teisipäev, jaanuar 23, 2018


https://www.youtube.com/watch?v=FrLDtWKUYes

Sattusin paar aastat tagasi selle loo peale ja kui lugu ise oli kurb, siis kommentaarid sealt alt sõid südame seest. Lugesin ja lugesin neid, ei jäänud silma ühtegi, mis oleks öelnud, et "elan lastekodus, äge on, olen rahul". Nad kõik tahavad koju, tahavad omale "päris oma" vanemaid.
Sõbranna, kes töötab SOS Lastekülas, rääkis, kuidas see töö on vahel uskumatult kole ja julm. Kuidas neile toodi sinna üks beebi, kellele vanemad olid süstinud viina, et ta ei nutaks. See beebi ei jäänud kahjuks ellu. Aga kui oleks jäänud? Mis tunne on elada teadmisega, et sinu vanemad hoolisid sinust täpselt niipalju, et süstisid sind imikuna alkoholiga. Ma ei ütle, et tänaval lapsevankri kõrval suitsetavad noorukid näiteks mind samasugusesse tigedusemaigulisse ahastusse ei vii, aga viina süstivad vanemad, see on ikka tase. Õnneks sellist tüüpi vanemad vist enamasti oma alkoholi lapse peale ei "raiska".

Kui adopteerimise teemal koolis õpetajate toas arutlema hakkasin, lausus üks minuealistest õpetajannadest: "Võibolla ma kunagi oleksin ka lapsendanud, aga nüüd, kui mul on enda lapsed, siis ma ei kujuta ette, et suudaksin võõraid lapsi samamoodi armastada."

Selles lauses peitubki ilmselt võrrandi nõrk lüli, mille pärast nii mõnedki, kes tegelikult ehk võiksid ja tahaksid, ei lapsenda kunagi kedagi. Sest nad kardavad. Iseenesest on kartmine ju inimlik.
Mugavus samamoodi. Kui palju kordi olen sõprade-sugulastega adopteerimise teemadel vesteldes kuulnud, et jah, ka nemad tahaksid ühel päeval pakkuda kellelegi kodu ja tähelepanu. Ütlust täiendab peaaegu alati mõni tingimus. "...kui olen enda lapsed ära sünnitanud", "...kui raha järele jääb", jne. (Jään põnevusega ootele, et millal siis hakkab inimestel raha piisavalt üle jääma jne.)
Huvitav on see, et mitte keegi ei kahtle, kas tema üldse oleks hea lapsevanem või kas ta oskaks olla hea lapsevanem ka lapsendatule. Tean vaid ühte inimest, kes ise ütleb, et tema enda arvates lapsevanemaks ei sobigi. Iroonilisel kombel saaks minu arvates sellest inimesest kõige parem vanem ever. Natuke sellepärast, et ta ei mõtle lapsendamise ja laste peale enda seisukohast, vaatenurgast ja mugavusest lähtudes. Ja natuke niisama ka, isikuomaduste pärast. 

Tagasi tulles kolleegi vastuse juurde - ma ei ole kindel, kas lapsendamise aluseks ja tingimuseks peaks olema valmidus kedagi sunniviisiliselt armastada. Keegi ei garanteeri ka, et adopteeritud laps adopteerijat armastama hakkab. Mitte "vähe" või "palju" või "sama palju", vaid üleüldse. Äkki neil polegi omavahelist klappi, ei saagi kunagi olema...? Kas see on nii kohutav mõte? Paljud tavalised inimesed tavalistes peredes elavad ju igapäevaselt armastamata vähem või paljum. Miks peaks siis lapsendamise eelduseks olema kohustuslik armastus? Kas lihtsalt lapse jaoks olemas olemisest ei piisa? Et on piisavalt "normaalne" ja vaataks sealt edasi... Ega see mingi Hollywoodi film pole, kus kõik olulised asjad peavad 90 minuti jooksul ära juhtuma.

Ja veel - taas kord torkab silma asjaolu, et inimene mõtleb: "Mis siis, kui mina ei armasta?", mitte "Mida ma saaksin teha, et laps tunneks end armastatuna?" Sest armastus ei ole ainult see, mis on sinu sees. See on ka see, mis on sinu ümber.

