kolmapäev, märts 27, 2019


Aborditeemal

Sattusin suhtlusvõrgustikus Facebook lugema ühte teemaarendust/vaidlust, mis rääkis abortidest. Aegade ja ühiskonda köitvate teemade möödumist silmas pidades lisan siia selgituse, et kõik sai alguse sellest, kui EKRE esindaja kusagil kellelegi (no näed, täpselt ei teagi, kuidas see täpselt lahti rullus) ütles, et abordi tegemine on mõrv ja midagi korralikult krõbedat ka naistearstide kohta, kes aborte läbi viivad. Pärast seda internet kihab.

Threadis, mida mina lugesin, ütles üks meessoost arst, et tal on kahju nendest, kes abortidega kuidagi seotud on. Vastaspool põrutas selle peale, et "ära patroniseeri!" Järgnes vaidlus teemal kellel on õigus öelda, et tal on kahju. Lugesin ja mõtlesin, et miks patroniseeriv? Mulle näiteks päriselt ka teeb haiget, kui mõtlen sõbrannade peale, kes on aborti teinud. Kõigist osapooltest on kahju. Ja mitte lihtsalt kahju vaid heartbreakingly kahju.

Võibolla elu natuke muudab inimest. Kunagi viisteist, ehk isegi kümme aastat tagasi oleksin ise samamoodi valjuhäälselt abortide eest seisnud. Mind pani vastupidises suunas mõtlema Solarise keskuses külastatud näitus (vist oli inimkehade-teemaline), kus muuhulgas eksponeeriti klaaspurkide sees erinevates arenguastmetes looteid. Kui õigesti mäletan, oli juures selgitav silt, et need eksponaadid on saadud annetustena autoavariides hukkunud rasedate naiste "käest" ehk ju siis nende omaste loal. Olin ise sinnamaani mõtelnud sündimata lastest ilmselt samamoodi nagu paljud abordi pooldajad - noh et mida varasem staadium, seda mõttetum värk ja võib ära kaotada küll. Tollel Solarise keskuse näitusel nägin esimest korda elus reaalses suuruses reaalseid looteid. Mind hämmastas väga, et juba sellel lootel, kes polnud veel jõudnud sinna Eestis seadusega abordiks lubatud vanusepiirini, oli vastündinud imikuga vähe erinevusi. Kui neid üldse oli. Minu tavainimese pilgule ei olnud, aga mõni meedikuharidusega inimene midagi kindlasti oskaks välja tuua. Võibolla väliselt ei olegi ja hoopis siseelundid lihtsalt arenemisjärgus? Mida ma nägin, jättis minusse suure jälje ja muutis ilmselt sekunditega suurt osa minu olemusest. Mõtlesin seal nende purkide ees seistes omaette, et jeesus küll... need on ju täitsa "päris"...

Hiljaaegu sain ise lapse. Mitte et mul oleks see plaanis olnud. Aga sain. Inimesega, keda tundsin vähe aega ja kellega ma ei soovinud hakata koos elama ega elu jagama. Well, enam me ei elagi koos. See osa sellest loost on see nõme osa.

AGA mul on maailma ägedaim laps. Imeline väike naerukajakas, juba pisikesena suure empaatiavõimega, terane, tark ja tubli. Ta on mu lemmikinimene terves maailmas isegi, kui ta kaks korda nädalas jonnib. Jälgides tema käitumist, liigutusi, maneere raseduse aegsetel ultraheliuuringutel ning sealt edasi koheselt peale sündi, kuu peale sündi, ning kaks-kolm aastat hiljem, on selgelt näha iseloomujooned, karakter, teistest lastest erinevad korduvad käitumismallid. Väita, et tegemist polnud ja pole isiksusega, oleks kohatu ja naeruväärne.

Minu jaoks tollal selles ootamatus, keerulises ja alguses isegi ebameeldivas situatsioonis, kui avastasin end lapseootel olevat, polnud abort kunagi isegi variant. Natuke põhjusel, et minu ema sünnitas minu, kui ta oli 16-aastane and I turned out pretty alright, niiet mul oli juba olemas mingi aimdus sellest, mis sellisest ootamatust lapsest saada võiks. Ja natuke põhjusel, et mul iseenesest ei olnud tollel hetkel midagi laste saamise vastu, kuigi kunagi väga noorena olin arvamusel, et lapsed on tüütud, tatised, mustad, võehh.

