Eile õhtul võtsime Ruuga ette selle väga pikaleveninud liistude paigaldamise. Ehk siis sea poolt lahtikangutatud põrandaliistude tagasipanemise. Kuna mul kodus ühtegi tööriista ega midagi muud samasse kategooriasse kuuluvat polnud, käisin pühapäeval ehitusmaterjalide poest läbi ning soetasin omale haamri, erinevas mõõdus naelu ning ehitusliimi.

Kui Ruu lõpuks minu poole jõudis, avastasime, et midagi oleks nagu puudu. Liimituubi etiketilt saime teada, et puuduvaks komponendiks on liimipüstol. Egas midagist. Hüppasime autosse ja käisime liimipüstolilgi järel.

Meil mõlemal oli oma visioon sellest, kuidas käib põrandaliistude põrandate külge kinnitamine, täiesti olemas. Nimelt tuleb kõigepealt üritada nüsida kööginoaga liimituubi otsa eesmärgiga seda sealt eemaldada. Kui tuubi ots eemaldub vaid osaliselt ehk nii, et liimi pressib vahelt välja, aga päris kasutuskõlbulik too püstol siiski veel pole, tuleb see ots sealt näppudega lahti kangutada. Siis, kui näpud ja nuga on koos suure koguse liimiga, tuleb need igaks juhuks puhtaks saada, senikaua lastes liimil vaikselt tuubist välja imbuda. Lõpuks, kui liimi on suuremate või väiksemate jõupingutuste abil ka liistu tagumisele poolele kantud ja pool käsivart liimiseks tehtud, tuleb käsivars ajalehe vastu puhtaks nühkida, aga arvestada tuleb loomulikult sellega, et protsessi käigus saavad ka juuksed liimiseks.

Kui liiminaljadega ollakse ühelpool, saabub naelte seinatagumise aeg. Arvestama peab seaduspäraga, et kaks naela kolmest lähevad rõõmsalt sinna, kuhu vaja, kuid kolmas, va sindrinahk, ei lähe üldse kuhugi. Jääb lihtsalt ühel momendil seisma ja edasi ei liigu. Tao palju tahad. Tao või naelad kõveraks. Tagusimegi. Sest meil oli oma visioon, eksole =)
Seda, kuidas betooni sisse naelu (mitte) taguda, õpetas mulle veic hiljem printsi kohalt tagandatud kuuenda korruse naaber.

Igatahes saime me õega vähemasti liistud kenasti seinte külge kinni. Nii hästi või halvasti, kui kõverad seinad seda võimaldasid. Ja naerda saime ka nii, et pisarad silmas.

Siinkohal tahaks öelda, et hälve on tuvastatud. Mulle meeldivad nn. meeste tööd palju rohkem, kui traditsioonilised naiste tööd. Kui ma leiaksin omale sellise vahva mehe, kellele meeldiks nõusid pesta ja tolmuimejaga flirtida sel ajal, kui mina teen esimesi arglikke sammukesi meie ühise kodu mahalammutamise suunas, siis see oleks üits veega harmooniline kooselu, piaks mainima =P

Oh püha lihtsameelsust!

Kuna mu naaritsanahkset kasukat kandev vanaema sattus nädalavahetusel bussis sõites kellegi teemakohase solvangu ohvriks, on ta siiamaani endast väljas ja kurdab sõbrannadele, et miks tema ei tohi loomanahkset kasukat kanda, kui see talle meeldib. Et meil pidavat ju demokraatia olema.

Kui ma vanaema käest pärisin, et kas temal siis kahju pole, et vaesed loomad peavad tema pärast terve elu piinlema ja lõpuks tapetud saama, vastas ta, et "aga kui mina selle kasuka ostan, on need loomad ju juba nagunii surnud!".
Oma targa vanaema käest oli sellise asja kuulmine küll pettumust valmistav. Seletasin talle probleemi olemuse lahti, seejärel aga tulin mõttele, et ehk leidub kusagil veel mõni tohman, kes asjade toimimise põhimõtetele pihta ei saa.

Kallid karusnaha-armastajad! Selleks, et tekiks pakkumine, peab olema nõudlust. Mis tähendab, et kui keegi selliseid kasukaid ei ostaks, millel vererida järel niriseb, läheksid karusnahafarmid pankrotti ja loomade piinamisega tegeletaks sellevõrra vähem. Aga senikaua, kuni leidub inimesi, kes vabandavad end välja lausega, et "see loom on ju niikuinii surnud selleks momendiks, kui ta minu selga satub", jätkub ka loomapiinamisfarmides julm igapäevareaalsus.

Võtke või jätke. Omaenese südametunnistuse asi.

Ligi paarkümmend aastat tagasi juhtusin esimest korda elus lugema ühest raamatust sellist tekstijuppi, kus tegelane kirjeldas väga täpselt oma kadunud armastuse jäsemete iseärasusi, hääle tonaalsust, karvade asetust kehal, silmavaadet, jne. Armastatu oli ikka mitu aega juba mulla all viibinud. Mõtlesin tollal, et ahh, jätke jutt, jääb jahh kellelegi nii kauaks meelde midagi, mida enam pole. Nii üksikasjaliselt. Et kõik muud mälestused tuhmuvad, aga see, mis tunne oli siis, kui käsi teise kehale asetada või kasvõi see, kuidas ta hingas, ei lähe meelest.

Täna ma tean, et kõik on võimalik. Uskumatuna tundub, et tema surmast on möödunud juba viis aastat. Mina aga mäletan ikka veel detailselt kõiki ta lihaseid ning iga viimset kui varbaküünt.

Ja otse loomulikult elab ta kusagil mujal, rõõmsamas paigas edasi. Nagu ka minuga koos raamatuid lugenud vanatädi teiselt korruselt ja vanaonu, kes mu pöörlevate silmadega nööri otsas järelveetava taksikoera ära parandas. Ja mõni sõber, kes ei olnud seda väärt, et jääda eluks ajaks 15-aastaseks.

Kuigi ma ei usu hauatagusesse ellu. Aga nemad, nemad ikka.

Moccaga oli vastu ööd üks veebkämmivestlus. Tuletasime „vanu häid aegu“ meelde, selleni välja, millist shokolaadi me koos elades õhtuse filmi kõrvale sõime ja mille järgi mina araabia keele numbrid iseseisvalt selgeks õppisin. Päris palju nalja sai. On alati saanud ja lõbus olnud seni, kuni härra Allah vestlusega ühineb =P

Igatahes mängis Moccal seal oofissis raadio ja ühel hetkel hakkas ta kaasa laulma. Mis meenutas mulle seda, kuidas ta talvel meil siin külas käis ja ma tema ja Tiina keset nädalat Parlamenti vedasin. Keset nädalat klubides tantsimas käia on lahe selle sõna kõige otsesemas tähenduses, sest inimesi on vähe ja mahub ilma probleemideta liigutama. Meie Tiinaga, tantsuhoolikud nagu me oleme, püüdsime egiptlast kah tantsupõrandale rebida, aga tema punnis vastu. Vahepeal natuke küll keerutas jalga, aga siis läks istus uuesti toolile ja vaatas, kuidas meie tantsime. Suur nali algas siis, kui dj pani peale väga vihase mixi ühest Prodigy loost. Mille peale meie Tiinaga tantsisime nagu pisikesed saatanad otse põrgutulest. Eesti inimene elab üle, aga vaene moslem vaatas meid hirmu täis silmadega. Ausalt – see oli absoluutselt kõige imestunum nägu, mida ma elusees näinud olen. Päris karm. Mingid naised vihuvad tantsu, nagu oleksid elud kaalul... =)

Ehh... nii tore on vahetevahel vanade sõpradega juttu puhuda.

Rääkides vanadest sõpradest, siis Moongirl is back in town ja eile käisime me ühe blondi beipsiga koos Sõpakas Kilmi ja Maimiku uut filmi vaatamas. No oli naljakas, oli. Aga täpselt sama masendav oli ka. Ma ei kommenteeri rohkem kui, et võiksite vaadata.

Vot i vsjoo. Tudule nüüd. Tervitan Adebisit, kui ta oma lugemisega siiamaani on jõudnud! ;)

Juba mitmendat päeva toimub minu mobiiltelefoniga midagi ütlemata kummalist. Display peale ilmuvad igasugused ruudukesed, tekst jookseb kokku, telefon teeb vahepeal seda, mida ise tahab, mitte seda, mida mina nuppude vajutamise abil justnagu valinud oleksin. Ega nupud eriti ei tööta ka.

Siiani oli see kõik veel suhteliselt talutav, aga täna hommikul ei allu ta mulle enam üldse. Kohe abso-absoluutselt mitte. Just hetk tagasi saatis keegi mulle sõnumi ja mu armas kallis telefon lihtsalt kustutas selle ära. Julmalt. Enne, kui ma isegi nägin, kellelt see on. Vahetult enne seda helistas ta mingile numbrile (kuhu, seda mina ei tea, taas kord) ja kuna ükski nupp ei funkanud, ei jäänud mul muud üle, kui kuulata, kuidas teiselpool liini keegi meessoost isik lõbustatud häälega hallootas.

Matusemeeleolu tuleb, ausalt. See telefon on minuga 7 aastat koguaeg igalpool kaasa käinud ja mind truult ilma igasuguste viperusteta teeninud. Mehed tulevad ja lähevad, aga telefon jääb!

Kõige hullem on see, et ma tean juba ette, mida mulle mobiiliremonditöökohas lausutakse. Jah, muidugi on see vana mudel. Jah, ohvkoors selle varuosi enam eriti kusagilt leida ei ole. Aga mina olen temasse vägaväga kiindunud ja ma kohe kuidagi ei tahaks, et ta lõplikult otsad annab. Ai laav hiiimmm, nüüühüüühüüüüüü!

=(


=(

Nägin tänase hommikupooliku jooksul kahte asja, mida oleksin eelistanud mitte näha.

Päris hommikul tuli mulle ja põssale külla meie maja garantiiremondi teostaja, kelle ülesandeks oli muuta praod ja muud ehitusvead nähtamatuks. Jätsin ta toimetama ja läksin rehvivahetusse.

See pisike armas töökoda, mis asub mu kodu lähedal, meeldib mulle väga just sellepärast, et
a) töö on seal alati kiire ja korralik;
b) kumbki töömeestest ei pea imelikuks tütarlast, kelle vastus igale nende küsimusele algab sõnadega "emmm, äää, nooo...". Nad ei tee mulle kunagi nägusid, ei mühata ega käitu ebaviisakalt. Annavad nõu ja abistavad hoopis.
c) noorem töömees on selline nunnu, Mart Poomi nägu =P

Täna avastasin sealt töökojast veel neljandagi põhjuse, miks just seda töökoda eelistada, aga see põhjus ise.... njahh... Nimelt vupsas ühel hetkel kusagilt kõrvaltruumist meie juurde üks nooremapoolne hundikoer. Veidi alandlik, kuulekas ja sõbralik. Aga milline luukere!! See koer oli küll musta värvi mantliga, ent tema ribisid võisin isegi lühinägelik mina kaugelt loendada. Koera nimi oli kas Ringo või Bingo - küsisin küll üle, kuid kuna masinad undasid ja müristasid valju häälega, ei saanudki päris täpselt aru. Bingoringo tuli minu juurde juttu puhuma. Ma siis rääkisin talle, kui tubli ja ilus koer ta on ja pärisin, et kas ma võin talle pai teha. Kuts heitis sinnasamma betoonpõrandale külili ja keeras külje ette. Ribid polnud ikka veel kuhugi kadunud. Bingoringo tõmbas mul keelega üle sõrmede, ilmselt, kuna neil on koeratoidu lõhn juures. Küsisin siis valju häälega, et kas mul on lubatud koerale koerakrõbuskeid anda - et mul juhtumisi on taskus mõned. Mille peale üks meistrimeestest vastas: "Ah, ei hakka see sööma." Ma ei saanudki aru, miks see koer sööma ei peaks hakkama. Nägi välja küll selline, et paar krõbuskit oleksid ta kroonilisest energiapuudusest päästnud. Aga vbla tol koeral tõepoolest pole söögiisu? Vbla tal on ussid? Igatahes järgmisel korral viin Bingoringole midagi mõnusat näksimist kaasa ja kui ta tõepoolest minu toodud maiust vastu ei võta, siis ülejärgmisel korral olen ussirohuga platsis.

Lõppkokkuvõttes äratas ta minus ikkagi mingit haletsusesegust emotsiooni, sest noor koer ei peaks olema nii loid. Noored koerad on elurõõmsad ja energilised! Ma ei oskagi öelda, kas ma eelistaksin, et poleks toda kutsi kunagi näinudki. Vist ikka mitte. Vbla ta järgmisel korral on juba natu kosunud :S

Koju tagasi jõudes ootas mind koridoriuksel onu maalrimees, kes oli oma töödega peaaegu lõpuni jõudnud. Küsis, et kuidas meeldib. Ma siis vaatasin nendesse kohtadesse, mida ta mulle näpuga ette näitas (mida ta ütles end olevat eriti hästi teinud). Palja silmaga vaadates paistis kõik tõepoolest okitoki olevat. Onu maalrimees käskis mul paberi pääle kirja panna, et olen töö üle vaadanud ja rahule jäänud. Mina, loll, kirjutasin kah ja et asi eriti uhke oleks, panin allkirja alla. Kui onu maalrionu oli oma redeli ja miljoni potsikuga uksest välja saanud, hakkasin ka muid kohti üle vaatama ja lisaks sellele, et keegi (ei-tea-küll-kes) oli paljudes kohtades värvipritsmeid ja muud mitte-eemaldatavat sodi põrandale ajanud, oli ka mõnes kohas seinte peal värvi üle ja teises jällegi puudu. No kurat! Ma ei saa aru, miks ei suuda inimesed teha oma tööd korralikult? Kellele see siis nüüd kasulik on, et keegi teine peab sellesama asja jälle üle tegema? Kui juba teha, siis ikka nii, et oleks tehtud. Ju? Või mida teie arvate?

