esmaspäev, oktoober 26, 2015

Sümfoonilised tõrelused

Käisime tädiga Estonias sümfooniakontserdil. Muidu oli kõik ilus ja tore, aga vaheajast ei saanud mina sotti. Läksime kohe baarisappa, sest minul oli jube joogijanu ja tädi tahtis oma kohustuslikku trühvlikompvekki. Kui olime 15 minutit seisnud, vilgutati tulesid. Aga pool järjekorda oli alles ees!
Seltskond meie taga arutas tõsimeeli, et huvitav, kui ka jõuaks nüüd letini ja jõuaks tellida ja jõuaks ära oodata, siis kas kohvi oleks lubatud saali kaasa võtta. Muidugi tundub see Estonias sobimatu - pidulik paik ikkagi - aga ilmselt oli neile kohv sama oluline kui mulle minu tapva januga misiganes külm jook.

Kui juba helisignaali anti, kaalusin mõttes varianti, et kas nüüd võtan kotist enda plastpudeli ja joon sealt (jällegi inetu eksole) või istun samasuguse januga veel tund aega. Mõtlesin, et siis lähen juba parem üle tee Subwaysse ja istun seal. Mulle ei meeldi üldse janus ega näljas olla.

Ilmselt küll hakkasid baariletigi taga olijad end kiiremini liigutama ja sain viimasel hetkel oma mahla, ent jõin seda saali poole kiirustades. Kõik kokku võrdus piisava närvipingega ja ebamugavusega.

Olles töötanud teeninduses, mõistan, miks ei ole mõistlik üheks vaheajaks püsti panna rohkem kui kahte baari rohkema kui nelja töötajaga, aga kas tänapäeval kuidagi muudmoodi ei saa? Vending machine äkki? Kui seda kuidagi modifitseerida, sobituks ka kontserdi keskkonda. No näiteks, et joogi või kompveki kättesaamiseks peab inimene püüdma kõrvalasuval klaveril esitada äsja kuuldud paladest mõnd viisijuppi või vastama interaktiivsel ekraanil viktoriini küsimustele vmt.

Ikka ju parem variant, kui see, et needki vähesed kuulajad järgmisel otsustaval momendil, kui on valida selle ja mõne muu koha vahel, kus ei pea kannatama, selle muu koha valivad ja Eesti muusikud veel vähem toetatud saavad. Või on see kõik ükskõik? Riik nagunii toetab? Kuulajate number ei loe?

Tuulasin veidi internetis ja tuleb välja, et on võimalik küll. Kui juba sellised masinad olemas on, siis ühe mahla ikka saaks ju?


kolmapäev, september 02, 2015

Say what?

Kõndisin eile mööda ühte linna suurimat tänavat. J. Smuuli tänavat. Uudistasin lippaedasid, õunapuid, koeri, kasse, inimesi ja kõike muud. Tänavanimede silte samuti. Ühel hetkel tundus midagi nagu valesti olevat. Vaatasin uuesti ja seal ta oligi. Silt kirjaga "Smuuli 14". Muutusin hetkeks tigedaks vanamutiks ja sisisesin mõttes selle sildi poole nagu küüslauguga määritud puuristiga vastamisi seatud vampiir. Ega ma sinna pikalt vaatlema jäänud, et oh issand, mis inimesed küll sellises majas elavad. Selfisid ka ei teinud. Millest on muidugi väga kahju, sest tigeda vanamuti pool minust mõtles hiljem suisa pool tundi järjest, kas peaks ehk mingile inspektsioonile märku andma, et appi, eestlus on ohus. Selleks oleks ju tõendeid vaja olnud, aga tagasi samale tänavale kõndima väga ei viitsi minna, pigem siis ikka juba mõnele uuele. Ühesõnaga Smuuli 14, sa pääsesid praegu protesteerivate inimmasside hordidest!

Aga mõte ketrab sel teemal siiani.

Tähelepanelik lugeja on kindlasti märganud, et "J" tähistab siinkohal ühe vägagi nägusa Eesti proosakirjaniku eesnime. 