Igatahes, millalgi rase olemise ajal, kui otsisin internetist infot rase olemise, sünnitamise, imikuhoolduse jms kohta (ega väga ei tea tegelikult nendest asjadest, see hoopis teine, lai maailm ja au naistele, kes sellest kõike teavad ja igapäevaselt orienteeruvad), koperdasin ka abordist pajatavatele materjalidele. Sain selle temaatikaga seoses oma elu kolmanda suure šoki. Vaatasin neid videoid, lugesin artikleid, vahtisin jahmunult fotosid, mis kõnelesid sellest, et kuidas täpsemalt see abort siis aset leiab. Mida lootega täpselt tehakse. Kuidas loode sellele reageerib. Milline on seejärel aborti läbiviiva arsti "vastureaktsioon". Mis saab siis, kui loode eest ära puikleb ja ei lase end abortida. Variante oli palju, muuhulgas loote jäsemete ja pea eemaldamine, loote lämmatamine, loote hävitamine vedelikega, mis funktsioneerivad nagu hape vms. See kõik oli nii õudne ja vastik, et ma ei saanud aru, kas ma tahan nutta või oksendada. Mõtlesin arusaamatuses, et KUIDAS sellist asja ometi lubatakse? Et need videod ja artiklid peavad ju ometi olema fake, sest ei saa olla, et tänapäevases maailmas, kus inimesed on saavutanud sellise arengutaseme, tapetakse niimoodi inimesi. Väikeseid, süütuid, kaitsetuid inimesi. Mõtteid ja küsimusi oli palju. Vastuseid pole saanud, pole küsinudki kellegi käest. Nii halb on olla iga kord, kui sellele mõtlen.

Meie tänases ühiskonnas on palju võikaid asju ja olukordi, mille toimumisele olen väga vastu, aga saan aru, kui ja miks paljud inimesed, enamus ühiskonnast, ei ole. Näiteks liha tarbimise piiramise mõttetuks plämaks pidamine, farmide lihaloomade paremate elutingimuste ebavajalikuks pidamine, jne. Nii ootamatu, kui see minu jaoks pole, on ka minu lähedaste sõprade hulgas inimesi, kes ütlevad, et "ah lehm piinleb või? so what?"

Ja mitte et ma arvaksin, et lehma elu on väärtusetum kui inimese oma, aga ilmselt siis suurema osa ühiskonna jaoks on ju? Inimene on oluline, inimene peab kolm korda päevas saama liha süüa. Ja abordid selle valguses on okei?
See, mida nende loodetega tehti, oh jumal. See on täpselt sama julm või isegi mitu korda julmem, kui misiganes, mida olen kuulnud farmiloomadega tehtavat. Teemale lisab süngust asjaolu, et kui tapamajade teema puhul saab ehk mingil juhul toetuda õigustustele, et parasjagu tapetavad loomad (enamasti) valu ei tunne, vaid ainult äärmuslikku stressi, hirmu ja ebameeldivust, siis kui ma õigesti aru sain, tunneb loode mingist etapist alates valu küll ja kuidas veel. Ei mäleta artiklitest, et oleks kusagil mainitud aborditavatele loodetele (mis imelik sõna, need on ju lapsed, okei?) valutustamise eesmärgil tehtavaid elektrišokke või valuvaigistavaid süste või...

Enamus inimesi tolereerib ja õigustab aborte (jep, mitte neid krim kuritegude, õnnetuste või haigustega seotuid - nende osas oleme vast kõik ühel meelel) tõenäoliselt ainult sel põhjusel, et nad ei ole aborti ise kunagi näinud selle vaatenurga alt, kust näevad arstid, ei ole selle kohta lugenud, ei ole näinud videoid. On vaid mingi abstraktne sõna "abort", mille all ilmselt eeldatakse midagi palju lihtsamakoelisemat ja humaansemat kui see, millega tegelikult tegemist on.