Igatahes meele muutis mõruks küll, kui ma tolmuimejaga ka kõige parema tahtmise juures neid värvipritsmeid ja muud oma põranda pealt kätte ei saanud. Väga mitte-cool, VÄGA MITTE-COOL! Oleks siis võind need kuradima praod kinniplökerdamata jätta, sest nüüd on mul lisaks poolikult parandatud pragudele veel kihvakeeratud põrand kah. Maivõi, ausalt. Tuleb ikke mõnele tublile, ausale ja töökale remondimehele naiseks minna ja autoremondilukksepp armukeseks võtta.

Vastuseks M-le, kes saatis mulle postiga tööjuurde CD kirjakesega "Proovi kuulata, äkki meeldib": proovisin kuulata ja esimene lugu meeldis väga, ülejäänutest enamus saavad kümnepallisüsteemis hindeks 6+.

See on sinust väga kena, et sa mind niimoodi üllatad, aga ma oleks tahtnud ka teada, kes laulab. Lugude pealkirjad pidin ka präägalt ise välja mõtlema, onju. Ja päris põnev oleks ka teada, kes on see kena inimene, kes minu tööpäeva lõbusamaks muudab?

Aitäh igaljuhul!

Notsikul oli täna ilus hommik. Päike paistis ja lumi oli sulanud, mõnes kohas oli muru veel (või juba?) heleheleroheline. Sai sonkida ja tuustida.

Jälgisin õnnelikku siga ja tekkis mõte, et kui jõul tuleb, peaks talle ka mingi jõulisuka tekitama ;)
Et siis notsil oleks ka igal hommikul searõõmu - mandariin või pähklid suka sees =)

Nüüd tekib küsimus, et kuhu seda riputada ja kuidas ise öösel üles ärgata nii, et nots mind, paharetti, tegutsemas ei kuuleks.

Maitea, kui paljud teist on näinud vanglaseriaali OZ. Mina vaatasin seda ülikooli esimesel kursusel ja see meeldis mulle niiväga, et mäletan siiani kõikide peategelaste nimesid ja karakterite omapärasusi. Näiteks oli seal üks hiiglaslik tumepruun neeger, nimeks Mola Adebisi. Mola Adebisit mänginud näitlejat võib praegu näha Kanal 2-e pealt jooksvas seriaalis Lost. Kahjuks pole ma toda näitlejat üheski muus seriaalis ega mängufilmis üles astumas näinud, nii et ei tea, kas talle antaksegi alati suht sarnaseid rolle vai mette.

Mõningane erinevus nende kahe tegelaskuju vahel siiski on. Adebisi oli loll ja paha, Mr. Eko Lost-ist on aga tark ja hea. Kõnelevad mõlemad siiski viie sõna kaupa ning ei pelga oma õiguse maksmapanekuks ka kurjast pilgust enamat kasutada.

Ma annan endale aru, et tegemist on väljamõeldud tegelasega, ent Mr. Eko võlus mind esimestest momentidest, kui teda teleriekraanil nägin. Ta on
a) tugev
b) julge
c) suure südamega
d) võimeline ka üksikul saarel oma habet mustrisse lõigatuna hoidma.

Kui see pole perfektne mees, siis milline on?

Võiks olla päris.
Ja võiks kolida elama kuhugi seie Sõpruse puiestee kanti.
Väikesed tüdrukud ja nende unistused... =)

Juba pikemat aega tiksub minul kui liiklejal peas järgmine küsimus oma kaasliiklejate (seekord siis autojuhtide) kohta: kuidas saab olla nii hoolimatu?

Näide 1: Lapsevankriga naisterahvas hakkab vöötrajal teed ületama. Temapoolsel rajal olev masin on korralikult peatunud, aga minu ees sõitev autojuht üritab vist välja selgitada, kas tal õnnestub veel viimasel hetkel lapsevankri eest läbi lipsata või mitte. Väga halb on sellist asja vaadata.

Näide 2: Nõmme tee ja Siili tänava ristumiskohas on jalakäijate ülekäigurada. Jään selle ees seisma, et lasta mööda trobikond kümneaastaseid. Tipptund on, seega on vasakpoolsel sõidurajal auto autos kinni. Kõik, kes on tipptunnil sõitnud mööda Nõmme tee seda osa, teavad, kui kitsas seal on. Sellest hoolimata üritab minu ja kõrvalrea vahelt läbi pugeda mingi järjekordne autojuht, kellel ilmselgelt ei ole seal kupli all kõik päris korras. Peatub alles sel momendil, kui näeb, et otse tema ees on seljakottidega koolilapsed. Paratamatult tekib küsimus, et mida tema arvata võis - miks ma seal vöötraja ees seisan...?

Näide 3: Viin vanaema autoga Kristiine keskuse söögipoodi. Vanaemal on selg natuke katki ja isegi kergem kukkumine libedal teel oleks põhimõtteliselt kabelimats. Parklas, just sel hetkel, kui me oleme keset teed, läheneb kummide vilinal tõsiselt suurel kiirusel üks uhke auto. Ilmselgelt liiga uhke, sest meile lähenedes ei ilmuta ta mingit märki sellest, et kavatseks kiirust vähendada. Kuna mina olen võimeline gaselli kombel tee pealt eest hüppama, aga vanaema kahjuks mitte, jään seisma ja sirutan märguandeks käe ette. Nii, nagu liikluspolitseinikud teevad. Autojuht jääb järsult seisma. Huvitav, kui ma poleks kätt ette sirutanud, kas ta oleks jäänud lihtsalt selle peale lootma, et me mingil maagilisel moel ise sealt tee keskkohast haihtume?

Selliseid asju juhtub parklates pidevalt, et ei mäletata reeglit, mille kohaselt peab parklates jalakäijale teed andma. Ja isegi, kui ei peaks, siis no kamoon! Ja STOP-märki ka enam ei tunta. Selle peale ei tulda, et see STOP-märk on sinna kohta mingil kindlal põhjusel pandud. Üks opakas pidi mulle eile STOP-märgi alt suure hooga tulles peaaegu sisse keerama. Istus siis seal rooli taga ja vehkis kätega. Oleksin võinud vastu vehkida, aga säästsin ennast. Ei tahtnud oma käsi kulutada =)
"Missa lolliga ikka vaidled," nagu mu vanaema ütleb.

Näide 4, 5, 6 ja 7: Millegipärast ei pea autojuhid vajalikuks vöötraja ees peatuda, kui teeserval seisab mõni vanem kodanik. Isegi siis mitte, kui too vanem kodanik juba tee peale on astunud. See seaduspärasus läheb veelgi põnevamaks hetkel, kui tuua sisse Carry-nimeline muutuja, kes vahetevahel jalakäijana liigeldes vanainimestega koos üle tee läheb. Siis autojuhid peatuvad küll. Kas loogika on selline, et pohhui sest penskarist - tal aega oodata küll ja kui peakski teele astuma ja alla jääma, siis kohtusse kaebamiseks tal pappi niikuinii njeetu? Aga kui mingi krapsakas tshikk teele astub, leiavad autojuhi jalakesed piduripedaali kohe üles. Kahuriliha.

Ma kardan, et enamuse autojuhtide puhul peitub hoolimatuse saladus mitte selles, et neil oleks liiga vähe aega, vaid selles, et ollakse ära unustanud, kui rõve on näiteks sügisel paduvihmaga või talvel tuisuga jala liigelda. Siinkohal minupoolne üleskutse kõikidele enestest lugupidavatele autojuhtidele: kui te näete inimest, kes soovib teed ületada, siis olge tublid ja andke neile teed. Minul ja teil on autod perse all ja meile ei saja vihma krae vahelt sisse ega puista lund näkku. Ka pole meil ohtu oma konte mõne salakavala libeda koha peal puruks kukkuda. Minul ja teil on väga mugav korraks pidurdada ja see inimene või need inimesed üle tee lasta. After all, nagu mõned nädalad tagasi ühes blogis kirjutati: need inimesed ongi see reason, miks Tallinna ummikud on veel kuidagi välja kannatatavad. Kui nemad ka omale autod soetaksid, oleks minul ja teil kaa hommikuti kell 8-11 ja õhtuti kell 16-19 kindel tegevus olemas.

Mõtelge selle peale.

Mina ei tea, kuhu see nädalavahetus kadus. Ausõna ei tea.

Et mu arvuti enam ei hulluks ja iga 5 minuti tagant ennast tühjendada ei paluks, otsustasin kriitilise pilguga üle vaadata kõik failid ja folderid. Received files`idest pudenes välja üks magushapu mälestusekilluke.

On teil ever juhtunud, et mingi emotsioon hakkab hammastega mõne loo külge kinni ja siis on pees kahh, sest enam neid kahte ei lahuta? Pees selles mõttes, et on väga vahva, kui see on mingi happyhappy-joyjoy fiiling, aga suht tihti juhtub olema ka midagi sellist, mis varem või hiljem kipitama hakkab. Nuvott, mul sama Received files`ide alt leitud Ron Carrolli looga The Only Way is Up.

Esimest korda, kui Petrovsky selle loo peale pani, paljastas ta oma pimeduses säravad valged hambad, suunas kaks nimetissõrme minu poole ja lihtsalt tantsis tükk aega niimoodi. Ja mina tegin sama ja me mõlemad olime õnnelikud. Milline enesepettus. Valed lood valedele inimestele. Kõigile oli ju juba suhtkoht selge, kuidas need asjad kulgevad. Aga nagu Desperate Housewives`i jutustaja ühes viimastest osadest ütles: "You start by lieing to yourself. THEN you lie to the others".

Njaa. Muusika suudab ühendada ja ajutist mörti mötsida ka nendesse pragudesse, mille tõttu maja varem või hiljem variseb... Vähemasti selline muusika selliste inimeste omi.

Eile õhtul sõnastasime Krussikuga ära, millised filmid on need kõige lahedamad, jäävad meelde ja saavad Orkutisse =) Vastus on, et need filmid, mida ei saa ühegi žanri alla kategoriseerida. Meie jaoks vähemasti on nii.

Muusika puhul jällegi meeldivad mulle kõige rohkem need muusikapalad, kus on sees lootusekiir. Nagu toosama Ron Carrolli lugu, mida ma hulk aega taga ajasin ja siis lõpuks alla andes käpa välja sirutasin, et kle, ole hea, anna mulle. Pöörleva laua meistriga käimise juures ongi parim asi see, et kui mingi lugu kusagilt kõrva jääb, siis piisab lihtsalt etteümisemisest. Kahjuks olen mina selline ise-ise ja ei lähe naljalt kelleltki midagi küsima. Oleks võind paljudel kordadel palju lihtsamini ja palju kergemini. Aga nohh. Pikk jutt s.tt jutt, nagu Utu ütleb.

Hoolimata sellest, et reaalses elus ei olnud The Only Way ülespoole, vaid hoopis järskude mürtsakutega allapoole ja et on valus ja on paha, siis ikkagi oh-mul-on-selle-looga-nii-lahedad-mälestused =D
Niipea kui hakkama saan, panen teile siia lingi.
Siia, vot siia: http://www.mediamax.com/caramelcarry/Hosted/Ron%20Carroll%20-%20The%20Only%20Way%20Is%20Up%20%28Disco%20Darlings%20Vocal%20Mix%29.mp3

Nii. Üritan nüüd teha veidike anger-management`i ja mitte kirjutada in block letters.

Armsad jalakäijad!

Ärge arvake, et ma teile siin niisama pula ajan. Mul on hetkel silmades põletav viirus, nii et parema meelega ma ei vaataks arvutiekraani poolegi. Aga mul on teile midagi tähtsat öelda.

Ma saan aru, et sel sügisel on moevärvid must ja tumelilla, aga ehk tasuks ohutuse mõtes näiteks kasvõi valget salli kanda? Ma mõistan ka täiesti, et helkur iga riietuse juurde ei sobi, aga teate, ega haiglas siibrisse kusemine kah eriti stiilne pole.

Sorri, et ma niimoodi koledasti väljendusin, aga loodetavasti hakkas mõnel öösse sulanduval tüübil miski end seal üleval kahe ajupoolkera vahel liigutama...

Ühe blogi leheküljel, mida ma pidevalt lugemas käin, seisab ülemises paremas nurgas Horace Walpole`i ütlus: "Life is a tragedy for those who feel, but a comedy to those who think".

Minu elu minu jaoks on totaalne ja täielik tragikomöödia.
No kaua võib, ausalt?

Tere jälle, mu armas sügistalvine kaaslane, SAD-sündroom. Tali ei jää taevasse ja ega sindki maha raputada saa, vähemalt mitte nendel laiuskraadidel.

Igal sügisel läheb hullemaks, ausõna. Ei salli külma vihma ja lund ma ka ei söö. Why, oh WHY pidid minu esivanemad rändama just siia? Ükstapuha mispidi juurelda - ühtegi arukat loogilist seletust sellele müsteeriumile ei leidu. Või siiski - ju siis olid nad piisavalt äpud, et ei suutnud näiteks prantslaste või portugaallastega kakelda.

Pagan. Pagan-pagan-pagan. See ei ole ju elamisväärne elu, kui ma pool sellest (jah, just täpselt pool - arvutage ise!) pean korterist väljumiseks 20 minutit riietuma, et ikka kõik kihid selga saada, kui veerand sellest peab õues ringi liikudes silmi kinni hoidma, et lund/lörtsi/vihma silma ei sajaks ja kui pool ajast on nii pime, et ma ei saa aru, kumb pool ööpäevast parasjagu tiksub.

