laupäev, oktoober 24, 2009

Eile käisin üle pika aja ühes sellises kohas, kuhu ma varem kunagi sattunud pole. Karaokebaaris =)
Kuigi mina seekord ei laulnud, meeldis mulle väga sealne non-judgemental õhkkond. Ning hoolimata sellest, et igast võimalikust kokteilist, mis mulle meenus ja mida tellida tahtsin, jäi baarmänil iga kord puudu üks komponent, tundub mulle, et sinna hotell Metropoli esimesel korrusel asuvasse hubasesse Koskenkorva karaokebaari peab teinegi kord asja tegema ;)

neljapäev, oktoober 22, 2009

00:58

lauri ütleb:

Carry, mine magamaaa

Charlie Romeo ütleb:
kohe

lauri ütleb:
otsekohe

Charlie Romeo ütleb:
just. kohe

lauri ütleb:
eieiei, otsekohe

Charlie Romeo ütleb:
no. ma. mõtlengi selle peale juba.


Old habits die hard... =)

esmaspäev, oktoober 19, 2009

Üleeile käisin alternatiiv-klassikokkutulekul. Ütleme nii, et sedavõrd kaua järjest ja nii intensiivselt naernud pole ma ikka tubli mitu aastat. Poleks seal nii palju süüa olnud, oleks seda 9 tundi järjest kestnud kollektiivset naeruhoogu ehk isegi kõhulihaste bootcampiks võind lugeda =)

teisipäev, oktoober 13, 2009

Arvake ära, kes tohib alates tänasest ise omadel jalgadel trepist alla kõndida? =D

Naeratasin terve tee arstikabinetist valimisjaoskonnani ja sealt edasi ka. Õnn peitub vahel tõesti lihtsates väikestes asjades.

Nii äge nii äge nii äge!!! =D

laupäev, oktoober 10, 2009

Mussibuliimia.
Seda efekti kirjeldaks kõige etemini vast võrdlus-paralleel mu teise suure armastuse - kookidega.

Kujuta ette, et on tohutu tohutu kogus kooke. Suuri, õhulisi, kohevaid, magusaid, kreemiseid. Suur saalitäis. Kõik sulle. Mida sa teeksid? Alguses kükitad ja võtad ühe pisema, näkitsed seda natuke äärest, seejärel, üpris aegamisi, jõuab teadvusse, et deem - ongi koogid. TERVE MAJATÄIS KOOKE! :D
Astud otse keset hiiglaslikku šokolaaditorti. Saad julgust juurde, sumpad läbi jogurti-puuviljakorvikeste, tallad üle ekleeride ja lõpetad rullbiskviitide otsas püherdades.

Kusagil vahepeal tekib kerge paanika - kõiki neid koogikesi ei jõua elusees ära proovida.
Head muusikat on ka liiga palju. Ma ei jõua eales kõikide lugudeni, isegi mitte kõikide nendeni, mis mulle probably-possibly meeldiksid.
Liiga palju head asja viib ahastuseni.

Selgelt väljajoonistunud sõltuvuskäitumise muster. Kinnitan päeval kõikidele, et jaaJAA ma lähen hiljemalt südaööl magama. Veedan terve päeva seda ise siiralt uskudes. Loomulikult ma usun endasse, jah, miks mitte ei võiks ma sellega hakkama saada? =)
Ootan kuni külalised on lahkunud ja/või üleüldiselt igasugused muud liikumised on peatunud. Ja SIIS.

Ma mõtlesin, et ma olen lihtsalt meelsasti öösiti üleval ja teen omi asju ja taustaks. Nüüd hakkan alles aru saama, miks ma tegelikult.

Nii palju head ei mahu mulle pähe. Keegi kuidagi teisest otsast peaks kustutama.
Mussibuliimik.



***

Ja ei, ma ei taha teie viimase aja lemmiklugude ja priimade uute avastuste linke. Ei taha. Ma ei ole neist karvavõrdki huvitatud.

Kui, siis ainult natuke.