Ei saa aru ka arstidest. Tõesti ei saa. Nemad ju teavad. Kuidas saab sellist olukorda tolereerida? Kuidas on võimalik jääda samaks inimeseks peale abordi läbiviimist? Ei taha kuulda seda juttu, et "pere on vaja toita, jne" ja et ei ole võimalik loobuda tööst, mis pole eetiliselt vastuvõetav. Sest selline asi ei saa mitte kuidagi, mitte üheski maailmas, olla eetiliselt vastuvõetav, kui sul on olemas vastav informatsioon.


Tulles tagasi alguse juurde... täna, kolmeaastase lapse emana, mõtlen ma õudusega sellele, et kui see ootamatu rasedus oleks minu ellu saabunud ehk viisteist aastat varem - kas mul oleks täna laps? Või oleksin ma teinud aborti ja mõtelnud endast täna hoopis kui mõrvarist?
Samasuguse õudusega mõtlen oma sõbrannadele, kes on kunagi ammu aborti teinud ja samapalju kui ma loodan, et just nemad on need, kellest siinne postitus mööda vuhiseb, loodan ka, et neil ei ole selle koormaga väga raske. Sest ka neil on täna lapsed, mõnel isegi mitu ja ma ei usu, et nad ei mõtle oma lapsi jälgides vahel, et...

Abortide pooldajad, nii vihased kui mittevihased, toovad muuhulgas esile aborti soovivate naiste meeleheite problemaatilises olukorras viibides. Mõistan seda, olen ise kogenud. Aga keegi ei maini samade naiste meeleheidet tulevikus, kui kas mehhaaniline või medikamentoosne abort peaks olema aset leidnud ning naisterahva väärtushinnangud muutunud. Vat see on karm. 

Loodan väga, et see teema ei vaju vähemalt Eesti ühiskonnas enam unustuse hõlma. Ja et meie nutikad, targad ja arukad korraldavad lisaks e-riigile midagi helget, kõikidele osapooltele vastuvõetavat. Kas meie, eestlased, ei võiks ka selles asjas olla esimesed?

teisipäev, jaanuar 23, 2018


https://www.youtube.com/watch?v=FrLDtWKUYes

Sattusin paar aastat tagasi selle loo peale ja kui lugu ise oli kurb, siis kommentaarid sealt alt sõid südame seest. Lugesin ja lugesin neid, ei jäänud silma ühtegi, mis oleks öelnud, et "elan lastekodus, äge on, olen rahul". Nad kõik tahavad koju, tahavad omale "päris oma" vanemaid.
Sõbranna, kes töötab SOS Lastekülas, rääkis, kuidas see töö on vahel uskumatult kole ja julm. Kuidas neile toodi sinna üks beebi, kellele vanemad olid süstinud viina, et ta ei nutaks. See beebi ei jäänud kahjuks ellu. Aga kui oleks jäänud? Mis tunne on elada teadmisega, et sinu vanemad hoolisid sinust täpselt niipalju, et süstisid sind imikuna alkoholiga. Ma ei ütle, et tänaval lapsevankri kõrval suitsetavad noorukid näiteks mind samasugusesse tigedusemaigulisse ahastusse ei vii, aga viina süstivad vanemad, see on ikka tase. Õnneks sellist tüüpi vanemad vist enamasti oma alkoholi lapse peale ei "raiska".

Kui adopteerimise teemal koolis õpetajate toas arutlema hakkasin, lausus üks minuealistest õpetajannadest: "Võibolla ma kunagi oleksin ka lapsendanud, aga nüüd, kui mul on enda lapsed, siis ma ei kujuta ette, et suudaksin võõraid lapsi samamoodi armastada."

