Eile käisime Club Tartul. Alumise saali kohta ei oska midagi öelda, sest meie pesitsesime terve Von Krahlis oldud aja ülemisel korrusel ehk seal, kus oli Lazers. Mis oli hea ja halb samaaegselt, kuna muss oli mõnus, aga mina arvasin, et ma võin küll täitsa tantsida ju, natuke ikka. Ja täna on mu põlv sujuvalt asendunud väiksemat sorti meloniga.

Mõtisklema sundis mind hoopis midagi muud. Nende 24 tunni jooksul nägin igasuguseid inimesi ja peab möönma, et põhjendamatu ülbus ja üleolevus ei ole just inimest kõige rohkem kaunistavad käitumisviisid. Asi muutub aga ebameeldivusele lisaks veel ka haledaks siis, kui on selgelt aru saada, et probleem ei lasu selles, kellele on sõnum suunatud, vaid hoopis selles ülbikus endas, kellel jääb mingil tasandil lihtsalt puudu enesekindlusest ja kes siis sel moel meeleheitlikult olukorra üle kontrolli säilitada püüab...
Pettumust valmistav. Kahjuks.

Teine asi, mis mõtlema pani, oli see, kuidas vahel ei olegi vaja inimeste nimesid teada. Mõnikord on ilma nimedeta täiesti aktsepteeritav ja ok olla ja kahekesi koos mööda pidu kondamiseks piisab täiesti tervituslausest a´la "oh kuule sa olid ju ka sügisel seal selle-ja-selle sünnipäeval" ja rõõmsast vastastikusest äratundmishetkest.

Triinuga neli tundi aknalaual istuda ja hea mussi taustal juttu rääkida oli ka tore, kuigi meie jututeemad olid kohati niivõrd tõsised, et lähedal viibivad isikud, kes sellest vestlusest fragmente kuulsid, ehmusid ja lahkusid kärmelt =)
Mõnes mõttes on lohutav teada, et on inimesi, kellel on elus olnud analoogseid episoode ja kes seetõttu mõistavad võibolla isegi seda, miks käitutakse mingis situatsioonis nii või hoopis teisiti. Teisest küljest muidugi ma eelistaksin, et halbu asju ei juhtuks kunagi kellegagi. Millele järgneb muidugi kohustuslik filosoofia selle kohta, et kui halba ei oleks, siis ei tunduks hea pooltki nii mõnus, aga ikkagi.

Ja ma ei tea, kas ma seda juba mainisin, aga muusika oli ikka väga super, nii et mul oli suisa nukker mitte normaalselt tantsida ja hüpata saada. Aga ma olen enam kui kindel, et Lazersid ei kao kuhugi, nii et küll jõuab sedagi taas =)

Nädala sees käisin pisiõel lasteaias vastas. Otsustasime tema sünnipäeva puhul minna pitsat sööma ja pärast Lõviparki mänguplatsidele lõbutsema. Just siis, kui mina otsustasin, et kellaaeg hakkab juba vaikselt õhtusse jõudma ja peaks hakkama kodu poole asutama, haakus meiega üks pisike sõpruskond, täpsemalt kolm tüdrukut vanuses 7-10. Ilm oli päikesepaisteline kuid jahe ja tuuline, tüdrukud lippasid ringi jalatsiteta ja lühikestes suveriietes. Jalanõud olid neil küll õnneks kaasas, lisarõivaid mitte.
Üks neist fännas mu pisikest õde ja muudkui aitas teda kõrgete ronimispuude ja liumägede otsa, paitas ja kallistas teda ja oli hästi sõbralik. Õekesele meeldis see uus tüdruk samuti, nad said äärmiselt hästi omavahel läbi. Mina olin pisikeste uuest sõprusest niivõrd liigutatud, et tulin neile vastu ja lükkasin minema hakkamise momenti koguaeg 10 minuti kaupa edasi. Mitte et nad mulle palju valikuid oleksid jätnud =)
Nähes, et enne meie minekut nad oma sõbrannat tagasi ei saa, lõbustasid teised kaks tüdrukut end minule igasuguste rohkem ja vähem piinlike küsimuste esitamisega, millele vastamisega ma enda arvates täitsa hästi toime tulin. Kõigiga peale ühe, millele eelnes küsimus: "Kuule. Sa Kroonikat ka loed vä?". Järgnenu jaoks oleksin ilmselt pidanud olema mingit vastamiskoolitust saanud. Sest ei, ma tõesti polnud kursis Enriike varustuse rippuvusega, ka polnud ma teadlik sellest, et vanuse kasvades on Enriike needsamusedki tunduvalt allapoole vajunud, etc, etc. Jeerum küll, kallid lapsevanemad, pange palun tähele, mida teie lapsed loevad! 10-aastasel ei ole vaja selliseid asju teada.