Teisalt on ehk hea, kui inimestel on iseenda seisukohtadest ja emotsioonidest päevselge pilt - nii ei satu lapsendama inimesed, kes arvavad, et lapsendatavad tuleksid elama nende "enda" laste kõrvale.

Mõtteid ja seisukohti on tõesti palju-palju. 
Üks mu elu suurimaid üllatusmomente saabus kunagi aastaid tagasi reklaamiagentuuris töötades. Lõunasöögi ajal oli lapsendamine jutuks. Noorukesel näitsikul lauas minu kõrval oli minu lapsendamisplaanide peale öelda järgmist: "Kui vana sa oled? 29 jah? Issand, kui rumalat juttu sa ajad. Lapsed ei tule lastekodust, lapsed sünnivad armastusest."

Olin selle hetkeni oma elus alati arvanud, et kõik inimesed on ühisel seisukohal, et lapsendamine on hea asi. Et paljudel, jah, on poogen ja nad ei hooli sellest teemast, ent ka objektiivselt võetuna arvavad nad, et see on õilis ja tore ja kõikidele kasulik. Mulle tuli täieliku üllatusena, et on olemas veel ka sellist laadi seisukoht, mida just kuulsin. Ja et selle omanik arvab, et hoopis mina olen rumal.

Täna, kui ma seda postitust siin kirjutan, olen 35-aastane. Ja mul on laps. Enda sünnitatud, bioloogiliselt "oma". Ja ma ei tunne küll sellist emotsiooni, et äkki juhtuks nii, et kui ma lapsendaksin, siis ma ei armastaks seda uuemat last sama palju kui esimest. Just vastupidi. Mul on tunne, et see mu praegune käsilolev präänik on väga hea ja tubli õpetaja ja et kui tema kõrval oleks veel üks laps, siis oleks armastust valuutana kõigil rohkem käes, mitte ei jääks vähemaks või mõnel sootuks puudu. 

esmaspäev, juuli 17, 2017



Kunagi eelmises elus, nii kolm aastat tagasi, esitasin Facebooki sõpradele-tuttavatele üleskutse saata mind pimekohtingule. Olin vallaline, tahtsin teada, kuidas pimekohting töötaks ja muidugi funni ka nagu alati. Tulemus oli äärmiselt sümpaatne ja kuigi sellest kohtingust iseenesest midagi rohkemat ei tekkinud, meenutan seda väga positiivsete emotsioonidega.

Täna otsin deiti ühele oma parimatest sõpradest. Tema puhul loomulikult ma oleksin superhäpi, kui kiiremas korras ta pulma pääseksin (lihtsalt sest mulle meeldivad peod ja meeldib kooki süüa, no other reason), aga jään rahule ka sellega, kui saan teda vahetult enne kohtingut närvi ajada süvafilosoofilise aruteluga teemal "oleksid pidanud juuksuris käima ikka".

Milline noorhärra on Lauri?

Meeletult vaimukas ja leidliku huumoriga. Ta on üks kahest inimesest, kes on suutnud mind niimoodi naerma panna, et see ligineb juba hüsteeriale. Majanaabrid ilmselt arvasid, et ma olen hüään  =D

Lauril on kuldne süda ja sellest saavad kohe aru nii loomad kui lapsed.

Kui Lauri külla tuleb, on kass tal naksti süles rullis. Honestly, ma pole näinud, et sellest kõutsist kellegi teise juuresolekul nõnda kiirelt kassikleepekas saaks.

Ka lahkunud notsul olid Lauri suhtes soojad tunded - mitte ühegi teise inimese ette pole see siga end niimoodi röötsakile visanud, et "davai, süga mind kõhu alt". Ja Lauri sügas ka. Ja tõi kinke. Ja käis notsikuga jalutamas alati, kui palusin ja kui tal vähegi võimalik oli. Ja aitas mul talle Saaremaa taluõue seamaja ehitada. See võttis meil ikka mitu päeva! Ja aitas ta Tallinnast Saaremaale tagasi viia, kui pidin sõbrakese magama panema, aitas kaevata haua, aitas proovida üle olla. Sest selline sõber ongi Lauri - alati olemas, kui teda vajad.