Materjalikulus ilmselt asi polnud, et Juhan, kelle nimest tänavasiltidel on saanud J, nüüd oma initsiaalistki sootuks ilma jäi, kuna nähtud silt oli teistest märksa laiemate mõõtmetega. Milles siis asi? Kas tõesti muunduvad isikute järgi pandud tänavanimed samamoodi nagu aastatega lõdvemaks (ja minu koolkonna jaoks kohati suisa vastuvõetamatuks) muutuvad õigekirja nõuded? (Vt. ka Georgia, Venezuela, tekkib... ma ei saa nendest vist eales üle.) Et kirjuta oma tänava nimi kuidas soovid, peaasi, et õhtul õigesse majja kotile jõuad?

Ei tea, mida Juhan ise sellest arvaks.

Nubludega eile kohustusliku õppekirjanduse teemadel arutledes - eriti selle üle, miks üldse peaks raamatuid lugema - jõudsime välja põhjuseni, et kui keegi ei loeks, siis kirjanikud oleksid ju kurvad (mulle täiega meeldib laste empaatiavõime, mis hüppab alati välja kõige ootamatumates kohtades).

Aga mis on veel hullem sellest, kui keegi sind kunagi ei loe? See, et vahepeal loetakse ja tunnustatakse, nimetatakse tänavaidki sinu järgi ja siis... siis ühel päeval sind unustatakse, sest pealekasvanud põlvkond ei loe raamatuid, loeb hoopis raha. Internetti ka natuke. Ja sina oma kolmveerandsajandi vanuste teostega oled piisavalt (lähi)minevikus, et keegi sind maailma esimese asjana internetti sättima ei hakka. Ja nii ta läheb. 

Ühel hetkel nad tulevad ja ütlevad, et sa ei ole Juhan Smuul, ka mitte Johannes Schmuul, vaid lihtsalt Smuuli. 

Jou, Smuul, kuidas hängib?






kolmapäev, mai 06, 2015

Nädalavahetuse memuaarid


Kui inimesel on ainult üks vaba nädalavahetus kuus ja inimene armastab tantsimist ja inimesi ja inimesi ja inimesi ja melu ja salapära ja öid ja asju, ja kokkusattumusi ja jumalikke juhuseid ja kõike kõike muud, siis inimene peab seda kõike kõike kõike ka sellel ühel nädalavahetusel saama.

Kuna ma jumaldan tsitaate, aga eelkõige just oma sõprade ja nö. tavaliste, mitte kuulsate inimeste omi, siis sel korral tuleb emotsioonide virrvarr, üle-, läbi- ja vaheltelamised silmapaistvaimate tsitaatidena.

Ütlejate nimesid ärme juurde pane.

Uued ja vanad sõbrad ja tuttavad.


-„Ma tean sind küll. Sa EI suitseta, aga sa blufid. Praegu sa näiteks blufid selle suitsetamise osas. Sa raudselt suitsetad. Küsimus on lihtsalt selles, mida.”

-„Nüüd on see moment, kus uksed pannakse kinni. Kes on sees, on sees, kes on väljas, on väljas. Sees läheb pidu edasi.”

-„Jah, tema tegigi need koksid. Rebelle ise vaatab, millise põrgu ta sulle saadab.”

-„Sööma, kinno, linna, sinukale, minukale, Lätti. Sinuga kuhu iganes!”

-„Kui sind poleks olnud, poleks ka mind täna siin. Ma mõtlen üldse. Aga jätame selle jutu ja ärme sellest enam kunagi räägi.”

-„Raul tahtis sünnipäevaks torti ja 35 000 eurot. No ma kinkisin talle tordi ja 35 000 eurot. Tort on, näe, seal ääre peal.”

-„Ma just vaatasin enne su profiilipilti. See oli lihtsalt niiiiiiiii......!!!!! Minu jaoks jääd sa igaveseks selliseks, ükskõik millise soengu sa järgmisena lõikad.”

-„Tänapäeva lastel ei ole sõpru ja üritustele minnakse just sinna kus meeldib. Mitte sõprusest.