Veelgi suurem üllatus tabas mind aga siis, kui kell sai pool üheksa ja päike loojumise märke ilmutama hakates madalale vajus. Tegin oma pisiõele selgeks, et nüüd me tõesti peame koju hakkama minema. Ühtlasi uurisin ka lõbusa kolmiku käest, kas neil pole vaja juba koju minna. Vastus oli eitav. Tundus kummaline, sest natuke aega tagasi olid nad rääkinud, et elavad kohas, mis asub sellest pargist üsna mitme trollipeatuse kaugusel.
Pärisin õppimise kohta, et kas ei peaks koju õppima minema, vastuseks sain, et mai algus ju - niikuinii midagi õppida ei anta, kohe suvevaheaeg käes. Tundus samuti kummaline. Huvitav, mis kool see selline on, kus juba mai alguses õppida ei anta, sest "kohe" on suvevaheaeg niikuinii käes? Hoiataks tuttavaid, kes käesoleval kevadsuvel oma võsukestele esimesi klasse valivad...
Järgmiseks pärisin, et kas plikadel kellad või mobiilid on ikka, kust kella vaadata, et teaks, millal tuleb kodu poole hakata sättima. Ei olnud neil käekellasid. Mobiile ka ei olnud. Ühtegi sorti kellasid polnud.
Lõpuks uurisin tüdrukutelt, et kas nad oskavad siis ehk päikese järgi otsustada, millal on õige aeg minema hakata, et enne pimedat koju jõuda. Kõik kolm last olid tõsiselt imestunud nägudega ja ei saanud aru, miks nad peaksid pimedaks kodus olema. Mina olin tõenäoliselt veel rohkem imestunud näoga.

Millised on need vanemad, kes lasevad oma lastel käia mängimas kevadel ilma jakkide või jopedeta mitme trollipeatuse kaugusel ja pole oma lastele veel kümnendalgi eluaastal seletanud, millised ohud võivad neid varitseda tänavatel üldse, rääkimata siis pimedast ajast? Mustamäe ei ole mingi turvaline külavahetänav - siin võib tänaval vabalt peksa saada. Muudki huvitavat võib saada. Pimeduse katte all kasvavad igasugused kriminaalsed tõenäosused teatavasti hüppeliselt. Ja me räägime hetkel väikestest inimestest, kel puuduvad igasugused võimalused end kaitsta ning nagu kõnealusest loost selgub, puudus nendel konkreetsetel tüdrukutel ka võimalus ohtudest hoiduda. Nad olid täiesti muretul arvamusel, et nendega ei saa kunagi midagi juhtuda, ükskõik mis kellaajal nad seal pargis siis ka hängiksid.

Kogu eelkirjeldatu tulemusena meenus tahtmatult ühe TommyBoy loo refrään:

Need on lapsed, kelle jaoks vanematel pole aega,

pole mõistmist, pole raha või siis mõni põhjus muu.

Need on lapsed supermarketites veetmas vaba aega,

pealiskaudsus väänab varakult kõveraks need noored puud.

Palun ärge saage lapsi, kui teil pole tahtmist või võimalust nende eest hoolitseda või nendega aeg-ajalt koos aega veeta ja neile maailma asju lahti seletada. No tõesti vihaseks ajab juba. Lisaks sadadele lastekodulastele on meil ka sadu ja sadu selliseid, kes elavad omades kodudes nagu lastekodus. Häbiväärne. Laps on teine inimene. Ta ei ole mingi käkk, mis aja möödudes suuremaks kasvab ja lisaefektina ka rääkima õpib. Rohkem inimesi võiks sellest aru saama hakata.
Kõik see, kuidas lastega käitutakse ja mis lastele tehakse, tuleb nende täiskasvanuks saades bumerangina ühiskonda tagasi. See on fakt, mis ei muutu mitte kunagi. Nii et pole mõtet oodata aega, kui Eestist kunagi lõpuks "päris" heaoluühiskond saab. Tegelege oma hooletusse ja hoolimatusse jäetud lastega täna. Oleks juba aeg.

Statistika paneb õhku ahmima

Tervise Arengu Instituudi andmeil on Eestis 13 800 süstivat narkomaani. Täna Postimehest lugesin.