"Onu Lauri" on ka mu ühe-aastase prääniku lemmik(meessoost)inimene, kuigi ta teab väikestest lastest veel vähem kui mina.  Olin ükspäev just tunnistajaks üliarmsale situatsioonile, kui pränku Laurile sülle ronis, ainiti silma vaatas ja siis käed ümber kaela lõi, et teha häääääääääääääääääääästi piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiikk kalli. Siis sai Lauri veel "bäääi" ja varrukat silitati ka, seejärel asetas laps oma pea Lauri õlale ja tšillis niimoodi  =D 
Ma pole näinud, et see laps oma isale näiteks sellist tähelepanu osutaks. Hell, isegi mina pole nii palju paisid ja kallusid koos saanud! 

Ja vastus ilmselgele küsimusele, mis seda kõike lugedes võib tekkida: jah, me Lauriga olemegi tõesti lihtsalt sõbrad, sest mina mäletan Laurit veel aegadest, kui ta oli hambaklambritega pubekas, kes patras pidevalt mingitest hävituslennukitest ja kopteritest, seega no can do, ja pealegi pole mina ühegi parameetri alusel Lauri maitse.

Teine ilmselge küsimus: miks sellel überägedal kutil juba ammu girlfriendi pole? Well, for several reasons: 
* teeb ülikooli kõrvalt tööd;
* käib korbi üritustel (kus naisi on muidugi murdu eks);
* loeb liiga palju.

Üldiselt oli mul sellest, et kui oma sõbraga kuhugi peole lähen, pean enne üksi kolm tiiru klubile peale tegema, kui mõni mees tantsule julgeb kutsuda, räme kopp ees juba siis, kui olin vallaline lasteta inimene. Nüüd, kui olen vallaline lapsega, on olukord hullem veel, sest ofkoors mõtlevad kõik, kes meid kolmekesi näevad, et "nägusa poisi oskas see Caroliina oma lapsele isaks valida". Ja kuna präänikväänik tal pidevalt suure naeratusega küljes ripub, siis... 

Ühesõnaga ilgelt lahe oleks, kui meiega alati mingi teine tšikk ka kaasas hängiks. Jääksid ära need kohmetult liginevad noormehed stiilis "kas pean su venna käest luba küsima, kui tahan sind tantsule paluda?" ja need laatadel vargsi jäätisetuutu tagant piidlevad tüübid, kes tõenäoliselt ei julgeks mulle läheneda nagunii, sest ma olen kurja näoga, aga noh, šansid on väiksemad veel, kui mul mingi tüüp kõrval kõnnib juba. 
Nagu näha, siis lapsevankrit ma ise takistuseks ei pea, mu meelest olen mina komplektis selle väikese kodanikuga hoopis tükk maad etem diil, aga Lauri näiteks nii ei arva. Tema ise lapsega naisi ei sebiks. Kohe kindlasti ei sebiks ta lapsega üle kolmekümneaastaseid nagu mina.

Aga mis Laurile sümpatiseerib?
Püstijalakomöödia, pitsa, laadad-festivalid, tänavatoit, üldse igasugu uued ja põnevad road, valge sportpesu (üks õige naine teeb palju sporti ja ka riietub vastavalt, mitte ei kanna mingeid pitsilisi õudusi onju), pitsa, kiir-rulluisutamine, jalgrattasõit, frisbee ja suht kõik muu sport, aga ikka ise tehtuna mitte telekast vaadatuna, pitsa, orientali kassid, kõik muud loomad, pitsa, teemapeod, anekdoodid, programmeerimine, pitsa.