-„Mul on jahimehe paberid täiesti olemas ja ma käin jahil ka. Aga ma ei jahi seal loomi vaid nende fotosid -  mul on fotokas kaasas, ma hoopis pildistan neid. Ei saa aru, kuidas on võimalik looma tulistada.”


Well ja kuna tänapäeval on pic or it didn`t happen, siis here is a photo from one of those incredible nights.



laupäev, oktoober 25, 2014

Eile tööjuures sain ootamatu ja äärmiselt meeldiva kogemuse osaliseks. Mitte et neid hetki ja kogemusi  nagunii iga kord aset ei leiaks - seal ongi valdavalt ootamatud ja äärmiselt meeldivad inimesed, just the way I like it - aga see konkreetne seik läheb lahtrisse "asjad, mida ma ise never ei suudaks".

Üks uus noormees pani mind manga vormi! Ja see kõik juhtus niimoodi matter-of-fact stiilis.

Ümberringi käis sagimine, inimesed kõndisid edasi-tagasi, tegid tööd. Aga Carl lihtsalt seisis seal, vaatas mind, kuigi tegelikult oleks vaadanud justkui kuhugi kaugusse, toetas paberit prügikastile, ja lihtsalt joonistas. Mina, kes ma joonistan nagu kolmeaastane, keeleots suust väljas ja higipiisk otsaees, olin võlutud juba ainuüksi sellest, kuidas viltpliiats mööda paberit lendas. Ja tulemusest, mis valmis ilma igasuguse vaeva ja ponnistuseta...



Mind ei ole kunagi joonistatud. On fotografeeritud, filmitud, kirjutatud, vektordatud. Aga see oli midagi uut. Vahva oli võrrelda. Iseenda näojooni tead ju kõige paremini.
Ja ühe uskumatult laheda foto minust koos kolleegiga tegi ta ka, sealsamas prügikasti kõrval. Must love multitalents!

Kodus hiljem selle kõige ja üldse viimase kuu üle järele mõeldes jõudsin tõdemuseni. So it seems that I have been incredibly happy under the most random circumstances. Ja palju muid emotsioone veel. Uute asjade ja emotsioonide avastamise junkie`na olen mõistagi sajaga rahul. Palju uusi inimesi, hästi palju uusi olukordi. Doing stuff for the first time ever. Arened siia- ja sinnapoole, otse üles ja diagonaalis. Mida on siin mitte laikida.

Need hetked riiulite vahel tahvli ees prügikasti kõrval on teinud mind õnnelikuks. Kes oleks arvanud, et üks prügikast võib sedavõrd palju õnne toota  =)

And here is a peacock.

laupäev, oktoober 18, 2014

Baaridaami töö juures on segane ainult see, et täpselt pole võimalik mõõta, kes keda rohkem armastab - kas mina oma kliente või nemad mind.


Iga kord, kui jälle "mööda baare hulgun", nagu kolleeg logistikakompaniist väga tabavalt ütles, tunnen, et olen selle ameti jaoks nagu natural born. Noh et isikuomadused ja oskused ja nii edasi ja nii tagasi. Selliseid ameteid on mõistagi veel, teised kolm nõuavad lihtsalt tiba rohkem harjutamist. See on ääretult hea tunne, kui midagi tuleb pingutamata hästi välja.

Üks mure on mul aga ka ja see mure ei lähe ära.
Baarileti taga näeb ja kohtab igasugu rahvast. Valdav enamus nendest, kes seal töötab, ei taha seda tööd üldse teha. Neile ei meeldi ei töö, koht ega ka inimesed, keda teenindada tuleb. Ja ma ei saa sellest aru. Mulle tundub see nii spetsiifiline töö, eriti veel öösiti, et ma tõesti ei suudaks end sundida seda tegema, kui korrakski tunduks, et ei passi. Umbes nagu Exceli tabelitega, eks. Sa kas armastad neid või vaevalt talud või midagi vahepealset. Igatahes omab inimene ettekujutust, kuskohas ta seal jumaldamise skaalal Exceli suhtes paikneb. Tööde ja ametitega peaks ju samamoodi olema. Et kui sulle reaalselt käib baaridaami töö rämedalt pinda, sest mingi võõras rahvas käib koguaeg läbi, siis sa kas püüad kuhugi kontorisse personalispetsialistiks migreeruda või kui sulle juhuslikult üldse inimesed ei meeldi, otsid mingi sellise töö, mis hõlmab peaasjalikult kaste või mööblit.