Ma arvan, et Eesti riik võiks sõlmida mingi koostöölepingu Namiibiaga näiteks. Et saaks mõned SAD-sündroomiga inimesed siit jalust ära deporteerida. Neil seal Namiibias ruumi küll ja päikest kah jagub. Meie viiksime siit kaasa oma know-how`d, rukkileiba ja Kalevi kompvekke. Ester Tuiksoo viiksime kah ühes - ma olen kindel, et Namiibial pole veel oma rahvuskala. Meil siin juba peaaegu on, tänu võsapetsile. Makrapulgad saavutasid vist auväärse esimese koha, kui ma ei eksi =)

Täna hommikul enne tööleminekut otsisin panipaigast kindaid. Lörtsi oli vahepeal sadama hakanud, nohh. Panipaigaga on mul aga sellised toredad lood, et oma asjad suudan ma alati nii ilgelt kavalatesse kohtadesse ära paigutada, et pärast ei leia enam mitte midagi üles. Paigutamise ajal ma muidugi mõtlen, et jeerum, kui nutikas ma ikka olen, et nüüd järgmisel korral, kui seda asja vaja on, siis ma ju raudselt mäletan, et ma oma kindad spordikoti kõrvalsahtlisse peitsin. Aga kummalisel kombel on loodusseaduseks see, et toosama spordikott tundub otsimise hetkel absoluutselt kõige vähem võimalik paik, kuhu ma võiksin olla oma kindad peitnud. There`s nothing like iseenda ülekavaldamine.

Pärast tänahommikust pooletunnist kinnasteotsingut, mis päädis minu imestunud ilme ja mõtliku kuklakratsimisega, olen enam-vähem kindel, et üksikul saarel mul igav ei hakkaks. Ma nimelt mängiksin iseendaga peitust.

Niipalju siis artiklite kirjutamisest. Mängime jahh nii, et just sel hetkel, kui mina olen just korraks netti läinud, siseneb msn-i Morka ja me avastame, et meil mõlemal on antud hetkel kaks ühist passiooni. Tahaks kluppi tantsima ja tahaks kangesti purupurju juua ennast. Kõik oleks ju okitoki, kui aint Morka poleks Newcastle`is ja mina siin Tallinnas. Pärast kokkulepet Dublinist siia eksporditava virsikuviina kohta hakkab Morka mulle selle õhtu lohutusauhinnana saatma head mussi. Lihtsalt, kuna ta tahab oma vaimustust jagada, eksole. Little did he know about the possibility of me going crazy about this music. Unustage kõik, mida ma varem öelnud olen, SEE on käesoleva kuu hittavastus. Äi, valetan, viimase kolme kuu hitt! Te tekitage omale kusagilt Kasabian`i lugusid. Koos videoga on muidugi hulga etem kui ilma ;) Aga jubejubejubehea on!

See on selline muss, mida tarbides tundub mulle, et olen terve eelneva elu olnud astmaatik ja see asi aitab mul hingata.

Väga VÄGA hea asi. Absoluutselt ei karda ülehaipida. Sellist asja pole võimalik ülehaipida.

Thou shalst be hooked. Thou shalst never listen to anything else anymore =)

Minu armas kallis uus lemmikbänd.

Minu armas kallis Morka. Ma olen su auvõlglane. Forriil.

See on kärribeibe vektortüdrukuna. Andekas Noormees tegi ja arvas, et on nigel, kuna aega kokkamiseks oli vähe. Ütles, et kuna on viimistlemata, siis las autoriks olla suvaline pseudonüüm. A mulle täitsa meeldib. Vot takoine uue põlvkonna dressinimene olen.

Sügise tulekuga on saabumas vist ka minu kalli Porsche elusügis. Paar kuud tagasi hakkas ta pööretel tegema väga kahtlast häält. Vanaisa seletas seda mulle nii, et "see on esisild, ühel hetkel läheb see katki". Minu pärimise peale, et mis siis juhtub, vastas ta, et "siis auto lihtsalt ei lähe edasi, käivitub ja käigud lähevad sisse, aga auto lihtsalt ei lähe edasi". Well, tore teada.

Kuu aega tagasi hakkas tagumine pidur tegema kahtlast häält number 2. Vasak klots pidavat läbi olema. Seda ma arvatavasti pikemalt seletama ei pea. Kõik teavad, mis juhtub siis, kui pidureid enam ei ole =)

Üleeile hakkas parem suunatuli tegema kahtlast häält number 3. Ta mitte ei tiksunud enam vaid krudises. Sõna otseses mõttes. Nagu oleks mingi vedru vai värk. Alguses oli peris naljakas selle uue hääle päritolu välja püüda selgitada, aga ühel hetkel, kui märkasin, et shit, ma panen suuna sisse küll, aga displey peal seda millegipärast näha pole ja matsu lahti jagasin, oli natuke aega mitte-naljakas. Ses suhtes, et minu taga sõitis mingi majasuurune auto ja ees mingi tank ja mina olin just asunud ümber reastuma. No oli paras lõbustuspark, oli. Vahepeal mu armas parempoolne suunatuli nagu klõpsis natuke ka, aga päeva lõpuks andis lõplikult otsad.

Eile ütles vasakpoolne suunatuli kah üles. Teate, ei ole enam naljakas. Niimoodi ei lubata sõita ju! Nii et terve tänase päeva olin beib ja lasin ennast ühel ääretult tublil noormehel ringi sõidutada. Või nohh, mis lasin - ta ise pakkus. Siinkohal tahaks tervitada oma siga ja vanaema ja sõbrannat, kes on kõrvaltoas ja Krussikut, kes on lihtsalt eluabivalmis ja kellega kahasse me ka mu 188 punupatsi peaaegu et lahti harutasime. Ühtlasi tahaks tervitada ka kogu Kristiine rahvast ja üldse kõiki, kes mind tunnevad.

Plää.

Eile õhtul käisime uue filmi Saatan kannab Pradat esilinastusel.

Minu vastus on jah.

Jah.

***

Just make sure to wear ur best... =P

Rõvedalt külm ja vastik ilm on õues. Siga tegeles hommikuse jalutuskäigu ajal hoogsalt tuhnimisega, ainult et ta näitas tuhnimises sellist uut meistriklassi, et seda ei saagi vist enam tuhnimiseks nimetada. Pistis kärsa mulda, keeras terve suure mätta tagurpidi ja tekitas mõne minutiga endast kaks korda suurema augu. Mul oli kuri kahtlus, et ta üritas ennast halva ilma eest peitu kaevata...

Nüüd ma siis tean, kes ma olen. "Ajast ja trendidest mahajäänud ullike". Vähemalt nii iseloomustab mind ja minusuguseid viimase Eesti Ekspressi Areen. Nende arvates on Hed Kandi "kõige vaimuvaesema suuna ning olemusega hüpperkommerts klubimuusika bränd maailmas", Hed Kandi visuaal aga "kõige maitsetuma välimusega", kuna "selle moodustavad ainult kokse imevad bikiinides ülibeibed".

Ja mina veel mõtlesin, et teab, kas on mõtet siin blogis Hed Kandit kiita, et kui ma hakkan pikalt-laialt jutustama, kuidas ma aasta aega järjest nädalavahetustel õhtuti Birminghami Galaxy`st selle shows`id ja järgneva nädala jooksul nende lindistusi kuulasin, võib mõni mõelda, et üritan meelega rõhutada, kui trendikas ma ikka olen. Aga nüüd tuleb välja, et Hed Kandi on hoopis "ajast ja trendist maas". No näed, vedas mul.

=P

Njaa, selle vahega, et alustades Inglismaast, lõpetades Ibiza ja muu maailma juhtivate pidudepaikadega, on Hed Kandi eelmisest suvest alates tuure kogunud ning ka praegu väga hip ja pop ja mida muud kõike veel. Areeni Ylös ja Alas rubriik on aga kellegi konkreetse isiku poolt kokku kirjutet (hoolimata asjaolust, et autori nime me kusagil ei näe) ning seega väljendab ka puhtalt selle autori maitset.

Lõpetuseks lisan teile siia lingid mõnedele Hed Kandi visuaalidest, et igaüks saaks siis ise otsustada, kui maitsetu see on.

Jap, on koksi imev bikiinides ülibeibe: http://img104.imageshack.us/img104/319/hed3lf.jpg

Aga on ka mäsket muud, näiteks
http://www.nnm.ru/imagez/gallery/doci/muz/muzikahouse-1146501891_i_6125_full.jpg

ja

http://funkysouls.com/img/va_hed_kandi_winter_chill_0604-2cd-2005-cover.jpg

või siis

http://images-eu.amazon.com/images/P/B0000ADYAV.01.LZZZZZZZ.jpg

samuti ka

http://technodrom.net/mp3base/covers/hed%20kandi%20-%20disco%20heaven.jpg

ja

http://www.sdcd.com/B2B/jsp/app/images/Scans/436749.jpg

või siis

http://www.geometria.ru/files/mp3/103/images/hk.jpg


Lihtsalt ilus minu meelest. Jep, kõiki tegelasi võiks määratleda kui "beibesid", kuid nii ilus ei saa kuidagi olla maitsetu.

As u may already have understood - I`m a fan.

Teate, miks tasub vaadata saadet Tantsud tähtedega? Et ilusad kleidid ja kaunid tantsud?
Eheee =P

Erkki Nool hoopis. Kostüümid lisavad kogu kremplile ka muidugi oma sära, sest ega dressides tantsisklev Erkki Nool oleks mingi eriline vaatamisväärsus. Eileõhtuses saates oli tal seljas üliseksikas musta-punasekirju outfit, lisandiks teda viimastel aastatel saatev hallinev pea. Minule väga meeldib, kui meesterahval on juustes natu halli. Või siis natu rohkem kui natu. See on nagu garantiimärk sellest, et sääl kahe ajupoole vahel peaks natuke midagi kogunenud olema.

Kunagi, kui me pinginaabriga sellise teleseriaali lavastusest nagu M-Klubi osa võtsime, pidime ühe meessoost tegelase möödumisel valju häälega hüüdma järgmist:
"Vaata, seal läheb ... !"
"Kui kena mees!"
"Ja kuidas ta veel tantsis, kui ta noor oli!"

Erkki Noolt tantsimas vaadates tulid need sõnad kohe meelde. Täpselt sama efekt, aint selle vahega, et Nool on siiani noor, hoolimata hallinevast peast.

Katsuge te veel öelda, et Eesti mees on puujalg =)

Mina: "Kle, kuidas sina oma Tortillade eest hoolitsed? Et kas sa kastad neid ka või?"

Prints: "Ei kasta, vihma sajab ju."

Mina: "No seda minagi, et vihma sajab ja et ei peaks kastma, aga nad on mul kuidagi nii närudeks kätte läinud ja longu vajunud."

Prints: "Nii peabki olema, sügis on - nende aeg on otsas selleks aastaks."

Mina (kurvalt): "Ahsoo, et otsas sa ütled?"

Prints: "No otsas jahh. Järgmine kevad jälle."


Naljakas komme on mul alati igast eluta ja elusate ja poolelusate asjade ja sündmuste vahel paralleele tõmmata.

Nende aeg on otsas selleks aastaks. Aga vbla järgmisel kevadel jälle. Tibatillukesest seemnest iduks, idust pisikeseks roheliseks rootsuks, varrest ilusaks suureks punaseks lilleks ja siis...vihma kätte vettima.

Reedel vastu laupäeva käisime Hed Kandi peol. Kui raadiost kuulates on see tõsiselt hea, siis selle bräni dj-dega ühes ruumis olles on see... tõsiselt hea =) Valgustaja pingutas natuke üle, sest igasugused sähvakad ja muud efektid hakkasid juba vaikselt muusikat tapma. Peo efekti tapsid veidike veel ka ärahellitatud jõmpsikad, kes arvasid, et neile on kõik lubatud ja tundsid ennast "täitsa vabalt" selle väljendi kehvas tähenduses. Mina tantsin ka reeglina nagu metslane, kui ma hoogu lähen, aga ma ei maandu kellelgi küünarnukiga kuklas.

Ja iga jumala kord, kui tantsupõrandale saabub keegi tegelane, kellel on käes ääreni täis kokteiliklaas või näppude vahel põlev sigaret, millega ta muusika taktis go-go girlilikke liigutusi teeb, tahaks omada võimet tinistada nagu üks lasteraamatute tegelane Viplala. Ja oleks siis, et nad seal niisama tantsivad oma jookide ja suitsudega. Ei ole ju! Miks ma pean omal mitu korda peo jooksul mingit liga käsivarre pealt maha nühkima või tundma, et ai-ai, jälle sain kõrvetada? Inimesed! See on elementaarne viisakus kaaspidutsejate vastu, et ei ronita jookide ja suitsudega tantsupõrandale! Isegi kui klaas on pooltäis, eksisteerib võimalus, et keegi müksab kedagi ja jook kukub põrandale, nii et peab jälle tantsimise asemel siirduma omal kilde saapatalla alt välja koukima. On VAJA ronida sinna põrandale selleks ajaks, kui jooki luristad või? Okei, ma saan aru, sul on janu. Aga mina olen hea peo puhul 7 tundi ilma joogita järjest rassinud, lihtsalt sellepärast, et ei raatsinud selle hea mussi keskelt ära minna. Think about it: kas sa lähed sinna peole joogi või muusika pärast? Ja kui muss on kehv ja vastus oleks, et "pigem joogi pärast", siis what the hell r u doing on the dancefloor?

God dammit nagu. Ja nendest inimestest, kes suitsudega tihedasti täistuubitud tantsupõrandale ronivad ja arvavad, et see on täiesti okei, vot nendest inimestest ma otsustan praegu mitte üldsegi rääkida, sest siit tuleks vist küll aint roppu sõimu =)

Minu arusaamise järgi on ka klubis olemas mingi elementaarne eetikakoodeks. Seega võtsin nõuks käituda mulle joogi peale ajajatega ja mulle orjamärke külge põletavate isikutega samamoodi nagu nende suvaliste tundmatute meesterahvastega, kes arvavad, et kui tibil on seelik seljas, tähendab - tuleb tagumikku näppida. I give myself the right to become moderately violent.