Kui sa arvad, et mõni su sõbrants või suisa sina ise passiks Laurile hästi kohtingukaaslaseks, siis https://www.facebook.com/lauri.reilson

Garanteerin vastuse igale kirjale, muidu saab Lauri baklažaaniga piki kukalt!  =D

esmaspäev, oktoober 26, 2015

Sümfoonilised tõrelused

Käisime tädiga Estonias sümfooniakontserdil. Muidu oli kõik ilus ja tore, aga vaheajast ei saanud mina sotti. Läksime kohe baarisappa, sest minul oli jube joogijanu ja tädi tahtis oma kohustuslikku trühvlikompvekki. Kui olime 15 minutit seisnud, vilgutati tulesid. Aga pool järjekorda oli alles ees!
Seltskond meie taga arutas tõsimeeli, et huvitav, kui ka jõuaks nüüd letini ja jõuaks tellida ja jõuaks ära oodata, siis kas kohvi oleks lubatud saali kaasa võtta. Muidugi tundub see Estonias sobimatu - pidulik paik ikkagi - aga ilmselt oli neile kohv sama oluline kui mulle minu tapva januga misiganes külm jook.

Kui juba helisignaali anti, kaalusin mõttes varianti, et kas nüüd võtan kotist enda plastpudeli ja joon sealt (jällegi inetu eksole) või istun samasuguse januga veel tund aega. Mõtlesin, et siis lähen juba parem üle tee Subwaysse ja istun seal. Mulle ei meeldi üldse janus ega näljas olla.

Ilmselt küll hakkasid baariletigi taga olijad end kiiremini liigutama ja sain viimasel hetkel oma mahla, ent jõin seda saali poole kiirustades. Kõik kokku võrdus piisava närvipingega ja ebamugavusega.

Olles töötanud teeninduses, mõistan, miks ei ole mõistlik üheks vaheajaks püsti panna rohkem kui kahte baari rohkema kui nelja töötajaga, aga kas tänapäeval kuidagi muudmoodi ei saa? Vending machine äkki? Kui seda kuidagi modifitseerida, sobituks ka kontserdi keskkonda. No näiteks, et joogi või kompveki kättesaamiseks peab inimene püüdma kõrvalasuval klaveril esitada äsja kuuldud paladest mõnd viisijuppi või vastama interaktiivsel ekraanil viktoriini küsimustele vmt.

Ikka ju parem variant, kui see, et needki vähesed kuulajad järgmisel otsustaval momendil, kui on valida selle ja mõne muu koha vahel, kus ei pea kannatama, selle muu koha valivad ja Eesti muusikud veel vähem toetatud saavad. Või on see kõik ükskõik? Riik nagunii toetab? Kuulajate number ei loe?

Tuulasin veidi internetis ja tuleb välja, et on võimalik küll. Kui juba sellised masinad olemas on, siis ühe mahla ikka saaks ju?


kolmapäev, september 02, 2015

Say what?

Kõndisin eile mööda ühte linna suurimat tänavat. J. Smuuli tänavat. Uudistasin lippaedasid, õunapuid, koeri, kasse, inimesi ja kõike muud. Tänavanimede silte samuti. Ühel hetkel tundus midagi nagu valesti olevat. Vaatasin uuesti ja seal ta oligi. Silt kirjaga "Smuuli 14". Muutusin hetkeks tigedaks vanamutiks ja sisisesin mõttes selle sildi poole nagu küüslauguga määritud puuristiga vastamisi seatud vampiir. Ega ma sinna pikalt vaatlema jäänud, et oh issand, mis inimesed küll sellises majas elavad. Selfisid ka ei teinud. Millest on muidugi väga kahju, sest tigeda vanamuti pool minust mõtles hiljem suisa pool tundi järjest, kas peaks ehk mingile inspektsioonile märku andma, et appi, eestlus on ohus. Selleks oleks ju tõendeid vaja olnud, aga tagasi samale tänavale kõndima väga ei viitsi minna, pigem siis ikka juba mõnele uuele. Ühesõnaga Smuuli 14, sa pääsesid praegu protesteerivate inimmasside hordidest!

Aga mõte ketrab sel teemal siiani.

Tähelepanelik lugeja on kindlasti märganud, et "J" tähistab siinkohal ühe vägagi nägusa Eesti proosakirjaniku eesnime. 

