No kuulge, ma ei tea tõesti! Kas neid bensujaamade hiigelpaake millalgi ÖÖSITI ei võiks täita? Täna lõuna ajal olin sunnitud kodu lähedal asuvasse tanklasse sisse keerama, kuna vastasel korral oleksin lihtsalt kusagil keset teed seisma jäänud. Risti keset seda kuradima tanklat oli end keeranud hiiglaslik kütuseveok täpselt sel kombel, et automaatidele pääses ligi ainult üheltpoolt. Te kujutate omale ette, missuguse tohuvabohu see tekitas? Lisaks olid end sinna kohale vedanud mingid erilised kujud, kes olid kas a) ostnud omale load või b) lihtsalt suvekuumuses peast lolliks läinud. Näiteks oli seal üks autojuhist tädi, kes pistis ühe autojuhist meesterahva peale kisama, et too olevat temal "tee ära blokeerinud" (kusjuures tädil oli suht pisike punnauto ja vahe läbisõitmiseks täiesti paras). Siis oli seal veel üks tüüp, kes lihtviisiliselt tagurdas mulle sisse. Ma ei saa aru, kuidas see võis juhtuda: tema sõitis parasjagu tanklast välja ja mina veeresin talle paar meetrit järele, et õigest august vajaliku tankimisautomaadi juurde pääseda (see bensuauk on ka teatavasti ainult ühelpool keret, hõhh...) , ühel hetkel jäi tema seisma ja mina samuti. Hakkasin just tagurdamiseks vajalikku käiku sisse lükkama, kui nägin, et tema tuleb suure hooga minu poole. Ma jõudsin aint valjul häälel omaette "õõ-õõ-õõõ" öelda. Silmad läksid ka imestusest suureks. Pani puraki vastu minu kalli Porsche ninnit, ronis ise autost välja, kratsis kukalt ja küsis mu käest, et kustkohast MINA välja ilmusin? Kusjuures ma olin eelnevalt ta selja taga juba tubli 20 sekundit veerenud. Kuna ma olen blond, roosatriibuliste pükste ja helesinise pluusiga, otsustasin, et tuleks vist kasuks enesekindlat häält kasutada, muidu veel arvab, et mingi beips on ja kukub mind süüdistama (tagant otsasõit, jne). Kuna ma oma auto peal esinevate mõlkide pärast eriti ei muretse (sellel on nina niikuinii kleepsuga kinni), siis ootasin, kuni ta aknani jõudis, kehitasin õlgu ja ütlesin ükskõiksel, ent vastuvaidlemist mittesallival häälel, et "mina seisin ja teie tagurdasite mulle otsa". Töötas. Noormees võttis süü omaks ja vabandas, et jube raske olevat tema autoga tagurdada, kuna tal on tagumises reas kõikidel istmetel peatugi. Ma siis ütlesin härra Tagurdajale, et mul on kõigest pohhui ja et kui tema autol midagi viga pole, siis minu poolest on kõik ok ja võime sõbralikult lahku minna ning asusin tankima. Härra Tagurdaja masinal oli kõik tibens-tobens, aga ta oli vist shokis ja vajas lohutajat, sest millegipärast ei asunud ta teps mitte oma auto tankimisega tegelema. Jõlkus seal kahe aparaadi vahel ja esitas mingeid kummalisi lauseid (mul polegi meeles, milliseid). Lõpuks, kui ma maksma läksin, andis ta mulle oma sooduskaardi ja ütles ebalevalt naeratades, et see on vabandusena selle eest, et ta mulle sisse tagurdas. Tankla töötaja lubas mul seda kasutada ka, mis oli suht okei by moi. Alet saada on alati tore. Veidi rohkem kui nädal tagasi näiteks käisin ma Kaubamajas ujumismütsi ja -prille ostmas ning sain mingi 70 eeku alet. Iseenesest pole ju suur summa, aga mulle meeldib. Mingi püsiklientide üllatuskampaania oli vist vms. Kuna mul oli pohh, MIKS ma alet sain, siis maiviicind uurima ka hakata.

Ega tööle jõudes midagi ägedamat ees ei oodanud. Sööklas oli salat hapuks läinud. Miks nad seda külmkappi ei pane, aru ma ei saa. Väljas on 30 kraadi ja ega seal söökla ruumides ka oluliselt jahedam pole, nii et võiks ikka mõtelda natuke. Tädid söögispetsialistid. Jätsin salati järele. Ma jätan hardly ever midagi taldriku pääle tilpnema. Ma armastan süüa. Kui mina söögi söömata jätan, siis see juba näitab midagi. Kuna nad mind tunnevad, siis ma loodan, et see suur kuhil salatit seal äraviidud taldrikul juhib nende tähelepanu asjaolule, et suvi on käimas ja toidud kipuvad kiiresti riknema...

Õnneks muudavad selle esmaspäeva hommikupooliku kenamast kenamaks päike, armas roosa siga, kellega ma hommikul vaarikapõõsastes ragistamas käisin, keegi, kellest me täna ei räägi ja mälestused vahvast nädalavahetusest minu uue sõbranna õe ja õemehe majas kusagil Viljandi ja Tartu vahel. Siinkohal tahaks positiivselt ära märkida Viljandi kesklinnas asuvat ööklubi Red, mida me laupäeva õhtul külastasime ning mis jättis peris hää mulje. Meile meeldis see kõige enam kahel põhjusel, millest esimene on see, et tantsusaali põrandad olid läbi öö läikivpuhtad (nagu vanatädi oleks just parketti poleerinud). Teiseks põhjuseks olid aga puhtad tualettruumid. Lihtsalt meeldiv on minna ööklubis peldikusse, mis ei haise ja kus ei ole põrandal mingeid vetsupaberituuste ega mahavalatud jooke. Võrrelduna kasvõi pealinna mõnede "eliit"klubidega, kus tualettruumi lehk tahab tappa ja tantsupõrandalt korra üle kõndides pead pärast ühe käega sõbrannale toetuma, et siis teise käega klaasikilde ja nätse ja joogikõrsi ja salvrätikuid talla alt koukida. Oleks sealt diskoripuldist naaaa-tukeee-ne vähem raadiohitte tulnud, siis ma kiidaksin muusikavalikut ka. Aga muusikavalik oli isegi hea, arvestades asjaolu, et tegemist oli siiski Viljandi klubiga, kus dj käed-jalad on põhimõtteliselt seotud.

Ongi vsjoo. Heietada võiks rohkem, aga reklaamid vajavad natuke kujundamist nüüd. Nautige päikest seni, kuni seda on!