Tema tuli varem töölt koju, tarbis kaks pudelit alkoholisegust limonaadi ja keeras end keset terrassi puupõrandat magama. Temake tassis karpide sees kohale oma kingad-saapad ning asus sealsamas kõrval mõnusa õhtupäikese käes pihusti ja käsnaga puhastustöödele. Kusagil allpool siristasid paar linnukest puude otsas ning kostsid laste hõiked mänguväljakult. Tema magas süvenenult, liigutades vahepeal õlga või varvast ning pigistades aegajalt svammiga nubukit nühkiva temakese sääremarja, otsekui kontrollides, kas too ikka olemas on. Temake tõstis pilgu rohelise-kollasekirjult saapalt ning silmitses armastusväärselt seda sassis pead ja seda puupõranda peal lesimisest tolmuseks muutunud tumesinist hommikumantlit, suunates silmad seejärel kaugusesse, kust paistsid üksikute tornmajade kuumuses lõõmavad katused ja ühe riigi pealinna kohta kohatu rohelus. Toas mängis televiisor, aga õue polnud seda kuulda. Temakese peas liikusid mõtted sama katkendlikult ja suvalises suunas kui vesiratas suvisel järvel oskamatu juhi käes. Keegi ei avanud ümberkaudsete majade ja korterite aknaid, keegi ei liikunud rõdudel. Paigas, kus tavaliselt iga veerandtunni möödudes lennuk üle pea müristab, oli lootusetult tasane. Kui ventilaator poleks nurgas vaikselt surisenud, oleks õhkki paigal seisnud. Kaks inimest, õhtu ja hetk. Mõned mööduvad ent meeldejäävad emotsioonid.
Modernse ajastu idüll.