Materjalikulus ilmselt asi polnud, et Juhan, kelle nimest tänavasiltidel on saanud J, nüüd oma initsiaalistki sootuks ilma jäi, kuna nähtud silt oli teistest märksa laiemate mõõtmetega. Milles siis asi? Kas tõesti muunduvad isikute järgi pandud tänavanimed samamoodi nagu aastatega lõdvemaks (ja minu koolkonna jaoks kohati suisa vastuvõetamatuks) muutuvad õigekirja nõuded? (Vt. ka Georgia, Venezuela, tekkib... ma ei saa nendest vist eales üle.) Et kirjuta oma tänava nimi kuidas soovid, peaasi, et õhtul õigesse majja kotile jõuad?

Ei tea, mida Juhan ise sellest arvaks.

Nubludega eile kohustusliku õppekirjanduse teemadel arutledes - eriti selle üle, miks üldse peaks raamatuid lugema - jõudsime välja põhjuseni, et kui keegi ei loeks, siis kirjanikud oleksid ju kurvad (mulle täiega meeldib laste empaatiavõime, mis hüppab alati välja kõige ootamatumates kohtades).

Aga mis on veel hullem sellest, kui keegi sind kunagi ei loe? See, et vahepeal loetakse ja tunnustatakse, nimetatakse tänavaidki sinu järgi ja siis... siis ühel päeval sind unustatakse, sest pealekasvanud põlvkond ei loe raamatuid, loeb hoopis raha. Internetti ka natuke. Ja sina oma kolmveerandsajandi vanuste teostega oled piisavalt (lähi)minevikus, et keegi sind maailma esimese asjana internetti sättima ei hakka. Ja nii ta läheb. 

Ühel hetkel nad tulevad ja ütlevad, et sa ei ole Juhan Smuul, ka mitte Johannes Schmuul, vaid lihtsalt Smuuli. 

Jou, Smuul, kuidas hängib?






kolmapäev, mai 06, 2015

Nädalavahetuse memuaarid


Kui inimesel on ainult üks vaba nädalavahetus kuus ja inimene armastab tantsimist ja inimesi ja inimesi ja inimesi ja melu ja salapära ja öid ja asju, ja kokkusattumusi ja jumalikke juhuseid ja kõike kõike muud, siis inimene peab seda kõike kõike kõike ka sellel ühel nädalavahetusel saama.

Kuna ma jumaldan tsitaate, aga eelkõige just oma sõprade ja nö. tavaliste, mitte kuulsate inimeste omi, siis sel korral tuleb emotsioonide virrvarr, üle-, läbi- ja vaheltelamised silmapaistvaimate tsitaatidena.

Ütlejate nimesid ärme juurde pane.

Uued ja vanad sõbrad ja tuttavad.


-„Ma tean sind küll. Sa EI suitseta, aga sa blufid. Praegu sa näiteks blufid selle suitsetamise osas. Sa raudselt suitsetad. Küsimus on lihtsalt selles, mida.”

-„Nüüd on see moment, kus uksed pannakse kinni. Kes on sees, on sees, kes on väljas, on väljas. Sees läheb pidu edasi.”

-„Jah, tema tegigi need koksid. Rebelle ise vaatab, millise põrgu ta sulle saadab.”

-„Sööma, kinno, linna, sinukale, minukale, Lätti. Sinuga kuhu iganes!”

-„Kui sind poleks olnud, poleks ka mind täna siin. Ma mõtlen üldse. Aga jätame selle jutu ja ärme sellest enam kunagi räägi.”

-„Raul tahtis sünnipäevaks torti ja 35 000 eurot. No ma kinkisin talle tordi ja 35 000 eurot. Tort on, näe, seal ääre peal.”

-„Ma just vaatasin enne su profiilipilti. See oli lihtsalt niiiiiiiii......!!!!! Minu jaoks jääd sa igaveseks selliseks, ükskõik millise soengu sa järgmisena lõikad.”

-„Tänapäeva lastel ei ole sõpru ja üritustele minnakse just sinna kus meeldib. Mitte sõprusest.