Aga nemad, need igipõliselt klienditeenindajateks määratud seal baarides, näed, sunnivad end tööl käima ja siis uurivad-puurivad mind, et "issand, miks sa siin oled, kui sul kraadid käes ja võiksid minna kuhu iganes...?" Ja ega mul midagi ülearu mõistlikku polegi selle peale kunagi kosta. Iga kord natuke nagu tundub ka, et peaks end välja vabandama. Et mis on minu excuse? Miks ma soovin pidada ametit, mis on meie ühiskonnas suuresti põlu all lihtsalt seetõttu, et kuulub koondnimetuse "klienditeenindaja" alla? Kui sa oled klienditeenindaja, siis sa oled raudselt kas üliõpilane, kes lihtsalt ei saa ajanappusel muud ametit omada või siis on lihtsalt liiga saamatu või rumal, et kuhugi "edasi" pürgida. "Klienditeenindaja" on justkui on see vaheetapp kusagil Rimi grillkana leti ja "päris" elu vahel. Ja mulle käib see suhtumine ilgelt närvidele.

Kui ma jälgin parimaid klienditeenindajaid, keda tean, ja kõrvutan neid mõttes kõikide teiste inimestega, siis on ilmselge, et klienditeenindajaks mittesündinut võid sa tsirkusekoolitada piitsa või präänikuga, parimatega samaväärset tööd ei tee ta nevereverever.

On hästi vahva, et meil on klienditeeninduse kuu märts, mille lõpuks kõik klienditeenindajad on naeratamisest krampis nagu Venetsueela ümberlõigutud missid. Ja on tore, et Maximas saab valida tervelt kolme erineva nupu vahel, kuhu vajutada, kuigi mina oma detailideni laskuva täpsusega tahaksin näha ka valikuvariante "pigem hea", "pigem halb", "täiesti kohutav" ja "pange ennast põlema". Aga tegelikult on see ju probleemi lahendamine valest otsast. Ei saa võtta tööle inimest, kes ei taha seda tööd teha ja siis ahistada teda mingite nupuvajutamise süsteemide, kliendi tagasiside võistluste ja muu jamaga. Ma olen reaalselt näinud sisekorraeeskirju, kuhu on baaridaami ameti puhul üksipulgi reastatud, mida ta tohib ja mida ei peaks mingil juhul tegema. Sest muidu ju töötaja ei tea, ei või olla kindel, eks, kas tal on lubatud kliendiga plärtsuda või mitte. Need nõudmised seal listides on üpris loomulikud... unless see töö lihtsalt by default ei sobi sulle. Ja siis ei ole tegelikult nendest listidest ka väga kasu. Selline suletud ring.

Nagu ma nii mõneski jutuajamises juba veendunult korrutanud olen - viibin seisukohal, et töösuhetega on nagu muudegi suhetega: kui sulle tundub, et see sakib sajaga ja sa veedad kolmveerandi oma päevast nuputades välja viise, kuidas saaks sellest eemale, siis ilmselt ongi üpris hea lahendus õppida lahkumisavaldust kirjutama.

Ja kui kõik inimesed tõuseksid viivuks oma (töö)suhete laudade tagant püsti, vaataksid korraks vasemale ja korraks paremale ning seejärel vahetaksid kohti vastavalt sisetundele ja südametunnistusele, oleks maailm sel momendil, kui kõik jälle maha istuvad, märksa parem paik.

Muidugi on see utoopia, sest peamiseks motivaatoriks on inimeselooma puhul hirm. Päris ta julgebki avalikult paremale-vasemale vaadata. Ta ei tõuse püstigi. Mõni ei tõuse terve elu püsti. Aga nii julge on ikka, et klienditeenindaja suunas näpuga näidata.

