Põhjus, miks ma avan kell 5:06 arvuti ja kukun oma blogi kriblama, lasub selles, et ma tahan kõik selle meelde jätta, mis täna Prive-s toimus. Mõned teadjamad väidavad, et Internet saab varsti otsa, teised jällegi, et sellist asja ei saa juhtuda. Igatahes on minu arvates suurem shanss, et mu mõttetöö siin säilub, kui et see seda kusagil kolletunud paberilehel teeb. Mul on väga vaja, et tänane öö kusagil säiliks ka siis, kui ma olen vana ja kortsuline (kui) ja kui mu mälukaotushood täie hooga pihta on hakanud.

Tähendab siis et... ma olen varem kuulnud, kuidas pärast peo lõppemist üks Prive töötaja istus klaveri taha ja mängis ühe pika ilusa kurva loo, ise kaasa lauldes. Toona ei meeldinud mulle see, kuidas inimesed teda vaatasid, pead vangutasid ja kommenteerisid, et go home! Tüdruk oskas kusjuures väga kenasti klaverit mängida ja lauluhääl oli tal ka ilus (ma olin kaine ja kuulasin hoolega). Laulis eesti keeles, nii et aktsendis ei saanud ka probleem seisneda. Lihtsalt inimesed kas ei saanud aru, et tal oli väga vaja seda laulu laulda või neil oli lihtsalt endil liiga häbi kuulata, kuidas keegi südamest laulab.

Tänase peo lõppedes ei meeldinud mulle see, et ma ei kuulanud piisavalt tähelepanelikult. Et ma ei vaadanud koguaeg otse silma, vaid passisin pool aega põrandale kukkunud joogikõrt. Et ma ei nautinud täiel rinnal seda, kuidas üks kena välimusega intelligentne meesterahvas, kes oli mulle eelnevalt selgeks teinud, et ta ei soovi minult midagi muud, kui vaid tantsida, laulis mulle sügavale silma sisse vaadates meie ühise õhtu lõppemise puhul ilusal jämedal häälel itaalia keeles ooperipala. "Time To Say Goodbye". Aga õhtu ei lõppenud tantsusaalis pärast loo lõppu ning sellele järgnenud aplausi. Lõppes hoopis klubi ukse ees. Mul on hea meel, et meil polnud mingit üleliiast tõmblemist või liigsete sõnade, lubaduste ja andmete vahetamise protseduuri. See olekski kõik ilusa ära rikkunud. Kas inimesel on ikka vaja nii ilusaid mälestusi? "Another time, another place - we could be a unit.". Mulle meeldib ausus. Ma hindan seda väga. Ja veel üks laul. Seekord taanikeelne. Lauldud selleks, et oleks koduteel rõõmsam. "Disneyland Is Closed Now". Kui tabavalt lauldud. Ikka silma sisse vaadates, nagu meil kummalgi poleks kuhugi kiiret. Kuigi tegelikult ju oli - taksod ja teised inimesed ootasid.

Tegelikult ma kardan, et alateadlikult kirjutan seda siia selleks, et emotsioonist lahti saada. Et kirjutan selle endast välja ja saan vabaks. Sest ma ei tohi selle peale mõtlema jääda. See oli. Ära.

Pärast taolist kogemust on igal naisel teraapiat vaja.
Appi, tahan veel.
Tegelikult mitte.
Ma ei teagi, mida ma tahan.
See on küll esimene kord.

Ma soovin, et kogu see värk mulle elu lõpuni meelde jääks. Et ma seda meenutada oskaksin, kui peaks kunagi veel teele sattuma boyfriende, kelle arust "your ass just needs a little bit shaping, that`s all". Aariaid lauldakse keset klubivaikust. Vot nii. Nii et mina ja mu pepu arvame, et me oleme täitsa kobedad.

15.05.2006

Aga võibolla ei olegi pilved vahusemad seal, kus on another time ja another place...

pshüühh nüüd, kao mu mõtetest!