"Misasi SEE on?"
"Kook."
"Miks?"
"Ma mõtlesin..."
"Me oleme sinuga sellest rääkinud!"
"Ma tean, aga..."
"Mul ei ole Rubensiga üks maitse!!"


See oli eileõhtuse mängufilmi üks kolmest heast kohast. Mitte parimast, aga lihtsalt heast. Filmi nimi oli "Täna öösel me ei maga" ja ma olin seda juba ammu näha soovinud. Mitte nii, et ma suren ära, kui seda kohe vaadata ei saa (nagu mul 10 aastat Natural Born Killers`iga oli), aga nii, et nohh, vaataks kah ära siis.
Teine hea koht oli see, kus Carmen Kass ja Priit Võigemast autoga kantide eest põgenedes korraga käiku sisse panevad. Kolmas hea koht oli see, kui film ära lõppes ja lõputiitritele head mussi taustaks lasti.

Te arvate nüüd, et "Täna öösel me ei maga" oli minu arvates väga igav film? Ei olnud üldse igav. Koguaeg oli väga huvitav. Ma nimelt ootasin pidevalt, et mõni põnev koht tuleks. See muutis filmi jälgimise nii huvitavaks, et isegi uni ei tulnd peale, kuigi ma olin värskelt dushi alt tulnd ja teki all keras. Isegi tulistamistega seotud kohad polnud huvitavad, kahjuks. Mitte et mulle meeldiks vaadata inimeste tapmist, aga kui selline asi juba stsenaariumisse sisse kirjutada, siis kas poleks otstarbekas otsida ka näitlejad, kes oskaksid näidelda vastavalt
a) üllatust
b) kohkumust ja
c) hirmu ???

Ma olin selles veendunud eile õhtul ning olen ka täna, et mul on vähemalt kümme sõpra, kes suudaksid Maria Avdjushkot, Carmen Kassi, Priit Võigemasti ja seda Keskriminaalpolitsei vaneminspektorit mängivat tölli näitlejameisterlikkuses ületada. Mida teile seal lavakas küll õpetatakse, ah?

Ja ärge pange siia mingit kommi, et "Carmen Kass pole lavakas käinud". Daa-aah, ma tean seda isegi. Seda parem talle. On vähemalt mingigi õigustus. Carmen Kass oli neist veel kõige etem...

Mul on kõht täis. Nii et mitte tühi kõht ei põhjusta praegust sapisust. Lihtsalt...kahju on vaadata, kuidas raha on raisatud. Ärge te, jumala eest, seda filmi kuhugi biennaalile küll saatke!!!