Noh, cheers!

esmaspäev, september 29, 2014

Nagu alati, olen ma seisukohal, et elus tuleb kõik ära proovida. Pimekohtingul ma sõbrapäeval juba käisin ja kuna mul endiselt, või noh, uuesti... võinoh... peikut njeetu onju, otsustasin kaasa minna ühe asjaga, mida seni samuti vaid ameerika filmidest ja tõsieluseriaalidest näinud. Kiirkohtingud. Yes, I know. Juba mõtlen muigega ette, kuidas ma kohtan seal ühe õhtu jooksul nii oma eksi kui mõne teise eksi eksnaist kui mõnda kunagist õpetajat näiteks. Paar koolikaaslast kindlasti mahuvad valimisse ja mõned kolleegid erinevatest kohtadest ka. Sest Eesti on ju siiski tibatilluke. Samas pimekohtingule organiseeris mu kunagine kursakaaslane meeldiva noormehe, kellega meil olid küll mõned ühised Facebooki tuttavad, ent samasse seltskonda polnud kunagi sattunud.



Üldiselt on küll nii, et kuna ma siin viimasel ajal olen töötanud 1,5 kohaga, pole jäänud loomade kõrvalt aega eriti ka magamiseks, sestap peaksin ma boyfriendi omamise soovi korral hankima mingi sellise eksemplari, kes käib minuga näiteks samas kohas tööl ja kõikides samades trennides ka (okei, seda oli praegu veits imelik öelda, sest ega ma pole sellise graafikuga eriti trennigi jõudnud). Siis oleks nagu mingi reaalne šanss, et ei tõuseks tüli teemal „sul ei ole minu jaoks kunagi aega” või „me näeme nii harva, ma ei saa üldse aru, kes ma sinu jaoks olen”. Ajalugu on näidanud, et mehed võivad sellistel teemadel jalgu trampida küll.

Seega kui tollest kiirdeitimise asutusest mulle täitmiseks ankeet saadeti, oleksin ma esimese hooga tahtnud vastata, et „ainult kahte lahtrit ongi vaja – kus töötab ja kus trenni teeb”. Aga siiski – jäägem tõsiseks. Sest tegemist on tõsise teemaga. Just täpselt seetõttu ma seda ankeeti küünte lakkimise taustaks täitma hakkasingi. Samal ajal, kui naabripoiss, kes on ühtlasi ka üks mu bestikatest, laualt kookoskooke hävitas ja minu eest kassi mängitas (sest mul lihtsalt ei ole aega).

Alustame.

Küsimus: Hobid, millega oled tegelenud või tegeled praegu

Lauri: „Kuule, pane mingid lambivastused.”

Mina: „Mismõttes lambivastused?”

Lauri: „Kirjutadki mingeid täielikke jaburusi ja vaatad, kelle nad siis välja valivad sinna õhtule nende vastuste alusel.”

Mina: „Haa, iseenesest täiega hea mõte. No mida ma siia hobide alla siis sinu arust peaksin kirjutama?”

Lauri: „Pane näiteks sadomaso, kolmapäeviti kell 18.”

Mina: „Eippane! Pärast tulevadki mingid pervod kohale.”

Lauri: „Ma arvan pigem, et raudselt leidub neil seal veel keegi tüüp, kes ka ei viitsi seda ankeeti täita ja  laksib mingeid lambivastuseid ja siis te saategi kokku ja on ilgelt romantiline.”

Mina: „Raudselt!”

Lauri: „A sa kirjuta kõik vastused nagu sa oleksid kass.”

Mina: „Segi peast?”

Lauri: „Noh et musta karvaga, rohelised silmad, öösiti olen eriti aktiivne.”

Mina: (hüsteeriliselt naerdes) „Lollakas. Nii, järgmine lahter. Telefoninumber.”

Lauri: „Sa pane minu ema telefoninumber.”