Õnneks oli seal ka silmapaistvalt toredaid inimesi. Näiteks need kaks sõbralikku neiut, kellega me vetsujärjekorras passisime. Natuke aega. Sest üsna kohe otsustasime hoopis meeste veetsee hõivata. Ma küll hoiatasin ette, et pidin Tartus Club Tallinnas sellise asja eest ükskord turvamehelt peaaegu sõimata saama, aga mõte pool tundi naiste vetsujärjekorras passimisest ei tundunud ka just kuigi ahvatlev. Well, nagu elus ikka, leiavad head ideed järgijaid, nii et mõne aja pärast oli ka meeste veetsee ukse taha moodustunud järjekord nii mees- kui naissoost isikutest =)

Ja kes kurat üldse paneb klubi püsti ja ehitab sinna ainult kaks wc-d, ühe naistele ja teise meestele, kusjuures mõlemad on ühes mõõdus? Iga tola teab, et naistel läheb vetsus poole kauem aega. See "poole kauem" on aritmeetiline keskmine, sest kui tavaelus võib minna sama kaua, siis klubis läheb ikka kaks korda kauem, sest enamusel on näos meik, mis vajab kohendamist. Niisiis. Kui te veel mingeid klubisid teete, siis palun arvestage sellega, sest mina olen küll kuulnud pealt, kuidas kaks neidu arutasid, millisele peole minna ning arvestasid ühe klubi edetabelist kohe välja, kuna "seal on kempsus sellised sabad ju".

Viimase paari aasta jooksul televusserist omamaiseid saateid vaadates on mul korduvalt tekkinud järgmine küsimus: millal saavad telesaadete külalised aru sellest lihtsast kombest, et iseendale ei plaksutata? Ei tea, kas mina olen ainuke friik, kellele sellised maitsevääratused teleriekraanilt ninna kargavad või leidub neid veel... Ei oska ka öelda, kas ma ehk liigselt nõudlik pole, aga igatahes jätab selline iseendale aplodeerimine minule tollest isikust küll suht madalalaubalise inimese mulje.

Kallid saatekülalised! Teile aplodeerimiseks on kohale tassitud spetsiaalne saatepublik. Nemad plaksutavad kindlasti, sest neile antakse vastava koha peal sellest märku, et tuleb käsi energiliselt ja rütmiliselt kokku lüüa nii, et tekiks vastav heli. Samuti aplodeerivad teile tollel momendil, kui teid vaatajatele tutvustatakse, teised saatekülalised. Ja kui teisi saatekülalisi ega publikut ei juhtu olema, siis kurb küll, aga aplaus jääb ära. Kujutate te omale ette, et näiteks Tähelaeva saates intervjueerija kaamerate ette saabuvale külalisele plaksutab või et, hoidku selle eest, diivanile maanduv külaline ise endale plaksutama hakkab või seda käigu pealt teeb?

Ja vastuseks ühele tütarlapsele, kes mulle veic aega tagasi vastuväite esitas, et "aga modellid ju pärast shõud ka plaksutavad endale": kulla tüdruk, modellid ei plaksuta iseendale, vaid moeloojale. Modellidele aplodeerib publik, samal ajal aplodeerib publik ka moeloojale.

Vot nii.

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimnegi inime.

Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ning et tühi ja halli karva
on sageli inime.

Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata

Ning näha, et hallimast hallim
meri vahel on sinine
ja tunda: on kallimast kallim
kullateraga inime.

(Ellen Niit)


Kullateradest rääkides...ma ei suuda uskuda, et unustasin ära kõige romantilisema asja, mida mulle terve eelneva nädala jooksul oli öeldud. Pesuehtne kuldkalake. Õnneks saab see mulle varsti ühe mütoloogilise olendi poolt meelde tuletatud.

Znajesh li ti, ja vsjo ishjo ni pomnju =(
Sama i sibjee verit ni magu. K stshastju u nas ishjo nekatorie džentelmeni bivajut ;)

Millal laseb uppuja õlekõrrest lahti?
Millal saab ta aru, et enam pole mõtet...?

Olen mitu korda kuulnud uppumise üle elanud inimeste jutustusi, kus nad kirjeldavad momenti, kui vastupanu nõrgenes ning hakkas hoopis soe ja hea olla.

Creepy.

Ma mõtlen - just see, et tol hetkel nad arvatavasti teavad, et nii, nüüd ongi kõik. KÕIK.

Enda vägivaldne eemaldamine kellestki, kelle vastu sul ikka veel tunded on, on samasugune Houdini trikk nagu enda vee all rasketest raudahelatest lahti päästmine. Sa pead harutama kette, proovides samal ajal mitte sügavamale vajuda, mis on isegi keeruline ja veel ka hinge kinni hoidma, et mitte ära uppuda. Ja nagu sellest veel vähe oleks, oled sa sunnitud ka selles sogases vees oma silmi lahti hoidma, kuna vastasel korral sa lihtsalt ei näeks, mida sa harutad ning suurendaksid nii oma hukulemääratuse võimalust.

Samas, kes teab... mõnikord on ehk targem sulgeda silmad, uskuda enesesse ja haarata kindalt nendest metalsetest vangistajatest selle asemel, et tühise lootuse abil rapsida.

Oktoobrikuises Trendis kirjutab Kädi Kaasikmäe asjadest ja inimestest, mis ei anna rahu. „Vanad armastused ei anna vahel hingele üldse rahu...“ ja mõni lõik hiljem juba sellest, kuidas „vahel saab päeva lõpuks endast ja teistest jälle selgema pildi.
Mees, kes tundus kuninglik, osutub õuenarriks.“

Mees, kes tundus kuninglik, osutub õuenarriks. See oligi see lause, mida ma viimastel nädalatel otsinud olen. Need olidki need sõnad, mis viimastel päevadel kusagilt ajusoppidest pinnale virvendama tõusid. Tänu tollele kolumnistile sain minagi oma emotsiooni lõpuks kirja.

„Ühel hetkel kõik need võsaneegrid Aafrikast avastavad, et kusagil Eestis oleks üpris hea elada ja siis on persses kah,“ tavatses minu prints every now and then öelda.

Muidu on mul empaatiavõime täiesti olemas, aga...
I totally lack the compassion towards egoistic fears.

Üks asi, millesse ma samuti vahelduva eduga usun, on see, et minu teinepool peaks olema melomaan. Eks ma sellepärast olingi nii õnnelik, kui Petrovsky leidsin. Ta mängis perfektset muusikat!! Ta tegi mind õnnelikuks. Muusika muudab mind väga-väga õnnelikuks. Teisi tegi ta ka õnnelikuks. Sadu inimesi, kes tõstsid käed taeva poole ja vaatasid kas andunult ühes suunas või siis rõõmsate nägudega üksteisele otsa. Ma arvasin siiralt, et tema ongi Õnne Tooja. Et ta ongi selline inimene. Eks ma sellesse armusingi. Kahjuks oli see vaid Illusion of Happiness.
Kõige ilmekamalt tõestas seda viimane ühine sõit Tartusse. Autos olid lisaks meile veel üks dj, tolle tüdruksõber, nende kass ja koer, kes ei talunud absoluutselt autosõitu. Petrovsky jälle ei talunud koeri. Koerad on nõmedad ja lipitsevad, tavatses ta öelda. Kassid meeldisid talle see-eest väga. On väga kummaline kõrvalt vaadata, kuidas inimese miimikajooned muutuvad vastavalt sellele, kas ta vaatab kollasetriibulist kõutsi, kes küünte kribinal mööda nahkistmeid ringi laseb või toiterjerit, kes on küll puuris kinni, ent siiski nõme ja lipitsev koer, eksole...

Igatahes ühel hetkel juhtus nii, et koeral hakkas väga paha ja ta oksendas. Hea oli see, et ta oli puuris ja ei määrinud seega autot ära, halb aga see, et nüüd pidime me ta koos puuriga õue saama, et koer saaks värsket õhku ja puur rokast puhtaks. Härra kunn istus sealsamas tagaistmel, plaadikast põlvedel ning ei mõelnudki ennast liigutada. Pole tema koer – pole tema mure. Mõnikord üritas ta vanema ja targema inimesena mindki „harida“ ning mulle selgeks teha, et normaalsed inimesed ei jagele kunagi kellegi teise eest, pärast või tõttu. Mina olin aga kangekaelne ning ei tahtnud tema kuldaväärt õpetusi kuidagi kuulda võtta.
Neiu ülesanne oli kassi kinni hoida ning seega oli minu meelest loomulik, et läksin tollele dj-le ja tema koerale välja appi. Selguse mõttes olgu öeldud, et me olime maanteel ning see koer polnud just nende killast, kes kuulaks käsklusi „istu!“, „seisa!“ või „koht!“. Saime kahepeale puuri puhastatud ja koera pissitatud. Kõik okitoki. Päev seks korraks jälle päästetud... kuni ma astun auto juurde ning Mr. Petrovsky piidleb mind oma suurte silmadega ja müristab: „I think you have dog puke on you!“. Mina, loll, ehmusin, arvates, et näiteks terve minu vasak säär on kuidagi oksega kokku saanud. Selgus aga, et Petrovsky radarsilmad oli välja peilinud ühe sentimeeter korda sentimeeter koha minu jaki varrukal. Kuna ma ei käitunud ootuspäraselt ehk siis ei hakanud kohe valjul häälel halama ning kurtma, vaid viskasin talle hooletult, et hähh, kah asi!, võttis ta nõuks mind selle eest karistada ning minuga terve pärastlõuna mitte vestelda. Teate, kui keegi niimoodi sihikindlalt mitmeid kordi teeb, siis lõpuks võibki teine inimene hakata arvama, et käitub valesti. Õnneks jätkus mul oidu sellest suhtest minema jalutada enne, kui mindki oleks muudetud kainelt kaalutlevaks tuimaks tombuks.

Mitte et mul otsata kurb olla oleks olnud, sest a) mõnikord juhtub, et teine inimene tümitab kõik temale suunatud soojemadki tunded oma käitumisega sügavale pinnasesse kinni
ja b) Prints oli siis juba mu akna alt läbi ratsutanud ;) (Ja nüüd on ka tollega nii nagu on, elu on huvitav, sest iialgi ei tea, mis homme juhtuda võib.)

Kui me Väsimatu Vana Torisejaga lõpuks oma asja ametlikult lahutama hakkasime, läks tollel vist hing hellaks natuke, sest ta puistas varrukast kuhjade viisi häid sõnu. Justnagu oleks üritanud tasa teha kõikide nende kordade eest, kui ta suu lukus oli või mulle hoopis vastu sõdis. „You see the best in most people. Unlike me,“ sõnas ta ja jätkas monoloogiga sellest, kuidas mina tegevat inimesi õnnelikuks (tabate irooniat ehk?). Aga kuidas ta vihkas seda külge minust sel ajal, kui me koos olime. Kui mitu korda olen ma vasta päid ja jalgu saanud selle eest, et ma kellelegi appi tõttan või lihtsalt tema eest välja astun. „You need all those people around you to feel good“, müristati mulle back then sealt ülalt. Mina õpin iga päev. Sel ajal õppisin ma, et mõttetu on vaielda jäärapäise inimesega, kes usub vankumatult seda, mida ta usub, ainult seda, mida ta usub ja mitte midagi peale selle, mida tema usub, so help him God.
Aga magus võidurõõm oli kuulda teda vähemalt lõpus tunnistamas, et ta oli kogu see aeg eksinud. Mitte „targem ei anna järele“, vaid targem kergitab kaabut ja siis saab loll aru, kuskohas ta lolluse ja tarkuse skaalal täpselt asub.

See jutustus pole mõeldud kellestki halva mulje loomiseks. Lihtsalt kummaline on tagantjärele meenutada, millisena on kõik minu inimesed paistnud alguses ja millistena lõpus. Mõne jaoks pole seda lõppu tänaseni saabunud. Mõne teise jaoks jällegi on see lõpp saabunud juba mitmeid kordi, aga millegipärast leiame me endid ikka sealt kusagilt, millele ei oska nime anda...

Alexandr Petrovsky pseudonüümi taha peituv tegelane polnud minu happiness, ta oli vaid, nagu alguses mainitud, selle illusioon. Inimestele klubides on ta aga siiani häppiness suure algustähega. Ma olen sellegi üle õnnelik. Nemad ei saa kunagi teada, mis selle fassaadi taga tegelikult peitub, seega more positive vibrations to this world!


Vaatamata kõigele eelistan ma illusiooni mitte millelegi. Eelistan oma kogemusi vaiksele paigaltammumisele. Mina ei ole uruhiir. Ja ma ei otsi omale uruhiirt. Ja et loo algus ja lõpp võiksid olla omavahel seotud, nagu kirjandi kirjutamise tundides sageli õpetatakse, siis ühte melomaani otsin ma omale küll. Aga andestavat melomaani. Sellepärast mul oligi nii hea meel, kui leidsin Väsimatu Vana Toriseja asemele Printsi, kes kuulas ilma igasuguste süümepiinadeta ABBA-t ja Roxette`i ja isegi nautis seda, kui hea lugu oli. Tema suust poleks ma vähemalt supermarketi riiulite vahel kõllidest tuleva mussi järgi tantsides kuulnud sapist märkust, et "I don`t listen to cheese and you shouldn`t, either."

Nojahh. See selleks. Tänaseks olen ma patside abil eraldanud terad sõkaldest & elu võib jälle edasi minna. Tere tulemast minu maailma, minu inimesed =)

Akna taga tibutab....
kogu maailm sajab suvest sügiseks.
Kahjuks sulle näidata ei saa,
kuidas sajab minu südames.


(Sal-Saller)

Everybody loves Kristjan

"Kriiiiiiiiist-jaaaaaaaaaan," venitab mu ema iga kord, kui too noormees meie jutu sisse juhtub.

"Kas Kristjan on jälle moes?" küsib tööjuures kolleeg kõrvalruumist, kui kuuleb, kuhu ja kellega ma õhtul lähen.

"See Kristjan on üks vahva poiss." (by vanaema)

"Paistis täitsa asjalik noormees." (isa)

"Aga Kristjan?" pärib mu õde Ru: iga kord, kui talle mõnest oma meessoost tuttavast räägin.

"Minu arvates sa peaksid Kristjani valima. Ta on ikka super! Neid teisi ei anna temaga võrreldagi!" kuulutab Thinaa sõjakalt.

"Kristjan on üldse nii vahva ja mõnus. Selline krussik. Maybe you should marry him?" (ex-boyfriend teatavat sorti hääletooniga osatades)

"See oli üks tore noormees - see mulle meeldis." (vanaisa)

"Uaaaaaa, Kruuuuuusssikk" kiunub Kar lõpnud kaelkirjaku häälega.