Selles lauses peitubki ilmselt võrrandi nõrk lüli, mille pärast nii mõnedki, kes tegelikult ehk võiksid ja tahaksid, ei lapsenda kunagi kedagi. Sest nad kardavad. Iseenesest on kartmine ju inimlik.
Mugavus samamoodi. Kui palju kordi olen sõprade-sugulastega adopteerimise teemadel vesteldes kuulnud, et jah, ka nemad tahaksid ühel päeval pakkuda kellelegi kodu ja tähelepanu. Ütlust täiendab peaaegu alati mõni tingimus. "...kui olen enda lapsed ära sünnitanud", "...kui raha järele jääb", jne. (Jään põnevusega ootele, et millal siis hakkab inimestel raha piisavalt üle jääma jne.)
Huvitav on see, et mitte keegi ei kahtle, kas tema üldse oleks hea lapsevanem või kas ta oskaks olla hea lapsevanem ka lapsendatule. Tean vaid ühte inimest, kes ise ütleb, et tema enda arvates lapsevanemaks ei sobigi. Iroonilisel kombel saaks minu arvates sellest inimesest kõige parem vanem ever. Natuke sellepärast, et ta ei mõtle lapsendamise ja laste peale enda seisukohast, vaatenurgast ja mugavusest lähtudes. Ja natuke niisama ka, isikuomaduste pärast. 

Tagasi tulles kolleegi vastuse juurde - ma ei ole kindel, kas lapsendamise aluseks ja tingimuseks peaks olema valmidus kedagi sunniviisiliselt armastada. Keegi ei garanteeri ka, et adopteeritud laps adopteerijat armastama hakkab. Mitte "vähe" või "palju" või "sama palju", vaid üleüldse. Äkki neil polegi omavahelist klappi, ei saagi kunagi olema...? Kas see on nii kohutav mõte? Paljud tavalised inimesed tavalistes peredes elavad ju igapäevaselt armastamata vähem või paljum. Miks peaks siis lapsendamise eelduseks olema kohustuslik armastus? Kas lihtsalt lapse jaoks olemas olemisest ei piisa? Et on piisavalt "normaalne" ja vaataks sealt edasi... Ega see mingi Hollywoodi film pole, kus kõik olulised asjad peavad 90 minuti jooksul ära juhtuma.

Ja veel - taas kord torkab silma asjaolu, et inimene mõtleb: "Mis siis, kui mina ei armasta?", mitte "Mida ma saaksin teha, et laps tunneks end armastatuna?" Sest armastus ei ole ainult see, mis on sinu sees. See on ka see, mis on sinu ümber.

Teisalt on ehk hea, kui inimestel on iseenda seisukohtadest ja emotsioonidest päevselge pilt - nii ei satu lapsendama inimesed, kes arvavad, et lapsendatavad tuleksid elama nende "enda" laste kõrvale.

Mõtteid ja seisukohti on tõesti palju-palju. 
Üks mu elu suurimaid üllatusmomente saabus kunagi aastaid tagasi reklaamiagentuuris töötades. Lõunasöögi ajal oli lapsendamine jutuks. Noorukesel näitsikul lauas minu kõrval oli minu lapsendamisplaanide peale öelda järgmist: "Kui vana sa oled? 29 jah? Issand, kui rumalat juttu sa ajad. Lapsed ei tule lastekodust, lapsed sünnivad armastusest."

Olin selle hetkeni oma elus alati arvanud, et kõik inimesed on ühisel seisukohal, et lapsendamine on hea asi. Et paljudel, jah, on poogen ja nad ei hooli sellest teemast, ent ka objektiivselt võetuna arvavad nad, et see on õilis ja tore ja kõikidele kasulik. Mulle tuli täieliku üllatusena, et on olemas veel ka sellist laadi seisukoht, mida just kuulsin. Ja et selle omanik arvab, et hoopis mina olen rumal.

Täna, kui ma seda postitust siin kirjutan, olen 35-aastane. Ja mul on laps. Enda sünnitatud, bioloogiliselt "oma". Ja ma ei tunne küll sellist emotsiooni, et äkki juhtuks nii, et kui ma lapsendaksin, siis ma ei armastaks seda uuemat last sama palju kui esimest. Just vastupidi. Mul on tunne, et see mu praegune käsilolev präänik on väga hea ja tubli õpetaja ja et kui tema kõrval oleks veel üks laps, siis oleks armastust valuutana kõigil rohkem käes, mitte ei jääks vähemaks või mõnel sootuks puudu. 

esmaspäev, juuli 17, 2017



Kunagi eelmises elus, nii kolm aastat tagasi, esitasin Facebooki sõpradele-tuttavatele üleskutse saata mind pimekohtingule. Olin vallaline, tahtsin teada, kuidas pimekohting töötaks ja muidugi funni ka nagu alati. Tulemus oli äärmiselt sümpaatne ja kuigi sellest kohtingust iseenesest midagi rohkemat ei tekkinud, meenutan seda väga positiivsete emotsioonidega.