Hirnume mõlemad naerda.
Naabripoisi ema on muidu tore inimene, aga kui ta midagi teada tahab saada, suudab ta helistada kuus-seitse korda järjest (nagu järjest järjest) sedamoodi, et kui telefon on kaks korda heliseda jõudnud ja sina püsti tõusnud ja telefonini jõudnud, katkeb helin. Kui sa siis uuesti maha istud, hakkab telefon uuesti helisema. Astud telefonini, helin katkeb taas. Ja nii mitmeid kordi. Minu rekord on olnud kuus, aga mõnel teisel võib vabalt olla rohkem. Ja mõnikord, kui ta inimese siiski telefonitsi kätte saab, suudab ta tükeldada oma jutu kümneks jupiks ja iga jupi pärast uuesti helistada. Väga omapärane.

Mina: „Okei, liigume edasi, vanust küsitakse.”

Lauri: „Sinu vanust?”

Mina: „Ei, et keda ma otsin. Siin on nagu sellised vahemikud pakutud või nii. Alla 26 ei saa valida ja üle 42 ka mitte. Aga ma ei tea, millist vahemikku valida.”

Selle peale tõuseb naabripoiss püsti, nõuab paberit ja pliiatsit. „Ma tean, me laseme fortuunal otsustada. Mis need numbrid olidki nüüd?”

Jupp aega segadust vanusevahemike kirja saamisel. Välja on pakutud: 26-30, 30-34, 30-38, 34-38 ja 38-42. Ega need pole kuigi loogilised ka. Minu meelest. Aga minu meelest oleks üldse võinud ka olla selline vahemik nagu „mul täiega poogen, kui vana ta on”.

Lauri kirjutab kõik vahemikud paberile, rebib sellest ribad, rullib hoolikalt kokku ja tekitab mulle kirjutuslauale loterii.

Mina: „Ma ei saa, mul on küüned lakitud.”

Lauri: „Ei selle asjaga sa pead küll hakkama saama nüüd.”

Valin alustuseks ühe rulli ja seejärel teise veel.

Lauri: „Ära ahnitse.”

Mina: „Maiahnitse, ma lihtsalt võtan igaks juhuks ühe vahemiku veel, et kui see ei meeldi noh.”

Lauri: „Ise just ütlesid, et sul on ükskõik vanusest.”

Loteriisse sekkub kass, kes hüppab lauale ja ajab kõik rullid segamini.

Mina: „Ohh, väga hea, nüüd ma ei pea valima.”

Lauri: „Ise tead, sa narrisid praegu Fortuunat.”

Mina: „No kuule, need vahemikud on ka üsna jaburad. Ma oleksin tõenäoliselt nagunii ümber otsustanud.”

Kehatüübi küsimuse juures läheb asi veelgi segasemaks. Kui naisi valides võib määrata esimeseks eelistuseks „mulle meeldivad vormikamad naised”, siis meeste puhul on ainuke samalaadne „tugeva kondiga”. Ma kunagi ühest teadusartiklist lugesin, et ei ole olemas „tugevaid” konte – kondid ja luud pidavat kõigil sama jämedad olema. Meestel meestega võrreldes siis ja naistel naistega. Sest luukeresid vaadeldes näeme, et nende kondid ja luud on kõik täpselt samasugused. Seega kui inimesel on jäme käsivars, siis tal on seal „jämeda” kondi asemel tegelikult lihtsalt veidi tihkem lihas või siis väike pekikene.

Lauri: „No pane, et sulle meeldivad vormis mehed.”

Mina: „Mulle millegipärast tundub, et siin on selle „vormis” all mõeldud vormikamaid.”

Lauri: „No naiste jaoks on meeste välimus ju suva, pane et ükskõik.”

Mina: „Siin ei saa valida sellist asja. Ja üldse, isegi kui ma teaksin, mida valida, siis need on ju ka nii suhtelised mõisted. Mis on ühe jaoks „peenike”, on teise jaoks „paks”.”

Lauri: „No mina olen näiteks peenike.”

Mina: „Mida sa ajad, sina oled vormis. Hipsterid on peenikesed. Eku oli näiteks peenike vaata.”

Lauri: „Ei ole, tegelikult mul on pekk tulnud kõhu peale ka, pole kaua trenni teinud korralikult. A sulle muidu meeldivad siis peenikesed jah?”

