Eile õhtul, pärast seda, kui olin oma sulissea kinni tuckinud, hakkasin koduvideosid ümber lindistama. Kuna meie pere ja suguvõsa ja sõprade juubelid ja lõpetamised ja reisid ja niisama pralletamiste videod on pisikeste kassettide peal läbisegi, pidin vanaemale kasseti lindistamise ajal ise puldiga kaamera kõrval passima. Sest tal tõesti ei ole vaja näha, kuidas mu semiootikuharidusega keska pinginaaber sõnajalaks kehastub või mingid poolsuvalised jorsid lõkke ümber mingit väga kummalist tantsu tantsivad. Ühesõnaga - proovisin kogu materjali teemade kaupa paigutada. Ja mida ma avastasin? Et ma istusin kõik need tunnid teleka ees kui naelutatud ja muudkui naeratasin. Sest mul on imevahvad sõbrad ja väga toredad sugulased. Targad ja tublid on nad kõik niikuinii. Vahetevahel ma küll mõtlen, kaamera näpus ringi siblides, et peesse, palju lihtsam oleks lihtsalt niisama chillata. Aga see filmimine tasub ikka ära - juba paar aastat hiljem on maru äge vaadata =D