"Kuule lõpeta see pull ükskord ära ja võta Kristjan. Ta on neist teistest kõigist peajagu üle." (taaskord ema)

Ja nii algabki ring uuesti otsast peale.
Krussik on minu karussell.
Just siis, kui ma arvan, et ride on lõppenud ja nüüd ometi lõpuks on kõik lihtne ja selge ja kokkulepitud, algab kogu kamm jälle taas. See meenutab mulle kangesti minu lemmik-karusselli Pariisis Pompidou keskuse juures oleva pargi ääres, kus sõit ei ole mitte arvuti poolt paika pandud, vaid ühes putkas istub mees, kes vajutab nuppudele ja tõmbab kange nii, et lapsed ei tea kunagi, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Mina ka ei tea, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Kusagil istub keegi, kes liigutab masinavärki ja vaatab naerusui pealt, kuidas kaks putukat pusivad. Oleksime pidanud seal Ricciones biitshuga paralleelselt jooksval tänaval asuva ennustusmasina juures ikka need paar euri ära kulutama, mis muud. Siis oleks vähemalt teadnud, keda süüdistada, kui midagi nihu läheb =) Aga Thinaal oli kangesti kiire rahaautomaadi leidmisega, nii et me lendasime talle järele ja jäigi ennustamata... Tiina, kle, kõik sinu süü ju! =D

Lõpetuseks teile üks elav näide selle kohta, miks mulle meeldivad poseerimata fotod (päriselus mitte modellitöös). Ilu on vaataja silmades, seda teame me kõik. Aga mida vaataja silmis veel leidub? (klikid fotol, näed mõtteid)

Tänase päeva uudis on see, et me Beniga hakkame tegema filmi Tallinnast ja selle inimestest ning meil oleks vaja
a) inimest, kes oskab imiteerida mustanahalist räpparit (või on mustanahaline räppar) ja
b) inimest, kes oskab kõnelda nagu hindud (või ongi hindu).

Kõik, kes eelnimetatud kategooriatesse ei mahu, kuid tahaksid ühes põnevas projektis ükskõik mis vormis kaasa lüüa, andke endist märku! There are no limits to imagination! Nagu me Beniga täna juba veendusime, kehtib "kaks pead on ikka kaks pead" sünergia siiani. Nii et. Have a go. Viis pead on parem kui neli pead ja kuus omakorda etem kui viis...

Väike tibu õpib hoolega. Eilse õhtu ja tänase hommikuga on ta juba omandanud oskuse vahet teha näopiimal, näoveel, öö- ja päevakreemil, ripsmetushil ja ripsmetushieemaldil. Mul on nüüd tualetti tehes isiklik abistaja. Muudkui hüüan, et "Miia, too palun näovesi ja natuke vatti!" ja tibu kohe jookseb.

Värvid õppisime ka ära patside abil. Need on meil tänase seisuga selged kogu vikerkaare ulatuses. Ja numbritegagi oli patsidest abi. Ütlesin Miisule, et patse on kokku 188 ja ta arvas, et oleks hea mõte need igaks juhuks uuesti üle loendada. Nüüd teame me mõlemad, et numbrid ühest kümneni lähevad nii: 1, 2, 3, 4, 5, 8, 9, 6, 8, 7, 6, 9

=)

Ja nagu sellest kõigest veel ühe päeva emotsioonideks vähe oleks, pani laps mu laulu sisse kah. Leelotas oma lapsekeeles midagi (eesti keeles ta ühe värvikireva laulu laulmiseks ju piisavalt sõnu ei tunne, nii et tuli juurde leiutada) ja vahele pistis vähemalt kolm korda minu nime. Ega ma muust muidugi aru ei saanud, aga oma nime tunnen ma ära küll =)
Nüüd ma elangi igavesti - laulu sees =)

Paneme meie pisikesega (mitte seaga!) puzzlet kokku, eksole. Selleks, et puzzle kokku panna, tuleb tükid kõigepealt raami seest välja võtta. Pisike pusib ja pusib, ulatab lõpuks puzzleraamatu mulle ja lausub enesekindlalt: "Kaloliina aitab!"
Mina vaatan talle otsa ja soovitan siiski tal endal veel korra proovida (after all, nende tükkide raamatust välja õngitsemine ei tundu just kuigi keerukas olevat).
Pisike vaatab mulle suurte silmadega otsa, teeb ripsmetega plink-plink ja sõnab: "Ma ei saa ise - mul on pisikesed käed!"

=)

Lapsesuu ei valeta - käed on tal tõepoolest pisikesed. Isegi pea on nii pisike, et kui ma öösel saabunud halva unenäo peletamiseks tibule pai teen, tundub, et tema pea mahub täpselt minu peopessa ära. Aga eks asjad ole kaksipidised, nagu alati - vbla on hoopis "suurõde" koljat... =)

Rate.ee on üks tore koht. Nalja saab ja mitte vähe. Teadagi, mille/kelle üle - eks igal lollil ole oma lõbu, nii ka minul.

Täna sain näiteks sellise kirja:
Tere! Kas saaxid palun lisada mind sõbralisti? Ma pääsexin siis Rate kuulsaimate kasutajate edetabelis veel veits edasi... Kohe kui näeksin teadet, lisaksin Sind vastu sõbralisti, aga kui juhuslikult sõbrakas saaks täis, siis lisaks Sind tähelepanulisti ning nii pea, kui ruumi tekiks, lisaksin Sind kohe vastu!! Olexin väga tänulik Sulle, kui ikkagi lisaxid mind!!! Suurimad tänud ja vabandust, kui ma Sind selle kirjaga häirisin.

Täiesti uskumatu. Aga kuna inimene pöördus minu poole viisakalt, siis ma vähemalt sinna pimedasse kohta teda ei saatnud. Sõbralistidega, kahjuks, on minu puhul jätkuvalt nii, et ma ei lisa sinna inimesi, kellest ma varem elusees midagi kuulnud pole. Mul on suhteliselt suva, kui suur on minu feim või kas mul seda üldse on, samuti eelistan ka Orkutis kvaliteeti kvantiteedile. Aitäh, tänan väga.

Üks kõige liigutavamaid asju maailmas on see, kui sa oled just parasjagu unele suikumas ning järsku tunned, kuidas kellegi pisipisikene käekene tõmbab sul üle juuste ja kellegi tasatasane lapsehäälekene ütleb "paaa-aaiiiii".
Yep. They certainly have their own ways of saying Thank You.

Nagu juba tavaks on kujunenud, ei vajunud ma eile õhtul magama heites kohe unne. Selle asemel ma naeratasin üks tubli pool tundi. Või isegi tund. Mõtlesin alguses ise ka, et kustkohast pärineb selline hiiglaslik naeratus, et kass selle tagant väljagi ei paista... Mille üle on magamajäämist üritaval inimesel nii õnnelik olla, kui ta ei jää magama?

Pärast mõningast ühelt küljelt teisele vähkremist sõnastasin selle enda jaoks nii, nagu ühe raamatu lühikokkuvõttes: armastus ei lähe kunagi raisku.

Ühes loos räpib Left Eye, et
"There`s a fine line between fate and destiny.
Do you believe in the things that were just meant to be?"

Kui mul lubatakse nii banaalselt väljenduda, siis mina täiega usun. Ja seepärast ma olengi õnnelik. Sest mul on usk, lootus ja armastus, et kõik läheb hästi.

Muide, olete te kunagi sattunud mõtlema sellele, et näiteks venelastel on sellised inimesenimed nagu Veera, Nadežhda ja Ljuuba; inglise keelt kõnelevatel jällegi Faith, Hope ja isegi Love, eestlastel selliseid nimesid aga pole. Eestlastel on Tapper ja Rünno.

Südaöine telefonivestlus ühe unise ja ühe palavikus inimese vahel:

"Seal on selline kuiv, niiske õhk." (tubli tibi)

"Sõitsin su majast mööda täna ja nägin, et su auto oli kenasti maja ees. Ja siis ma nägin omast arust sind, aga lähemal vaatamisel selgus, et see oli mingi suur rotveiler hoopis." (thanx, dude)


Ja kuigi mind ei tahetud telefonitoru otsast kuidagi minema lasta, sest me olime just jutusoone peale saanud (kas teie teate, mis on CADS ja kuidas nimetatakse "katseajal" olevaid tüdrukuid?), sain isegi ühe osa oma kunagisest lemmikseriaalist Mile High ära vaadatud. Sealt pärineb ka järgnev väljend, mida kavatsen edaspidi edukalt tarvitusele võtta.

"Jesus, you`re a graded shit!"
Tõlge: "Appikene, sa oled ikka esmaklassiline pask!"
Kasutusala: whenever keegi käitub nii alatult ja isekalt, et see lihtsalt ei mahu sulle pähe!

Ja lugege üleeilse Ekspressi lisalehe Reisiekspressi jutustust ühe seltskonna Aafrika-seiklustest. Väga lõbus lugemine, ma turtsusin päris mitme koha peal naerda. See on suur asi, kuna ma tavaliselt ei naera kuuldava häälega. Kui te tahate aga hüsteeriliselt naerda, siis minge rate.ee-sse ja lugege markosaagat ehk ühte järjejuttu kasutaja leppos kontolt.

Üldse võiks nalja pidevalt nabani olla. Rohkem komöödiat ja rohkem pulli. Kruss lubas kinonäljase inimese kinno toimetada, mis on tore, sest kino on teatavasti kõige iisim naljahimu rahuldamise paik, aga ma kahtlustan, et kui me juba kord sinna jõuame, ei taha kumbki meist oma aega raisata mingile tobenõmedale komöödiale ning kartuses mõne sellise otsa sattuda valime hoopis midagi tõsisemat ja asjalikumat.

Ja Normanni show ajal on nüüd ka Meeleheitel koduperenaised. Sometimes I just hate the choices in life I have to make...

Film, mida me paar ööd tagasi vaatasime, oli Donnie Darco.

Alati ei olegi vaja kõigest aru saada. Esialgu piisab, kui saada pihta põhilisele. Sest õnneks, tahate te seda või mitte, on igal filmil sees oma point või idee või moraal vms. Sest ükski režhissöör ei jätaks kasutamata võimalust oma kätetööga mingi sõnum maha jätta või end vaatajatele kuuldavaks/nähtavaks teha. Isegi, kui see pole tolle filmi peamine eesmärk, võite kindlad olla, et midagi seal siiski on.

Seda, et see midagi ka meieni jõuab, hakkab vaataja vaikselt aimama juba filmi lõpupoole kõlava Tears For Fears`i loo Mad World ajal, pildiliseks pooleks summutatuna näidatavad lõigud. Peab olema üpris tuim tükk, et mitte aru saada selle asja inimlikust vaatepunktist kõlavast sõnumist.

And I find it kind of funny,
I find it kind of sad -
the dreams in which I`m dying
are the best I`ve ever had...

Ja kõige meeldivam kogu asja juures on see, et Donnie polnud mõjutatud kirjanduslikust heroilise ohvritoomise kultusest. Ta lihtsalt oligi selline poiss. Väga noble tegelaskuju, päris elus selliseid vist enam polegi... Kui nad just Manipulatiivsetest Surnutest mõjutatud pole =)

Filmi aga tasub vaadata juba selle loo mõnusa töötluse pärast. Originaallugu on ka muidugi väga hea (eelkõige huvitav selle sõna etemas tähenduses), kuid see hõljuv-ujuv-lainetav versioon, mida me Donnie Darco`s kuuleme, beats everything.
Ma olen alati öelnud, et hea soundtrack on pool filmi. Ülejäänud veerand filmi on see, kuidas saada the good pieces of music into their proper places ja viimase veerandi moodustab kõik ülejäänu. Needless to say, see viimane veerand on samuti suht essential, sest kui filmi pildiline pool ja point on kräpp, ostavad inimesed omale hiljem soundtracki & they forget about the movie. Aga lugude valik ja nende paigutus... taas kord ilmselt midagi sellist, mida ilma vastava ande ja laia silmaringi, ptüi, kõrvaringita, meeldejäävalt ära ei korralda.

Ma pole üldsegi kindel, et tahan seda va Editor`s cut versiooni näha.

Haige on selles mõttes tore olla, et saab kodusolemise aega kasutada teki all raamatute lugemiseks. Kuna ma alustasin paar päeva tagasi Orlando Figesi Nataša tantsuga ehk Venemaa kultuurilooga (mis on hea JA hariv, soovitan soojalt!), siis oli minu jaoks vägagi positiivne avastada ETV pealt jooksmast vene teleseriaali Armastuse adjutandid, mis jutustab täpselt sellestsamast perioodist. Saab vene keelt lihvida ning raamatu ja teleekraanilt tuleva vahel seoseid luua. Minule vene värk meeldib, nii et eriti argipäeva õhtuti kell 19.05 olen ma nüüd õnnelik =)

Lugemisega on üldse selline asi, et ma heameelega ainult loekski koguaeg. Lappasin nädalakene tagasi fotoraamatut Šotimaa maastikest ja majadest ning armusin ühte rohuse kalju peal asuvasse tuletorni. Mõtlesin, kui vahva oleks seal põssaga kahekesi elada. Suht perfektne töö minu jaoks – olla tuletornivaht. Hea rahulik ja vaikne, saab koguaeg kas kaugusse vaadata või kusagil koikus istuda, nina raamatus. Põrss saaks mööda rohtu ja kaljut ringi kalspata ja värsket õhku hingata.

Ma täitsa ise leidsin ta, kõige ootamatumast kohast. Ta nägi välja nagu ingel ja mina, loomulikult, ei saanud seda teavet temaga jagamata jätta. Üks asi viis teiseni ning laupäeval oligi situatsioon selline, et noormees lennutus Inglismaalt seie, aga meie kokkulepitud käik Botaanikaaeda jäi ära, kuna üks tibi mässas paar õhtut tagasi liiga palju vee ja beebiõliga ning suutis selle tulemusena haigeks jääda. Tahan ma jee nakatada toredaid inimesi. Kuradima nõme ikka.