Mina: „Mulle sellised täitsa meeldivad jah. No kui on inimesel mõni lihas ka ikka olemas. Samas mul on jälle jumala ükskõik, kui ta pole peenike. Ükskõik tõesti.”

Hiljem järele mõeldes jõudsin siiski järeldusele, et paks vist ikkagi ei saaks olla, sest siis ta ei jaksaks minuga koos trolli peale joosta ja siis me jääksime trollist maha ja siis ma jõuaksin magada 5 tunni asemel 4 ja pool tundi ööpäevas.

Mina: „Nii. Hariduse kohta küsitakse. Maitea, mul on jälle ülisuva nagu. See pole ka mingi näitaja tegelikult.”

Lauri: „Pane ikka, et doktorikraad vähemalt. Siis tuleb mingi hullult šarmantne mees, kuldab sind võõrsõnade leksikoni sõnavaraga üle, see sulle ju meeldiks?”

Mina, sädeledes: „Mhmhh! Oot, siin on küsimus Kas sul on juhiload? Huvitav, milleks see? Et kui deidikaaslane ajab sedavõrd marru, et on hiljem vaja laipa elimineerida, siis on hea, kui juhiload olemas?”

Jne, jne.

Nii see meil läks. Tund aega nagu niuhti! Muuhulgas küsiti veel ka elupaika, kusjuures valikutena pakuti Eestit, Soomet ja Muu´d. Veidi allpool küsiti, et ega ma kriminaalkorras karistatud pole. Lauri muidugi arvas, et sellepärast oligi tarvis teada, et kas Eesti või Soome või Muu – et kui on kriminaalkorras karistatud, siis kusagilt Malaisiast Malaka poolsaare lääneranniku keskosast siia kiirdeidile pääsemine võib päris keeruliseks osutuda.


Saadetud me selle ankeedi saime igatahes. Varsti saab siis jälle nalja. 

laupäev, juuni 28, 2014

Sõnadel on jõud

video



Meil siin, nagu mujalgi, oma lemmikroad ja samas ka toiduained, mida ei armastata. Rafi näiteks, nagu põline maamees, sööb kõike. Ainult oliivid põlgab ära. Ja salatilehtedest tavalist lehtsalatit sööb, aga hiinakapsast mitte. Minu meelest on see veidi jabur, kahe salati vahel sellist põhimõttelist vahet teha, aga noh, aktsepteerin tema soovi mitte süüa hiinakapsast (okei, ma ise ka selle asja võludele pihta pole saanud) ja seda talle söögiks ei paku.

Kuigi ma aeg-ajalt ikka proovin uuesti. Eks inimestel ju ka aastate jooksul maitsed muutuvad.

Ja täna siis... kallasin need ribastatud salatilehed Brökile kaussi, siga sörkis ootusärevuses kausi juurde, lükkas neid paar korda kärsaga paremale-vasakule, tuli siis pettunult vannitoast välja ja sammus tüdinud olemisega otsejoones pesa poole. Kui mitu korda võib ühe elu jooksul mingit lollakat salatit pakkuda, eksole?

Olin juba valmis kausi bioloogiliste jäätmete kotti tühjaks kallama. Aga siis... astus kausi juurde Faust. Nuhutas, proovis hambaga. Mina veel itsitasin, et kallis kass, see on hiina kapsas, vaevalt, et see sulle maitseb. Mille peale võttis kass ühe paraja ampsu salatit. Näris, neelas alla. Päris mitu tubli suutäit.

Ma nüüd ei teagi, kas asi on kasvatuses vist ehk. Kuna ta mul käitub nagu koer, aga välja näeb nagu nahkhiire ja jänese segu ja "nahkhiiru" on välja ütlemiseks ehk hüüdnimeks veidi liiga pikk, siis ma olen teda ikka väikeseks jänkuks hüüdnud. Okei, see pole kuigivõrd lühem, aga kiiretel momentidel kahaneb lihtsalt "jankuks". Vaene kassilaps ongi nüüd arvama hakanud, et ta on hoopis jänes?

Vedas, et "emme pisikeseks krokuks" ei kutsunud...