Täna otsin deiti ühele oma parimatest sõpradest. Tema puhul loomulikult ma oleksin superhäpi, kui kiiremas korras ta pulma pääseksin (lihtsalt sest mulle meeldivad peod ja meeldib kooki süüa, no other reason), aga jään rahule ka sellega, kui saan teda vahetult enne kohtingut närvi ajada süvafilosoofilise aruteluga teemal "oleksid pidanud juuksuris käima ikka".

Milline noorhärra on Lauri?

Meeletult vaimukas ja leidliku huumoriga. Ta on üks kahest inimesest, kes on suutnud mind niimoodi naerma panna, et see ligineb juba hüsteeriale. Majanaabrid ilmselt arvasid, et ma olen hüään  =D

Lauril on kuldne süda ja sellest saavad kohe aru nii loomad kui lapsed.

Kui Lauri külla tuleb, on kass tal naksti süles rullis. Honestly, ma pole näinud, et sellest kõutsist kellegi teise juuresolekul nõnda kiirelt kassikleepekas saaks.

Ka lahkunud notsul olid Lauri suhtes soojad tunded - mitte ühegi teise inimese ette pole see siga end niimoodi röötsakile visanud, et "davai, süga mind kõhu alt". Ja Lauri sügas ka. Ja tõi kinke. Ja käis notsikuga jalutamas alati, kui palusin ja kui tal vähegi võimalik oli. Ja aitas mul talle Saaremaa taluõue seamaja ehitada. See võttis meil ikka mitu päeva! Ja aitas ta Tallinnast Saaremaale tagasi viia, kui pidin sõbrakese magama panema, aitas kaevata haua, aitas proovida üle olla. Sest selline sõber ongi Lauri - alati olemas, kui teda vajad.

"Onu Lauri" on ka mu ühe-aastase prääniku lemmik(meessoost)inimene, kuigi ta teab väikestest lastest veel vähem kui mina.  Olin ükspäev just tunnistajaks üliarmsale situatsioonile, kui pränku Laurile sülle ronis, ainiti silma vaatas ja siis käed ümber kaela lõi, et teha häääääääääääääääääääästi piiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiikk kalli. Siis sai Lauri veel "bäääi" ja varrukat silitati ka, seejärel asetas laps oma pea Lauri õlale ja tšillis niimoodi  =D 
Ma pole näinud, et see laps oma isale näiteks sellist tähelepanu osutaks. Hell, isegi mina pole nii palju paisid ja kallusid koos saanud! 

Ja vastus ilmselgele küsimusele, mis seda kõike lugedes võib tekkida: jah, me Lauriga olemegi tõesti lihtsalt sõbrad, sest mina mäletan Laurit veel aegadest, kui ta oli hambaklambritega pubekas, kes patras pidevalt mingitest hävituslennukitest ja kopteritest, seega no can do, ja pealegi pole mina ühegi parameetri alusel Lauri maitse.

Teine ilmselge küsimus: miks sellel überägedal kutil juba ammu girlfriendi pole? Well, for several reasons: 
* teeb ülikooli kõrvalt tööd;
* käib korbi üritustel (kus naisi on muidugi murdu eks);
* loeb liiga palju.

Üldiselt oli mul sellest, et kui oma sõbraga kuhugi peole lähen, pean enne üksi kolm tiiru klubile peale tegema, kui mõni mees tantsule julgeb kutsuda, räme kopp ees juba siis, kui olin vallaline lasteta inimene. Nüüd, kui olen vallaline lapsega, on olukord hullem veel, sest ofkoors mõtlevad kõik, kes meid kolmekesi näevad, et "nägusa poisi oskas see Caroliina oma lapsele isaks valida". Ja kuna präänikväänik tal pidevalt suure naeratusega küljes ripub, siis... 