Aga thank God for Internet.
Kõigepealt pärib ta: "ty probovala lezat na teplom asfalte kogda idet dozdj?". Mille peale mina põrnitsen juhmi näoga arvutit ja, saades aru, et ma ikka sain esimesel korral õigesti aru, naeratan sellise teadja näoga, mida suudavad endale ette kujutada vaid need, kes kunagi ka ise taolist nägu ette on mananud.

Veidi aja pärast toimub ekraanil mingi värk, mille tagajärjel tekib olukord, kus kõik teised leheküljed ja aknad peale selle ühe on kinni jooksnud ehk kasutamiskõlbmatud. Räägime veelkord ennetest, kas jah?

On muidugi kahju, et ma ei saanudki isiklikult käppa suruda sellel, kes esimeseks kohtumispaigaks arvas paremaks olevat valida paik, kus mulle lapsepõlves kõige rohkem meeldis aega veeta. Lihtne, ent geniaalne. Kui ainult see paik ei asuks minu vanaisa korteris... =P
Aga nagu laulab Chalice: ma usun saatusesse ja selle muutmisesse ;)


Lüürilise kõrvalepõikena inimsuhete vallast tahaksin ära mainida Maakera Kanasuppi. Assa pagan kui nämma!!! Aint et millise valemi järgi sellest 530 grammist 4 portsjonit suppi saab, nagu etiketi pääl lubatakse, mina küll ei tea. Lahjendasin õpetuse järgi ning sõin seda supijuppi oma supikruusist, aga rohkem, kui poolteist kruusi ma küll välja ei pigistanud. Muidugi võib omavoliliselt veel ohtralt vett juurde lisada, aga kesse viitsib seda lurri lürpida, ahh?

Ja kui te mulle juba sõna andsite, siis Hommikumahla reklaami tahaks kah kiita. Nii hääd asja pole Eesti telereklaamiturul ammu näinud. Ma kohe... teate, ma kohe oleks reklaami ohver heameelega.

Ja kõige lõppeks tahaksin ma edastada suured aitähhid oma Kõige Suuremale Sõbrale, kes tõi tõbisele inimesele Jassi seemneleiba, Citrosepti, saiakesi ja muud hääd-paremat, asendas rikkiläinud arvutihiire uuega ning tekitas haigele inimesele seina pääle kodukino =) Ja oma blondiinist õele, kes tõi gallonite kaupa apelsinimahla (te katsuge ise seda va Citrosepti millegi muuga juua) ja pani teevee täitsa ise keema. On superhea tunne, kui keegi vahetevahel vahelduseks minu eest ka hoolitseb.

Üks igin tuleb ka siiski seie lõppu. Et ma "juhtusin vaatama", nagu eestlastel kombeks on öelda, seda va Maailma Missi valimist. Olgu sellega, kuidas on, et ma vahepeal teleka ees teri nokkisin (no kaua sa suudad harrastada aktiivset kuulamist, kui iga teine laseb sedasama teksti), aga kurjaks muutis mind see, kui eestikeelse tõlke peale lugeja ilmutas oma ignorantsust maailma riikide nimede tõlkimisel. Okei, ma saan aru, et tõlk ei tea vahetevahel ette, mida räägitakse ning ei peagi teadma kõiki võõrkeelseid sõnu, kuid andke andeks - mida pean ma arvama tõlgist, keda kutsutakse tõlkima Miss World`i otseülekannet ning kes laseb ebalevalt otse-eetrisse selliseid vaimusünnitisi nagu "Kroaatia" ja "Romaania"??? Et nagu totaalse üllatusena saabus sulle tõsiasi, et võib juhtuda, et mingil momendil saate jooksul on vaja riikide nimesid eestindada ve? See on täpselt selline tore koht, kus kõik targemad pääd võivad kooris kisendama hakata, et "aga iikjuu on elus hoopis tähtsam kui aikjuu". On või? Tõsi ka või? Vot takoise aikjuu ja iikjuu võite mõlemad omale peesse pista. See on umbes sama, mis teha inimesega pikk ja tänuväärne intervjuu ning kirjutada siis inimese nimi artiklisse valesti. Või mingi muu sama tobe ja häbiväärne situatsioon, mis demonstreerib ilmekalt autori ignorantsust maailma, tolle inimeste ja riikide suhtes.
Ei olnud häbi. Olen õppinud üle saama häbist, mis tekib siis, kui keegi teine omaenese lolluse tõttu napakas situatsioonis on. Palju õnne "Tsekoslovakkia" esindajale, kes maailma kauneimaks naiseks krooniti!

Hoia ja keela! ei tööta enam. See lihtsalt ei mõju mulle enam nii, nagu eelmistel hooaegadel. Olen enam-vähem veendunud, et viga peitub saate koosseisus. Head mussi kuuleb ju ikka vaid selliselt ansamblilt, mille liikmed oskavad omavahelises harmoonias mängida. Seekord aga veab H&k! vanker kuidagi viltu. Ei ole nad enam eriti lõbusad ja pool aega passivad üksteist mõistmatute nägudega. Ei tõmba see saade enam. Kahju. Eelmisel poolaastal oli see väga hea tujutõstja. Vaatan mõned korrad moepärast veel ja kui nad endid rööpasse ei saa, siis aamen sellega.

See-eest on väga positiivne üllataja minu jaoks Terevisoon oma uute nägudega. Marko & Anu olid küll väga professionaalsed, aga mõnel homikul keerasin ma omale hambapesu taustaks hoopis maki mängima, sest ei suutnud neidsamu nägusid enam vaadata. Terevisooni uued saatejuhid on väga mõnusad ja sobivad hommikusteks äratajateks suurepäraselt. Huvitav ainult, kui kaua neil eelnevalt harjutada tuli, et kordamööda rääkimine hästi välja kukuks? =)

Sõprusest tulime just. Käisime vaatamas filmi Takeshid. Filmi esimese poole peal panin mina käed rinnale risti ja Tiina kommenteeris, et "täiesti absurdne". Mitmed inimesed lahkusid saalist. Meie ei lahkunud ja õigesti tegime, sest need stepptantsivad asiaadid olid seda väärt.

Trummide saatel stepptantsivat päevakoera ei ületa aga jaburuselt eriti miski.

Ühest arvustusest lugesin, et kõnealune film pidavat olema Takeshi Kitano egotripp. Mõneti võib seda väita küll, kuid kindlasti mitte sellise nurga alt, nagu tolle arvustuse autor silmas on pidanud. Minu arvates üritas Takeshi hoopis omal viisakal ent samal ajal jultunud moel küsida, et röövikud, kust te võtate selle õiguse?

Ja see stseen, kus sinises kleidikeses poolearuline tütarlaps rannaliival jalgpalliga vigurvõimlemist teeb + taustamuusika = mul on hea meel, et Kitano-san sai enne surma hinge pealt kõik ära öelda.

Story of my life:
Searching for The Right
But it keeps avoiding me
Sorrow in my soul
Cause it seems that Wrong
Really loves my company

He`s more than a man
And this is more than love
The reason that the sky is blue
But clouds are rolling in
Because I'm gone again
And to him I just can't be true

And I know that he knows I'm unfaithful
And it kills him inside
To know that I am happy with some other guy
I can see him dying

Our Love, his trust
I might as well take a gun and put it to his head
Get it over with
I don´t wanna do this
Anymore

I don't wanna do this anymore
I don't wanna be the reason why
Everytime I walk out the door
I see him die a little more inside
I don't wanna hurt him anymore
I don't wanna take away his life
I don't wanna be...
A murderer


Rihanna "Unfaithful"

Tänase päeva seisuga saab minust rikas inimene. Ootasin nimelt maja ees oma papitot ja senikaua, kuni ma seal puu all edasi-tagasi tammusin, jõudis üks lind nähtavasti otsusele, et oleks vaja rahavood minuni suunata. Sõnaga, minu värskelt pesust tulnud valge jope õlale maandus valju plörtsakaga üks tubli hunnik linnukakit. Teate, see maandus nii täpselt, et võiks tõepoolest arvata, et too linnukene sihtis suure hoolega. Igatahes üks Brasiilia reis vähemalt võiks siit nüüd kukkuda näituseks =D

Eile sooritasin ühes internetiportaalis soovitatud IQ testi. Täna hommikul oma inbox-i avades hüppas sealt ninna testi tulemus. 138 oli. Tulemuste loetelus oli muuhulgas ka kirjas, et tulemus vahemikus 120-140 osutab inimesele, kellel on väga kõrge intelligents. Kestvad ovatsioonid, ma tõusen, kummardan ja istun uuesti toolile.
Ei, tegelt. Olen happy, et minu tulemus ei olnud üks kolmest võimalikust hullemast variandist: „juhm inimene“, „vaevalt vastuvõetav“ või „nõder inimene“. Nende ja minu tulemuse vahepeale jäi veel igasugu keskmisi ja kõrgeid. Ütleme nii, et olen igati rahul ja tegin endale eduka soorituse eest pika pai.

Kusjuures ma mökutasin päris mitme küsimuse juures ikka piisavalt kaua lihtsalt sellepärast, et test oli inglise keeles ning seal esines vähemalt 4 sõna, mille tõlget ma ei teadnud, kuid mis olid küsimusele vastamiseks suhteliselt hädavajalikud. Kuna testi juhendis oli kirjas, et olge palun nii kenad ja ärge kõrvalist abi (paber, pliiats, kalkulaator, sõrmed, jne) kasutage, siis otsustasin ausalt mängida ja sõnastikku mitte kasutada. Nagu ma kuulnud olen, ei tea ka inglise keelt kõnelevad inimesed ise sageli taoliste sõnade tähendust. Niisiis fair play.
Juhendis oli aga samas ka selgitusena kirjas, et juhul, kui te pole native speaker, võib teie testi skoor olla tegelikust mõndade punktide võrra madalam. Niisiis. Lisame 138-le paar punkti ja saame 140. Testi tulemustes on öeldud, et üle 140 tähendab geeniust või midagi, mis on sellele väga lähedal. Millegipärast olen ma sellistes inglisekeelsetes testides alati stuck on the score that is a few points lower than the one of a genius. Teate, mul tekib juba hasart! Tahaks mingit eestikeelset iikjuu testi sooritada. Pagana päralt – äkki oleksin ma eesti keeles geenius? =D

Samas on siililegi selge, et mina pole miski geenius. Võin teile näpuga näidata inimesi, kelle puhul on tõepoolest tegemist geeniustega. Aga kesse kutsa saba ikka kergitab kui mette kuts ise, nagu Luule ikka ja jälle ütleb. Nii et täna tegin ma iseendale selle komplimendi, et võin terve päev nina püsti ringi käia. Loodame, et tuleb päikesepaisteline ilm. Et see „väga kõrge intelligentsiastmega“ tibin ära ei upuks =P

Täna hommikul ma tõusin härra Toomas Hendrik Ilvese auks. Sammusin pliidi juurde ja keetsin kosutavat kaerahelbeputru. Toomas Hendrik Ilvese auks. Jõin teed ja koorisin ühe apelsini. Ikka Toomas Hendriku auks. Ja nüüd lähen rattaga sõitma ja imekena ilma nautima. Teadagi, kelle auks. Täna teen ma kõike meie uue, meeldiva ja väga lootustandva presidendihärra auks.

Palju õnne meile kõigile! =D

Minu naabrid

Meie majas Sõpruse puiesteel elavad mõne üksiku erandiga toredad ja nagu nimigi juba ütleb - sõbralikud - inimesed. Ma ei tunne kaugeltki kõiki, rohkem tean nägupidi, nagu ikka. Oma korruse inimeste ehk vahetute naabritega satub aga ka tihedamini juttu ajama. Minu naabrid on vahvad inimesed.

Vasakul elab perekond ääretult sümpaatseid inimesi: ema on heleblondi peaga prantsuse keele õpetaja, isa on tuules lendleva soenguga ja armastab käia pere pisikese Pekingi paleekoera Albertiga jalutamas ning perepoeg on samuti heleblondi peaga gümnasist, kusjuures väga viisakas, mis tema vanuses poistele ainult kasuks tuleb.

Paremal elab üks vene perekond. Nemad on natuke kahtlased, kuna kuni hilise ajani oli neil komme mind mitte teretada. Senikaua, kuni ma neid kõiki idioodi järjekindlusega valjul ja kõlaval häälel eesti keeles teretama hakkasin. Pereisa ütleb nüüd ise (täitsa ilma aktsendita) tere ja peretütar poetab kahh moka otsast midagi, kui ta kohe kuidagi muudmoodi must mööda ei pääse (välisuksel näiteks). Pereema aga on siiani suu peale kukkunud. Ma mõtlen teda koridori peal kohates ikka, et kas "tere" on eesti keeles lihtsalt nii väljakannatamatult keeruline sõna või olen mina nii väljakannatamatult ebameeldiv inimene...

Täpselt keset koridori elab "noor perekond". Noor naine, noor mees ja nende pisipisike beebi. Ma arvan, oleks tobe, kui ma jälle korrutaks, et mõlemad on hästi viisakad ja sõbralikud. Mis peamine - mul on selline karvane kahtlus, et neil on vist armastus. Mis on eriti tore ja vahva =) See tähendab, et meil on koridoris vähemalt üks õnnelik paar! =D

Otse minu vastas, üle koridori elab üks pisike tütarlaps oma ema, vanaema ja kassiga. Tüdruk on oma vanuse kohta liiga tark. Teab liiga palju ja kasutab kõnes enamasti täiskasvanud inimestele omast sõnavara ja väljendeid. Mistõttu oli mul algul temaga tutvudes mõningasi raskusi enda suhestamisega. Et kõnelen ma siis nüüd pisikese lapsega või hoopis oma vanusest aastaid ees oleva noore inimesega? Igatahes on temagi viisakas, mis mulle väga meeldib. Hästi kasvatatud lastega olen alati nõus vestlema, nõmedad marakratid saadaks heameelega kuu peale. Enamasti siiski mitte, kuna neilgi on eeskuju vaja.

Teisel korrusel elab veel üks vanem härrasmees, kes on juut. Väga sportlik ja soliidne. Igati meeldivate käitumismaneeridega, taas kord.

