Vahetevahel mulle meenub, kuidas Sa uudise vastu võtsid.

"Oled sa selles kindel?"
"Jap."

Vaikus. Pisike enesest väljaminek sinu poolt.

"Fakk, raisk. Ma sain just selle töökoha & seal läheb hästi. Varsti saan palgakõrgendust ka. Ma oleksin selle kõik sinusse investeerinud!"

Sa said ise ka aru, kui valesti see kõlas. Nagu ma oleksin Sinuga kunagi raha pärast käinud.

Aeg-ajalt ma mõtlen selle peale, kui mõttetult ma Sinuga käitusin, kui mõttetu oli kogu see jama ja see jama, mis saabus pärast toda esimest jama ning kui mõttetu on sellest kõigest tagantjärele mõtelda.
Või?
Ma õppisin sellest loost enda kohta. Et ütlemata jätmine on minu jaoks samasugune valetamine nagu vale näkku ütlemine. Ja et kõige ausalt ära rääkimine ei muuda südametunnistust puhtamaks.
Teiste kohta õppisin ka. Sa poleks pidanud nii kergesti alla andma. Fight, fight, FIGHT, boy! Võitle nagu katkuhaige oma elu eest!

See teine asi oli kahe kuuga põhimõtteliselt läbi. Kõik järgnev oli vaid eesmärgipäraste ponnistuste jada. Esimesel korral lennukiga tema juurde sõites mõtlesin terve tee selle peale, kui kallis Sina mulle oled ja kui palju vähem ma temast hoolin. Soe-külm-soe-külm-soe-külm.

Kummaline on vahel oma elu varasemaid etappe meenutada ja mõelda, et oh, oleks ma siis seda või toda teadnud, oleksin ma vaid aimanud, et teen suure vea. Veel kummalisem aga on juba ette teada, et teen vea. Ja vea tegemise ajal pidevalt mõtelda, millise vea ma teen. Vea tegemise teadvustatud protsess. Kulg. Nagu jälgiks iseennast aegluubis kõrvalt.

Kunagi varem, kui mul kahe teise inimesega sarnane situatsioon oli, lausus üks neist mulle: "See kõik pole seda väärt!". Oh, didn`t I know it myself, back then? Aga et jätaks siis selle jama ja elaks rahulikult niisamuti edasi? Ei! Sest mina pean ikka kõik ämbrid ja panged ja mannergud isiklikult läbi astuma.

Seal lennukis sai nii mõnigi pisar valatud. Kurb oli, et Sind kõrvalistmel polnud. Kurb oli, et Sinu tühja istme kõrval istus üks pikajuukseline tohman, kes oli teinud rea valesid valikuid ning nendele kangekaelselt kindlaks jäänud. Jah, nutsin. Mina ka nutan vahetevahel, kujutate te seda enestele ette? Viimane kord valasin pisaraid K. sünnipäeval klubis Võit, kui sünnipäevalaps, kes suvel abielluma hakkab, teise naisega mehkeldas. Lahistasin võõra inimese tragöödia pärast. Keset võõrast klubi. Keset võõraid inimesi.

Aga Sina ära pelga, et ma kolmandat korda tagasi tulen. Ma hoolin Sinust selleks liiga palju.

Kui kunagi jõuab kätte final judgement, siis Happy ja Sina ja paar muud inimest veel olete need, kes moodustavad kohtunikerivi. Ja ma olen teiega ühel nõul, ükskõik, millise otsuse te langetate. Absoluutselt. Ilma vastuvaidlemata.