Ühesõnaga ilgelt lahe oleks, kui meiega alati mingi teine tšikk ka kaasas hängiks. Jääksid ära need kohmetult liginevad noormehed stiilis "kas pean su venna käest luba küsima, kui tahan sind tantsule paluda?" ja need laatadel vargsi jäätisetuutu tagant piidlevad tüübid, kes tõenäoliselt ei julgeks mulle läheneda nagunii, sest ma olen kurja näoga, aga noh, šansid on väiksemad veel, kui mul mingi tüüp kõrval kõnnib juba. 
Nagu näha, siis lapsevankrit ma ise takistuseks ei pea, mu meelest olen mina komplektis selle väikese kodanikuga hoopis tükk maad etem diil, aga Lauri näiteks nii ei arva. Tema ise lapsega naisi ei sebiks. Kohe kindlasti ei sebiks ta lapsega üle kolmekümneaastaseid nagu mina.

Aga mis Laurile sümpatiseerib?
Püstijalakomöödia, pitsa, laadad-festivalid, tänavatoit, üldse igasugu uued ja põnevad road, valge sportpesu (üks õige naine teeb palju sporti ja ka riietub vastavalt, mitte ei kanna mingeid pitsilisi õudusi onju), pitsa, kiir-rulluisutamine, jalgrattasõit, frisbee ja suht kõik muu sport, aga ikka ise tehtuna mitte telekast vaadatuna, pitsa, orientali kassid, kõik muud loomad, pitsa, teemapeod, anekdoodid, programmeerimine, pitsa.

Kui sa arvad, et mõni su sõbrants või suisa sina ise passiks Laurile hästi kohtingukaaslaseks, siis https://www.facebook.com/lauri.reilson

Garanteerin vastuse igale kirjale, muidu saab Lauri baklažaaniga piki kukalt!  =D

esmaspäev, oktoober 26, 2015

Sümfoonilised tõrelused

Käisime tädiga Estonias sümfooniakontserdil. Muidu oli kõik ilus ja tore, aga vaheajast ei saanud mina sotti. Läksime kohe baarisappa, sest minul oli jube joogijanu ja tädi tahtis oma kohustuslikku trühvlikompvekki. Kui olime 15 minutit seisnud, vilgutati tulesid. Aga pool järjekorda oli alles ees!
Seltskond meie taga arutas tõsimeeli, et huvitav, kui ka jõuaks nüüd letini ja jõuaks tellida ja jõuaks ära oodata, siis kas kohvi oleks lubatud saali kaasa võtta. Muidugi tundub see Estonias sobimatu - pidulik paik ikkagi - aga ilmselt oli neile kohv sama oluline kui mulle minu tapva januga misiganes külm jook.

Kui juba helisignaali anti, kaalusin mõttes varianti, et kas nüüd võtan kotist enda plastpudeli ja joon sealt (jällegi inetu eksole) või istun samasuguse januga veel tund aega. Mõtlesin, et siis lähen juba parem üle tee Subwaysse ja istun seal. Mulle ei meeldi üldse janus ega näljas olla.

Ilmselt küll hakkasid baariletigi taga olijad end kiiremini liigutama ja sain viimasel hetkel oma mahla, ent jõin seda saali poole kiirustades. Kõik kokku võrdus piisava närvipingega ja ebamugavusega.

Olles töötanud teeninduses, mõistan, miks ei ole mõistlik üheks vaheajaks püsti panna rohkem kui kahte baari rohkema kui nelja töötajaga, aga kas tänapäeval kuidagi muudmoodi ei saa? Vending machine äkki? Kui seda kuidagi modifitseerida, sobituks ka kontserdi keskkonda. No näiteks, et joogi või kompveki kättesaamiseks peab inimene püüdma kõrvalasuval klaveril esitada äsja kuuldud paladest mõnd viisijuppi või vastama interaktiivsel ekraanil viktoriini küsimustele vmt.

Ikka ju parem variant, kui see, et needki vähesed kuulajad järgmisel otsustaval momendil, kui on valida selle ja mõne muu koha vahel, kus ei pea kannatama, selle muu koha valivad ja Eesti muusikud veel vähem toetatud saavad. Või on see kõik ükskõik? Riik nagunii toetab? Kuulajate number ei loe?