-„Mul on jahimehe paberid täiesti olemas ja ma käin jahil ka. Aga ma ei jahi seal loomi vaid nende fotosid -  mul on fotokas kaasas, ma hoopis pildistan neid. Ei saa aru, kuidas on võimalik looma tulistada.”


Well ja kuna tänapäeval on pic or it didn`t happen, siis here is a photo from one of those incredible nights.



laupäev, oktoober 25, 2014

Eile tööjuures sain ootamatu ja äärmiselt meeldiva kogemuse osaliseks. Mitte et neid hetki ja kogemusi  nagunii iga kord aset ei leiaks - seal ongi valdavalt ootamatud ja äärmiselt meeldivad inimesed, just the way I like it - aga see konkreetne seik läheb lahtrisse "asjad, mida ma ise never ei suudaks".

Üks uus noormees pani mind manga vormi! Ja see kõik juhtus niimoodi matter-of-fact stiilis.

Ümberringi käis sagimine, inimesed kõndisid edasi-tagasi, tegid tööd. Aga Carl lihtsalt seisis seal, vaatas mind, kuigi tegelikult oleks vaadanud justkui kuhugi kaugusse, toetas paberit prügikastile, ja lihtsalt joonistas. Mina, kes ma joonistan nagu kolmeaastane, keeleots suust väljas ja higipiisk otsaees, olin võlutud juba ainuüksi sellest, kuidas viltpliiats mööda paberit lendas. Ja tulemusest, mis valmis ilma igasuguse vaeva ja ponnistuseta...



Mind ei ole kunagi joonistatud. On fotografeeritud, filmitud, kirjutatud, vektordatud. Aga see oli midagi uut. Vahva oli võrrelda. Iseenda näojooni tead ju kõige paremini.
Ja ühe uskumatult laheda foto minust koos kolleegiga tegi ta ka, sealsamas prügikasti kõrval. Must love multitalents!

Kodus hiljem selle kõige ja üldse viimase kuu üle järele mõeldes jõudsin tõdemuseni. So it seems that I have been incredibly happy under the most random circumstances. Ja palju muid emotsioone veel. Uute asjade ja emotsioonide avastamise junkie`na olen mõistagi sajaga rahul. Palju uusi inimesi, hästi palju uusi olukordi. Doing stuff for the first time ever. Arened siia- ja sinnapoole, otse üles ja diagonaalis. Mida on siin mitte laikida.

Need hetked riiulite vahel tahvli ees prügikasti kõrval on teinud mind õnnelikuks. Kes oleks arvanud, et üks prügikast võib sedavõrd palju õnne toota  =)

And here is a peacock.

laupäev, oktoober 18, 2014

Baaridaami töö juures on segane ainult see, et täpselt pole võimalik mõõta, kes keda rohkem armastab - kas mina oma kliente või nemad mind.


Iga kord, kui jälle "mööda baare hulgun", nagu kolleeg logistikakompaniist väga tabavalt ütles, tunnen, et olen selle ameti jaoks nagu natural born. Noh et isikuomadused ja oskused ja nii edasi ja nii tagasi. Selliseid ameteid on mõistagi veel, teised kolm nõuavad lihtsalt tiba rohkem harjutamist. See on ääretult hea tunne, kui midagi tuleb pingutamata hästi välja.

Üks mure on mul aga ka ja see mure ei lähe ära.
Baarileti taga näeb ja kohtab igasugu rahvast. Valdav enamus nendest, kes seal töötab, ei taha seda tööd üldse teha. Neile ei meeldi ei töö, koht ega ka inimesed, keda teenindada tuleb. Ja ma ei saa sellest aru. Mulle tundub see nii spetsiifiline töö, eriti veel öösiti, et ma tõesti ei suudaks end sundida seda tegema, kui korrakski tunduks, et ei passi. Umbes nagu Exceli tabelitega, eks. Sa kas armastad neid või vaevalt talud või midagi vahepealset. Igatahes omab inimene ettekujutust, kuskohas ta seal jumaldamise skaalal Exceli suhtes paikneb. Tööde ja ametitega peaks ju samamoodi olema. Et kui sulle reaalselt käib baaridaami töö rämedalt pinda, sest mingi võõras rahvas käib koguaeg läbi, siis sa kas püüad kuhugi kontorisse personalispetsialistiks migreeruda või kui sulle juhuslikult üldse inimesed ei meeldi, otsid mingi sellise töö, mis hõlmab peaasjalikult kaste või mööblit.

