kah. Tsiteerides koha omanikku, kes ise päris jupp aega päris kuulsas bändis trummar olnud: "Sa oled drum-virgin? Kui see tõesti nii on, siis 5+ ja respect."

Lõppkokkuvõttes võib selles, et ma olen maailma parim halvim trummar, ikkagi süüdistada ainult mind ennast. Ja vähest harjutamist. Ja killerbooli. Oi jumal küll. Aga milline naeratus see-eest! Nagu Araz hiljem ütles: "you looked as if you were glowing". Ja glowing I was indeed, sest tegelikult, hoolimata asjaolust, et nende kümne minutiga polnud just kõige selgemaks saanud, mida hekki ma seal trummide taga täpselt tegema pean, et kostuks nagu päris, meeldis mulle seal väga. Tundus kuidagi nagu... minu tagumiku järgi tool, if you know what I mean. Niipea, kui saksofon on müüdud, kiikame trummitundide poole. Anybody wanna buy sax? =)

Teine ja kolmas ja ülejäänud lemmikhetked sel süntäril olid kõik teised üllatusmomendid, alates sõprade-tuttavate üleelulahedatest eeskavadest, lõpetades sündmuste kohatiste ootamatute käikudega, inside and outside the venue. Siinkohal tervitused neile, kes muhvigi ei mäleta. Mina mäletan peensusteni ;)
Üllatuskingitused on ka lahedad, eriti need, mis on elus ja šleihviga. Aitäh, Karin ;)

Kui tavaliselt on pidude keskmeks köök (ehk siis misiganes koht, kust süüa ja juua saab), siis meie pidudel, eriti aftekatel, kipuvad tooni andma koridorid. Siinkohal tervitused mu lempar-koridorikaaslastele: Urve Palole ning maailma parima hüüdnimega duole ehk Copy-Paste`ile ehk mereväes aega teenivale Cocky Edition Barbiele ja tema eriti vastupidavate käelihastega sõbrale (sellisest sitkusest räägitakse legende veel kaua (ja tiba aega pärast seda veel)).

Vahetult pärast aftekat ja järgmistelgi päevadel saabunud sõnumid annavad märku sellest, et ju vist sai midagi õigesti tehtud. "Hull peast! Täiesti! Mul pole ühtegi sõna!!!" being one of my personal favourites. Sest päris aus olles, mingite keskpäraste emotsioonide pärast me vaevalt et neid pidusid korraldame.


*Me oleme nüüd kõik ühe laulu sees. Eminem häbeneb nurgas. Jou-jou.