Tuulasin veidi internetis ja tuleb välja, et on võimalik küll. Kui juba sellised masinad olemas on, siis ühe mahla ikka saaks ju?


kolmapäev, september 02, 2015

Say what?

Kõndisin eile mööda ühte linna suurimat tänavat. J. Smuuli tänavat. Uudistasin lippaedasid, õunapuid, koeri, kasse, inimesi ja kõike muud. Tänavanimede silte samuti. Ühel hetkel tundus midagi nagu valesti olevat. Vaatasin uuesti ja seal ta oligi. Silt kirjaga "Smuuli 14". Muutusin hetkeks tigedaks vanamutiks ja sisisesin mõttes selle sildi poole nagu küüslauguga määritud puuristiga vastamisi seatud vampiir. Ega ma sinna pikalt vaatlema jäänud, et oh issand, mis inimesed küll sellises majas elavad. Selfisid ka ei teinud. Millest on muidugi väga kahju, sest tigeda vanamuti pool minust mõtles hiljem suisa pool tundi järjest, kas peaks ehk mingile inspektsioonile märku andma, et appi, eestlus on ohus. Selleks oleks ju tõendeid vaja olnud, aga tagasi samale tänavale kõndima väga ei viitsi minna, pigem siis ikka juba mõnele uuele. Ühesõnaga Smuuli 14, sa pääsesid praegu protesteerivate inimmasside hordidest!

Aga mõte ketrab sel teemal siiani.

Tähelepanelik lugeja on kindlasti märganud, et "J" tähistab siinkohal ühe vägagi nägusa Eesti proosakirjaniku eesnime. 

Materjalikulus ilmselt asi polnud, et Juhan, kelle nimest tänavasiltidel on saanud J, nüüd oma initsiaalistki sootuks ilma jäi, kuna nähtud silt oli teistest märksa laiemate mõõtmetega. Milles siis asi? Kas tõesti muunduvad isikute järgi pandud tänavanimed samamoodi nagu aastatega lõdvemaks (ja minu koolkonna jaoks kohati suisa vastuvõetamatuks) muutuvad õigekirja nõuded? (Vt. ka Georgia, Venezuela, tekkib... ma ei saa nendest vist eales üle.) Et kirjuta oma tänava nimi kuidas soovid, peaasi, et õhtul õigesse majja kotile jõuad?

Ei tea, mida Juhan ise sellest arvaks.

Nubludega eile kohustusliku õppekirjanduse teemadel arutledes - eriti selle üle, miks üldse peaks raamatuid lugema - jõudsime välja põhjuseni, et kui keegi ei loeks, siis kirjanikud oleksid ju kurvad (mulle täiega meeldib laste empaatiavõime, mis hüppab alati välja kõige ootamatumates kohtades).

Aga mis on veel hullem sellest, kui keegi sind kunagi ei loe? See, et vahepeal loetakse ja tunnustatakse, nimetatakse tänavaidki sinu järgi ja siis... siis ühel päeval sind unustatakse, sest pealekasvanud põlvkond ei loe raamatuid, loeb hoopis raha. Internetti ka natuke. Ja sina oma kolmveerandsajandi vanuste teostega oled piisavalt (lähi)minevikus, et keegi sind maailma esimese asjana internetti sättima ei hakka. Ja nii ta läheb. 

Ühel hetkel nad tulevad ja ütlevad, et sa ei ole Juhan Smuul, ka mitte Johannes Schmuul, vaid lihtsalt Smuuli. 

Jou, Smuul, kuidas hängib?






kolmapäev, mai 06, 2015

Nädalavahetuse memuaarid


Kui inimesel on ainult üks vaba nädalavahetus kuus ja inimene armastab tantsimist ja inimesi ja inimesi ja inimesi ja melu ja salapära ja öid ja asju, ja kokkusattumusi ja jumalikke juhuseid ja kõike kõike muud, siis inimene peab seda kõike kõike kõike ka sellel ühel nädalavahetusel saama.

Kuna ma jumaldan tsitaate, aga eelkõige just oma sõprade ja nö. tavaliste, mitte kuulsate inimeste omi, siis sel korral tuleb emotsioonide virrvarr, üle-, läbi- ja vaheltelamised silmapaistvaimate tsitaatidena.