Aga nemad, need igipõliselt klienditeenindajateks määratud seal baarides, näed, sunnivad end tööl käima ja siis uurivad-puurivad mind, et "issand, miks sa siin oled, kui sul kraadid käes ja võiksid minna kuhu iganes...?" Ja ega mul midagi ülearu mõistlikku polegi selle peale kunagi kosta. Iga kord natuke nagu tundub ka, et peaks end välja vabandama. Et mis on minu excuse? Miks ma soovin pidada ametit, mis on meie ühiskonnas suuresti põlu all lihtsalt seetõttu, et kuulub koondnimetuse "klienditeenindaja" alla? Kui sa oled klienditeenindaja, siis sa oled raudselt kas üliõpilane, kes lihtsalt ei saa ajanappusel muud ametit omada või siis on lihtsalt liiga saamatu või rumal, et kuhugi "edasi" pürgida. "Klienditeenindaja" on justkui on see vaheetapp kusagil Rimi grillkana leti ja "päris" elu vahel. Ja mulle käib see suhtumine ilgelt närvidele.

Kui ma jälgin parimaid klienditeenindajaid, keda tean, ja kõrvutan neid mõttes kõikide teiste inimestega, siis on ilmselge, et klienditeenindajaks mittesündinut võid sa tsirkusekoolitada piitsa või präänikuga, parimatega samaväärset tööd ei tee ta nevereverever.

On hästi vahva, et meil on klienditeeninduse kuu märts, mille lõpuks kõik klienditeenindajad on naeratamisest krampis nagu Venetsueela ümberlõigutud missid. Ja on tore, et Maximas saab valida tervelt kolme erineva nupu vahel, kuhu vajutada, kuigi mina oma detailideni laskuva täpsusega tahaksin näha ka valikuvariante "pigem hea", "pigem halb", "täiesti kohutav" ja "pange ennast põlema". Aga tegelikult on see ju probleemi lahendamine valest otsast. Ei saa võtta tööle inimest, kes ei taha seda tööd teha ja siis ahistada teda mingite nupuvajutamise süsteemide, kliendi tagasiside võistluste ja muu jamaga. Ma olen reaalselt näinud sisekorraeeskirju, kuhu on baaridaami ameti puhul üksipulgi reastatud, mida ta tohib ja mida ei peaks mingil juhul tegema. Sest muidu ju töötaja ei tea, ei või olla kindel, eks, kas tal on lubatud kliendiga plärtsuda või mitte. Need nõudmised seal listides on üpris loomulikud... unless see töö lihtsalt by default ei sobi sulle. Ja siis ei ole tegelikult nendest listidest ka väga kasu. Selline suletud ring.

Nagu ma nii mõneski jutuajamises juba veendunult korrutanud olen - viibin seisukohal, et töösuhetega on nagu muudegi suhetega: kui sulle tundub, et see sakib sajaga ja sa veedad kolmveerandi oma päevast nuputades välja viise, kuidas saaks sellest eemale, siis ilmselt ongi üpris hea lahendus õppida lahkumisavaldust kirjutama.

Ja kui kõik inimesed tõuseksid viivuks oma (töö)suhete laudade tagant püsti, vaataksid korraks vasemale ja korraks paremale ning seejärel vahetaksid kohti vastavalt sisetundele ja südametunnistusele, oleks maailm sel momendil, kui kõik jälle maha istuvad, märksa parem paik.

Muidugi on see utoopia, sest peamiseks motivaatoriks on inimeselooma puhul hirm. Päris ta julgebki avalikult paremale-vasemale vaadata. Ta ei tõuse püstigi. Mõni ei tõuse terve elu püsti. Aga nii julge on ikka, et klienditeenindaja suunas näpuga näidata.

Noh, cheers!