Mingil muul korrusel elab ka üks vahva vanapaar. Vanatädi läheb igal hommikul kella 11 paiku Rimi-sse süüa ostma, vahetevahel taban neid siis, kui nad vanaonuga koos kusagilt koju saabuvad. Sõbralikud, needless to say...

Siis on veel üks alati laia naeratusega heleda posipeaga naisterahvas. Mulle tundub, et ta naeratab ka üksi olles. Tema teretab alati ka põssat. Aga mitte nii nagu enamus inimesi, et "otsa nunnukene!", vaid lihtsalt, et "No tere, siga!". Ise naeratab nii, et peaks olema üdini kalk inimene, et mitte samuti naeratama hakata.

Kusagil kuuendal elab veel üks noor perekond. Meesterahvast näeb koridori peal kõige tihedamini. Too tundub olevat selline "tõsine eesti mees", kes naljalt ei naerata, aga teeb korralikult äri ja on muidu tubli. No aga. Viisakas on. Ja oma tõsiduse juures ikkagi sõbralik.

Viiendal elab üks inimene, kes kuulab öösiti liiga kõvasti Tanel Padarit.

Kusagil sealsamas elab üks poiss väikese taksikoeraga. Poisil on kindlasti ka vanemad, aga kuna koeraga käib õues poiss, siis ma ei ole suutnud vanemaid identifitseerida.

Nojahh. Ja et mitte ära unustada - seal kuuendal elab veel üks, kes vaatab liiga palju telekat ja on oma uue ilusa ratta unustusse jätnud =)

Kõrvalkoridorist tunneme me põssaga üht kiilakat hokimängijat, kes oma blondi neiu ja jässaka rotweileriga meiega sama aasa peal jalutamas käib.

Lisaks veel palju toredaid inimesi, keda kohtan maja ümbruses ja koridori peal harvemini kui teisi, aga kes ometi alati tervitavad ja põssa aegluubis liftironimise peale heatahtlikult vaatavad.

Kui minu koridor oleks tänav ja ma elaksin majas, siis võiks öelda, et meil on peris armas külakene.

Ei käinudki saatkondade juures jalutamas, Pasilasse sõitsime hoopis. Rong on ikke üks imeline asi - teekond, milleks autoga kulub tund, läheb rongil mingi tühise nelja minutiga. Osaliselt tänu Pasila-ekskursioonile on seis selline, et pulla on kätte leitud ja nahka pistetud. Quite many of them, actually. Oranžhi värvi apelsinijoogi krabasin riiuli äärelt. See pani mind naeratama. Kümme minutit jalutamist poest edasi ja me sattusime ühele suurele laste mänguväljakule, kus seisis...kiik! Lapsepõlv tuli veerandiks tunniks tagasi. Kahjuks olid Krussil heledad püksid jalas ning ta ei söandanud kiigele istuda, aga see-eest oli ta igas muus mõttes väga funktsionaalne. No lükkas kiigele hoogu näiteks =P

***
Ärge kunagi usaldage French cuisine`i soomlaste kätte. See ei tööta. (Loe: sina ei saa mitte selle söömisega hakkama.)

***

Hotelli fuajees oli puna-kollasekirju lopergune lamp geniaalse alusega, mis sobiks minu tuppa Tallinnas nagu rosin rosinasaia sisse. Kaalusin täiesti reaalselt võimalust neilt seda ära osta. Tere, mina olengi sisekujundusfriik.

***

Muuseum jäi seekord ära, kuna ma avastasin hotelli kõrvaltänavalt lasteriiete poed. Teate te ka, kui palju ilusaid ja lahedaid lasteriideid ja -jalanõusid Helsingis müüakse? No ja täiskasvanute riideid muidugi ka, aga nendele ma ei pööranud erilist tähelepanu. Riigis, kus elab 4 miljonit inimest rohkem kui meil, peabki rohkem poode olema, sealhulgas ka lasteriiete omi. Ükski popp ja noortepärane ema ei tahaks ju, et tema pisikesele Pirjole kõnniks tänaval vastu täpselt samasuguse roosa mantlikesega Salmi =)

Aga kokkuvõtlikult? Mõnus reisukene oli. Sain mitmeks päevaks pea siinsetest situatsioonidest välja ja ajule puhkust. Meel seega kordades rõõmsamaks (jah, reisimine, ka Soome, on minu jaoks nagu võlurohi) ja vaim reipamaks.
Sügisene päikesekullatud Helsingi on ilus. Teie minge kaa.

"Ma panen selle raha siia lauanurgale, siis sa ei võta seda minu käest vaid laua pealt." On naljakas, kui keegi sind nii hästi tunneb. Raha, millest me räägime, on mõeldud shoppamiseks, kuid jääbki sel hommikul kasutamata, kuna tibi põõnab linade vahel nagu nott. Kruss arvas, et ma peaksin seda reisi võtma kui puhkust ja mitte hommikul vara ärkama. Võtan hüva nõu kuulda ja magan hambad laiali kolmveerand kaheteistkümneni. Ärkan, sirutan jäsemed ringutades neljas erinevas ilmakaares laiali nagu Da Vinci ideaalne inimene, vean end kordamööda mõlemas seinas asuva aknani ja lohistan rasked rippuvad kardinad eest. Hotel life - I love it =)

"Pesto chicken!" hõiskab kokk ja lennutab minu nina ette maitsekalt sätitud roa. Maisaagi aru, kas ta tuli taldrikut isiklikult kohale toimetama kuna soovis oma silmaga toda patsilist näha, kellest ettekandjad jutustavad või seetõttu, et keegi lõpuks ometi tellis menüü kõige kallima roa.
Muusikavalik on esinduslik, nii hüpnotiseerivalt chill ja lõdvestav, et nõuab pingutust, et oma Ekspressi taga mitte magama jääda. Ja need mõnusalt krõmpsuvad ja krudisevad aurutatud rohelised hernekaunad mu hamba all muudavad selle teisipäeva pärastlõuna võrratuks.

Ainus "aga" kogu asja juures on see, et kuna mees on "tööl", pole kedagi, kes neiule karahvinist vett juurde valaks. Mitte, et ma sellega ise hakkama ei saaks. Muidugi saan ja ma teengi seda ise, kuna olen loomult kärsitu ja ei malda oodata, kuni keegi teenindavast personalist märkab.

Nii. Ja nüüd Helsingi pääle jalutama. Kuhugi saatkondade piirkonda soovitavalt. Aitähh! =)

Unustage Charlotte`i Harry ja Austin Powers! See mees, keda mina eile nägin, oli 8 korda karvasem. Kuna tegemist on austraallasega, siis suutis minu kahe ööpäeva jooksul pooleks tunniks tukastanud aju genereerida paralleelid kängurutega. Aga vahe on selles, et kängurud ei pääse karvasuselt ligilähedalegi.

Eniveis, unustagem hetkeks karvased austraallased ja muud loomad. Nädal algab kenasti. Õhtul läheme Krussiga Helsingisshhä. Mehed teevad tööd ja naised shoppavad, nagu Kruss ütles =P Ma ei oska midagi muud öelda, kui et see pakkumine tuli nii paganama õigel ajal. Unistad omaette mitu nädalat, et tahaks Helsingisse sügist nautima ja siis saabub tekstisõnum sisuga „Voila!“

Mina kavatsen end igatahes muuhulgas lõbustada ka Soome ajaloomuuseumi esimese korruse esimeses ruumis, kus mul kaks aastat tagasi kivist odapeade jms. imetlemine mökutamise tõttu pooleli jäi. Ma nimelt keskendun liigselt ja vahin kõik eksponaadid üksipulgi läbi. Mistõttu juhtuski, et kaks tundi möödusid eelmisel korral nagu niuhti ja mingi mammi tuli mind sealt lõpuks minema toimetama. Seekord jõuan vbla esimese korruse teise saalini =)

Ja ega sest shoppamisest kah pääse, sest mul tõesti pole olnud viimasel ajal aega pesu pesta, aga puhtad rõivad peavad inimesel ju ometi olema ;)

Ja tead, Kruss, sel korral ma otsin selle müstilise pulla kah kusagilt ülesse =D

Kõigepealt sa mõtled, et ehk ikka ei läheks teiste sünnipäevalistega kluppi edasi, ninni on justkui nohune ja. Mõtled, et viskad teised BonBoni ära ja lähed keerad ise kodus teki alla kerra. Pole ammu välja magada saanud ennast ja. Oleks tore ju.
Aga siis otsustad, et kuna Thinaal on sünnipäev, tuleb juba kasvõi seltskonna mõttes kaasa minna. Ja see otsus on õige.
Sest kui kluppi sisenemisest on möödunud nii umbes tund, märkad, kuidas sinust kõnnib mööda üks igati viisakas härra, kes, märgates sind, manab ette sellise näo, nagu oleks just keset New Yorgi tänavat kaelkirjakut silmanud. Sina naeratad julgustavalt (inimesed vajavad teinekord pärast sellist shokki midagi julgustavat) ja keerutad jalga edasi. Rhythm Doctori näppude alt pidutsejateni saabuvad palad lähevad aina pöörasemaks ja seega ka aina paremaks. Vahepeal tulevad mingid lõunamaa turistid, kes tahavad patsilise tüdrukuga pilti teha. Yep, mina olengi Vabaduse sammas. Roni mulle pähe ja tee pilti.

Siis ujub too viisakas meesterahvas uuesti mööda ja seekord julgeb juba ise esimesena naeratada. See inimeste üksteisele lähenemise protsess on ikka jumala naljakas vahetevahel. Ma pikemalt ei kirjelda, aga lõppeb kogu see lugu niimoodi, et too kena härra, kes näeb välja täpselt nagu Jason Statham (jah, SEE Jason Statham, herr Riskikuller =) ) , tema sõber ja kogu meie sünnipäevagäng tantsivad hoogsalt aina paremaks muutuvate muusikapalade saatel ühises ringis ümber suure roosat värvi litritega koti. Nii. Kõik on tore ja vahva, eksole. Ja siis hakkab järsku kusagilt välja ilmuma igasuguseid Alexandr Petrovsky ajastusse kuuluvaid meesterahvaid. Üks, kelle pärast me oma suhte algusaegadel peaaegu lahku oleksime läinud (tagantjärele tarkus on muidugi see, et olekski vbla parem olnd), üks, kes alguses oli ta sõber, aga siis tantsis minuga ja enam ei olnud sõber (armukadedus on tõepoolest üks periskoopiline asi) ja nii edasi ja nii edasi. Igas suunas, kuhu vaatad, on keegi inimene, kes seostub üle-eelmise suhtega. Ja siis peab Rhythm Doctor paremaks hakata laskma just täpselt selliseid lugusid, nagu herr Petrovsky tavaliselt laseb. Nostalgia missugune. Õnneks tantsib mu kõrval Jason Stathami teisik, eksole =)

Aga see pole hoopiski see, millest ma tahtsin rääkida. See eelnev oli ainult sissejuhatus. Sissejuhatused minu puhul ongi reeglina nii umbes täpselt 5 korda pikemad kui põhipointi puudutav osa.

Tantsime meie siis seal, kui järsku tunnen mina enda külge liibuvat ühte keha. Naisekeha siis. Statham on üllatusest keeletu, kui tibi ümber minu keerlema hakkab, mina ainult naeratan ja sedagi mitte üllatusest. It`s getting pretty difficult to surprise me these days... Tibi kusjuures on priima. Nagu Prada reklaamist välja astunud. Üleni läikivas mustas siidis, blondeeritud juuksed uhkes takuses hobusesabas ja terve vasak käsi täis tätoveeritud. Hakka või juba kahetsema, et see hunk sai tantsima võetud =P
Tibi igatahes keerutab nagu professionaalne tantsijanna ja vaatab mulle vahepeal oma suurte-suurte silmadega rõõmsalt otsa. Call me stupid, aga kui keegi, kes on nii rõõmus ja naudib tantsimist ja on samas ümbritsevatele täiesti kahjutu, siis mina naeratan talle küll vastu. Olgugi ta siis laksu all, nagu Thinaa arvas või mida iganes. Inimene on õnnelik!
Jason Statham ei saa oma kimbatusest aga kuidagi üle ja tantsib meie kõrval, ise vahepeal küsides, et ega ma ikka kindlalt seda tibi kusagilt varasematest aegadest ei tunne. Ja et mida too tüdruk ikkagi soovib? Nagu mina teaks...! Lõpuks tuleb ta ennast meie vahele pressima, mis näeb välja üpris koomiline, sest tibi on minu külge klammerdunud nagu mardikas suvise sitsisatsipluusi külge. Raputa palju tahad - lahti ei tule. Kohe üsna pea saabuvad jaole veel kaks samuti üleni mustas meesterahvast, kes näivad olevat tibi protežheed ning üritavad teda korralikumale käitumisele manitseda. Üks on pikemate blondeeritud juustega, teine on kiilakas. Aksessuaaride ja riidematerjalide järgi pakuksin, et nad on kõik pärit Moskvast. Kiilakas tassib tibi minema, aga täpselt kahe sekundi möödudes on too tagasi oma endisel kohal. Vaatab mulle otsa, naeratab ja tantsib. Härra Riskikuller ei tea, kuidas käituda. Pärast kuuendat katset oma tibi minema lohistada ei tea ka kaks meest mustas (samuti Prada reklaamist) enam, mida teha. Seisavad nõutult meist paar sammu eemal ja lihtsalt jälgivad spektaaklit. Härra Riskikuller on nüüd juba täitsa endast väljas ja teeb viimaseid katseid oma tantsupartnerit laksu all olevalt?? tibilt tagasi võita. Tibi märkab, et ohhoo! mingi mees on kah mängus ning kaasab tolle samuti rõõmsalt meie pisikesse tantsuringi. Keegi teine peale nende kolme Prada-inimese ei tea, mis värk neil kolmel omavahel on, aga igatahes on supernaljakas vaadata, kuidas mehed mustas eemaldavad tibi, kes tantsib emma-kummaga neist maksimaalselt pool minutit ning on siis nagu tellitult taas jälle meie juures. Nagu külmkapimagnet nohh. Saades aru, et meil Jasoniga on mingi thing ja et herr Riskikuller pole nõus oma plikat päris niisama ära andma mingile tipskinile, võtab ilus tibi meil mõlemal käpast ja üritab meid kõhtu-, nägu ja kõiki muid kehaosi pidi kokku suruda. Ise naeratab koguaeg sedasama kõiketeadvat, aga samas sõbralikku naeratust. Mina avaldan arvamust, et "she thinks she`s the Goddess of Love". Statham parandab mu vea, kommenteerides, et "not Goddess of Love, Cupid!"

