esmaspäev, oktoober 11, 2010

Vaatasin just Taani 2010. aasta dokfilmi The Dark Side of Chocolate, mis kõneleb lapsorjade kasutamisest kakaoistandustes. Filmi tegemise käigus intervjueeriti ka nende suurimate kokkuostjate (meie riigi elanikele tuntumad vast KRAFT ja Nestlé) esindajaid, kes alguses väitsid kui ühest suust, et ei ole olemas sellist asja ja siis hiljem, sedamööda, kuidas neile näidati undercover footage-it, möönsid, et nojaa, tegelikult nagu natuke ikka on probleem ja nii edasi (loe: nad ei viitsi sellise väheolulise asja pärast liiga palju muretseda, sest neil pappi ju jookseb) (võrdluseks: ILO ehk International Labour Organization-i lapsorjakaubandusega võitlemise talituse eelarve on mõned miljonid samal ajal, kui Nestlé kasum on miljardeid ja miljardeid). Haige värk.

Aga see pole see, millest ma rääkida tahtsin. Vaadates neid turgudelt ja mujalt röövitud või rahaga ära meelitatud lapsi, kes jooksid istandustes matšeetedega ringi, katkised ja õnnetud, tekib paratamatult küsimus: milline inimene röövib teise inimese lapse ja müüb tolle siis raha eest kuhugi tuhandete kilomeetrite kaugusele? Olen siiani veendunud, et pole väga vahet, kas ollakse sündinud Senegalis või Saaremaal - it takes a certain type of a human being to do such a shitty thing. Miks geenitehnoloogia veel taoliste tõbrasteni pole jõudnud, mina ei tea, aga ma väga loodan, et kõiki neid inim- ja loomavaenulikke geene ühel ilusal päeval selle teaduse abil elimineerima hakatakse. Mitme peaga lambaid oleme juba vahtinud küll ja küll, nüüd võiks inimesed ette võtta ja seekord mingil asjalikul eesmärgil.