Ütlejate nimesid ärme juurde pane.

Uued ja vanad sõbrad ja tuttavad.


-„Ma tean sind küll. Sa EI suitseta, aga sa blufid. Praegu sa näiteks blufid selle suitsetamise osas. Sa raudselt suitsetad. Küsimus on lihtsalt selles, mida.”

-„Nüüd on see moment, kus uksed pannakse kinni. Kes on sees, on sees, kes on väljas, on väljas. Sees läheb pidu edasi.”

-„Jah, tema tegigi need koksid. Rebelle ise vaatab, millise põrgu ta sulle saadab.”

-„Sööma, kinno, linna, sinukale, minukale, Lätti. Sinuga kuhu iganes!”

-„Kui sind poleks olnud, poleks ka mind täna siin. Ma mõtlen üldse. Aga jätame selle jutu ja ärme sellest enam kunagi räägi.”

-„Raul tahtis sünnipäevaks torti ja 35 000 eurot. No ma kinkisin talle tordi ja 35 000 eurot. Tort on, näe, seal ääre peal.”

-„Ma just vaatasin enne su profiilipilti. See oli lihtsalt niiiiiiiii......!!!!! Minu jaoks jääd sa igaveseks selliseks, ükskõik millise soengu sa järgmisena lõikad.”

-„Tänapäeva lastel ei ole sõpru ja üritustele minnakse just sinna kus meeldib. Mitte sõprusest.

-„Mul on jahimehe paberid täiesti olemas ja ma käin jahil ka. Aga ma ei jahi seal loomi vaid nende fotosid -  mul on fotokas kaasas, ma hoopis pildistan neid. Ei saa aru, kuidas on võimalik looma tulistada.”


Well ja kuna tänapäeval on pic or it didn`t happen, siis here is a photo from one of those incredible nights.



laupäev, oktoober 25, 2014

Eile tööjuures sain ootamatu ja äärmiselt meeldiva kogemuse osaliseks. Mitte et neid hetki ja kogemusi  nagunii iga kord aset ei leiaks - seal ongi valdavalt ootamatud ja äärmiselt meeldivad inimesed, just the way I like it - aga see konkreetne seik läheb lahtrisse "asjad, mida ma ise never ei suudaks".

Üks uus noormees pani mind manga vormi! Ja see kõik juhtus niimoodi matter-of-fact stiilis.

Ümberringi käis sagimine, inimesed kõndisid edasi-tagasi, tegid tööd. Aga Carl lihtsalt seisis seal, vaatas mind, kuigi tegelikult oleks vaadanud justkui kuhugi kaugusse, toetas paberit prügikastile, ja lihtsalt joonistas. Mina, kes ma joonistan nagu kolmeaastane, keeleots suust väljas ja higipiisk otsaees, olin võlutud juba ainuüksi sellest, kuidas viltpliiats mööda paberit lendas. Ja tulemusest, mis valmis ilma igasuguse vaeva ja ponnistuseta...



Mind ei ole kunagi joonistatud. On fotografeeritud, filmitud, kirjutatud, vektordatud. Aga see oli midagi uut. Vahva oli võrrelda. Iseenda näojooni tead ju kõige paremini.
Ja ühe uskumatult laheda foto minust koos kolleegiga tegi ta ka, sealsamas prügikasti kõrval. Must love multitalents!

Kodus hiljem selle kõige ja üldse viimase kuu üle järele mõeldes jõudsin tõdemuseni. So it seems that I have been incredibly happy under the most random circumstances. Ja palju muid emotsioone veel. Uute asjade ja emotsioonide avastamise fännina olen mõistagi sajaga rahul. Palju uusi inimesi, hästi palju uusi olukordi. Doing stuff for the first time ever. Arened siia- ja sinnapoole, otse üles ja diagonaalis. Mida on siin mitte laikida.

Need hetked riiulite vahel tahvli ees prügikasti kõrval on teinud mind õnnelikuks. Kes oleks arvanud, et üks prügikast võib sedavõrd palju õnne toota  =)

And here is a peacock.