Vahepeal tuli üks kahest nõutult seisvast Prada-mehest juurde, keeras end nagu filmis küljega mu poole ja lausus kokteiliklaas käes niimoodi üle õla, et "You think you look very good...and you are right." Mis ajas mul juhtme täiesti sassi. Kuna ta ütles seda sellise karmi näoga, siis ma tõepoolest ei saanud aru, kas ta mõtleb seda komplimendina või tuli oma viha minu peale välja elama selle eest, et tema poolt ihaldatud naiska hoopis mind ihaldas. Oehh. No vähemalt põnev on see maailm.

The best thing about being single is... being single!! =D

Kui ainult igast audidega mehed suhtlemisportaalides kirju ei kukuks kirjutama kohe, kui määratlus "hõivatud" "vaba" vastu vahetada. Varsti ma panen ennast Guinessi rekorditesse kirja kui "kõige enam audidega meestelt kirju kogunud tütarlaps". Oleks siis üks mees, kes sõidab traktori, sapaka, Lancia, kuldvelgedega mersu või millegi muu huvitavaga. Aga no ei ole, no ei ole nohh. Ikka ja jälle audid. Hakkan vaikselt arvama, et olen natuke neetud. Või on siin miski kummaline seaduspära.

Ah jaa ja see ka veel, et lahkuminekute juures on alati üks tore aspekt: you get to meet all those wonderful new male people. Nädalakene tagasi, kui otsustasin, et nii, kõik, mina olen nüüd taas all on my own, oli suht vaikne ja selline tunne, nagu üksi oleks siin maailmas. Aga täna trügib neid juba uksest ja aknast ja ei jaksa enam vastu võtta. No maitea, ausalt. Kui need pole patsid, mis sellist erakordset edu tagavad, siis misasi see veel olla saab? =)

Hommikul tööle jõudes lappasin esimese asjana lauanurgalt silma jäänud ettevõtlike naiste ajakirja Dilemma. Mõned väljavõtted:

• lk. 77, kommentaar salle-mütse-kindaid esitleva artikli pildiallkirjast: "Vastsündinud vasika nahast musta-valgekirjud kindad inimesele, kes on valmis vastu võtma elu pakutavaid väljakutseid."

No kuulge tõesti!!! Esiteks on mulle üldse mõistetamatu, kes tahaks kanda VASTSÜNDINUD vasika nahast valmistatud esemeid. Teiseks ei suuda ma panna oma ülemist korrust aru saama, kuidas peaks tapetud vastsündinud loomapoja nahast aksessuaari kandmine sümboliseerima seda kandva inimese "valmidust võtta vastu elu väljakutseid"??? Suur väljakutse küll. Pisike pime loomapoeg sündis, löödi sealsamas maha, nüliti ära ja sina võtad nüüd tema nahast tehtud kindaid kandes vastu elu väljakutseid? Põlastusväärne.

• lk. 86, pildiallkiri mingis järjekordses spaas pakutava joogi kohta: "Pädaste SPA melonimaitseline tervisejook koosneb veest, kurgist ja apelsinist."

Ilgelt tore, onjä. Sina ostad omale mitme soti eest melonimaitselist vett ja tehtud on see hoopis kurgist ja apelsinist.

Sekka positiivseid emotsioone kah. Eile õhtul käisime põssaga Nordea uue reklaami pildistamisel. Ma mõtlesin, et mina olen see, kes põrsaga žonglöörima peab hakkama, nagu tavaliselt. Panin vaimu valmis ja. Aga ei pidanudki. Kohapeal oli üks vahva sell, keda kutsuti Jäneseks ja kes igasuguste häälitsuste ja käeviibetega põrsast õigetesse asenditesse üritas saada. Too Jänes võitis esimese hetkega notsu sümpaatia. Siga oli temast lausa nii sisse võetud, et poseeris nagu elukutseline modell. Vahtis Jänesele ainiti silma sisse ja oli illikukupai. Seda, kuidas see inimene minu põrsaga hakkama sai, võiks iseloomustada viie silbiga: FAN-TAS-TI-LI-NE. Seda on nii mõnus vaadata, kui mõni inimene mu lemmikloomaga nii ülivägahästi läbi saab, nagu nad mõistaksid teineteist lihtsalt otsavaatamise abil. Ma tean paari meessoost isikut veel, keda kohates põrsas alati end sääre vastu litsub ja rahulolevalt röhitseb. Mina nõjatun sellistel hetkedel vastu seina ja jälgin toimuvat heldinud pilgul.

Sellised seigad on vahva vaheldus meesterahvastele, kelle jaoks siga on kõigest mingi loom, kes toa seinte peale kärsajälgi teeb või "liiga eriline, et olla koduloomaks traditsioonilisel Inglismaal". Hvakk juu nagu. Mommy`s little pink angel is special =)

I`ve had it wz men who don`t like my piglet.

Also, I`ve had it wz men who dislike my hairstyle.

Et nagu kõigepealt kukub kusagilt sülle suur õnn, kes ütleb, et "Mina blondidega ei käi. Kui sa end nüüd blondeerima hakkad, siis mina küll ei tea, mis saab." Ja seejärel kukub sülle järgmine õnn, kes ütleb, et "Mulle meeldib, kui sa oled blond. Ära värvi juukseid teist värvi" ja kui ma seda ikkagi teen, hakkab käituma, nagu eelminegi. Käitumiste ühisnimetaja? "Kakaauk" nagu Kar ütleb.

Tekib küsimus, et kas mina olen idioodistumas, sest ma eeldan, et ma meeldin inimestele oma sisemuse mitte välimuse poolest? Või on mõned teatud meessoost isikud idioodid, sest nad arvavad, et leiavad oma õnne kellegi juuksevärvist?

Mõned aastad tagasi sai Tartus minu Riiamäe korteris seltskonnaga Imagot mängitud. Ma ei mäleta, kes kõik need inimesed olid, aga seda mäletan kindlalt, et mu õde Ruu oli nende seas. Ma ei mäleta ka seda, mis küsimus see oli, aga igatahes oli see minu kohta ja kõik peale ühe isiku pluss minu vastasid, et "Carry on fööniks". Seletati siis tollele ühele ja mulle, et miks Carry on fööniks. Ma tol ajal veel ei saanud sellest ise päris täpselt aru, miks nad mind nii kangesti selleks linnuks tembeldada tahavad, aga täna tundub, et mõistan.

Mina, kes ma omale last veel ei tahtnud, sain selle mõnes mõttes varem, kui planeeritud.
Laste kasvatamine ON töö ja häbi neile, kes julgevad väita vastupidist.

Selle ja muude eelmiste nädalate juhtumite valguses olen jätkuvalt veendunud, et iga asi siin ilmas on millekski vajalik. Paarinädalase seedeprotsessi tulemusena olen aru saanud, mis on tähtis ja mis mitte.
Kes on oluline ja kes mitte.

Parabool keeras end känaki! nõgusaks ja mina olen taas poolel teel mäkke. Isegi, kui inimene peab väga järsu kallakuga mäest üles rühkima, on see ilmselt poole meeldivam tegevus kui täiskäigul mäest alla jooksmine...

Aga seda ma ütlen küll, et head ema minust ilmselt ei saaks. Vähemalt esimeste nädalate näidete varal mitte.

Tulime põnniga lasteaiast, eksole. Lasteaia välisuksest autoni saamine võtab aega kolmveerand tundi, eksole. Sest kõik need ronimispuud ja liumäed ja kiiged on ju vaja läbi käia, eksole. Vahetult enne väravat sibab pisike mardikas ühe suurte silmadega võrguga varustatud ronimispuu juurde ja kribib üles. Paari hetke möödudes hakkab alla tahtma (as usual). Sirutab käed minu poole ja palub, et aidaku mina tema sealt alla. Kuna tegemist on põhimõtteliselt väikese ahvipärdikuga, kes pärast sündimist vist esimese asjana kuhugi riiuli otsa ronis, ütlen mina talle, et "no proovi ise, küll sa saad. Alati oled ju ise saanud. Hakka vaikselt tulema ja ma juhendan."
Mis juhtub?
Juhtub see, et mardikas ütleb "okei", keerab selja minu poole ja hakkab oma pisikese jalakesega kusagilt altpoolt mõne silmuse äärt otsima, kuhu seda jalakest toetada. Kobab tükk aega õhus kuni leiabki. Asetab oma jalakese sinna peale, nihutab põlved ronimismaja ääre pealt ära ja hakkab teise jalaga õhus kobama. Aga kõik, kes on kunagi sõjaväes käinud või mõne sellise võrgu peal ronima juhtunud, teavad, kui tricky selline asjandus võib olla. See ju kõigub ja kui sa oled nii pisike, et oma jope äärest üle ega ümbert ei näe, siis võib see üpris keeruline ülesanne olla. Jälgin toimuvat nii umbes 5 meetri kauguselt. Korraks käib mõte peast läbi küll, et äkki kukub. No aga miks ta peaks kukkuma? Ta on ju ometi tark pisike laps ja saab aru, et enne käsi lahti ei lase, kui jalal toetuspind olemas. Hoian end tagasi, et talle mitte appi minna. Laps võiks ju olla võimalikult iseseisev, kas pole?
Laps ongi väga iseseisev ja püüab täiega. Vehib jalaga õhus ja püüab köit tabada. Aga ronimismaja põranda äär, kust ta kinni hoiab, on liivane ja pisikesed käekesed hakkavad libisema. Laps saab aru, et ta peab selle jala RUTTU kuhugi ära paigutama enne, kui enam kusagilt kinni hoida pole. She takes her chances ja asetab oma kaheksasentimeetrise jala... õhku. Ehk siis silmusest otse läbi. Käed libisevad lahti, laps kukub pool meetrit allapoole, takerdub kingapidi sellesama silmuse ääre külge, taevas ja maa vahetavad kohad ning ta kukub näoli liiva sisse. See, et mina kohale torman ja juhtunut kahetsen, ei tee seda olematuks. Laps nutab, suu, silmad ja nina liiva täis.

Kuidas saada massive kogus liiva kaheaastase suust välja?
Me õpime sülitama. Suur Õde õpetab. Lasteaeda remontivad töömehed vaatavad, nagu see oleks mingi spektaakel. Esimesed süljenired maabuvad nutuga pooleks tibukollase jope peal. Järgmiste ajal me juba teame, et tuleb end pisut ettepoole kallutada. Seekord lõpeb kõik hästi. Kusagilt midagi katki pole, ehmatusega koos kaob ka nutt, silmad pühitakse kuivaks ja pisike poolemeetrine inimene tatsab rõõmsalt auto poole.

Aga minusugune vist küll väikeseid lapsi ei tohiks omada. Et tuleb laps tuppa ja ütleb, et suured poisid andsid peksa, ja mina vastan, et "viruta siis vastu"?

Loo moraal: väikesed inimesed ei pea alati ise kõigega hakkama saama - vahetevahel läheb ka suure inimese abi vaja. Ja suur inimene võiks piisavalt tark olla ja sellest aru saada. Rumal suur inimene.

Life aint always beautiful
Sometimes it's just plain hard
Life can knock you down, it can break your heart

Life aint always beautiful
You think you're on your way
And it's just a dead end road at the end of the day

But the struggles make you stronger
And the changes make you wise
And happiness has its own way of taking it's sweet time

No, life aint always beautiful
Tears will fall sometimes
Life aint always beautiful
But it's a beautiful ride

Life aint always beautiful
Some days I miss your smile
I get tired of walkin all these lonely miles
And I wish for just one minute
I could see your pretty face
Guess I can dream, but life don’t work that way

No, life aint always beautiful
But I know that I'll be fine
Hey, life aint always beautiful
But it's a beautiful ride

What a beautiful ride...



Gary Allan "Life Aint Always Beautiful"

"Emme! Emme, äla nutaa! Emmeee, nuuska. Nuuska, emme!!" nõuab kaheaastane häälekalt, tormab ema poole ja tirib oma kleidisaba emale nuuskamiseks. Ema on aga kõrgel, omas maailmas. Kaheaastane tirib kleidisaba aina kõrgemale ja kõrgemale, kuni kleit sootuks seljast tuleb. Ta ise on nüüd porgandpaljas, aga ema on lõpuks poolele teele vastu tulnud ning nuuskab oma nina rohelisse, valgete tikitud jänkukestega kleiti. Kaheaastane jääb rahule ja tatsab kahekümnenelja-aastase juurde: "TANtsimeee! Tantsimeeee!!" nõuab ta. Tantsimine tähendab seda, et teda tuleb keerutada. Lõputult.

Kui ma nüüd vahepeal pikalt ei kirjuta, siis pole hullu. Mina saan alati hakkama.

Igatsen teie kõigi järele.

Pipi Pikksukk

Täna hommikul sõitsin olude sunnil tööle trolliga. Vahetult enne väljumist pööras minu ees seisev vanem soliidselt ja maitsekalt riides hoolitsetud memm end näoga täiesti minu poole ning lausus: "See pole küll minu, vanainimese asi, aga... ilusad juuksed olete omale teinud." Seejärel sulges mammi hetkeks silmad, ohkas ja ütles pooli hääli: "Noorus."

Armas on see, et mammi oli mammi, eakest juba üksjagu, kuid leidis siiski, et mu sonks on ilus. Ma arvan, et ma meenutasin talle teda ennast noorest peast. Võibolla oli tema üks nendest noortest naistest, kes ajal, mil moes (loe: absolute must) olid pikad juuksed, lõikas omale ühel hetkel bob`i =)

Rõõmsad ja heasoovlikud vanainimesed on ühed kõige armsamatest momentidest elus. Leian ma.