Et mu arvuti enam ei hulluks ja iga 5 minuti tagant ennast tühjendada ei paluks, otsustasin kriitilise pilguga üle vaadata kõik failid ja folderid. Received files`idest pudenes välja üks magushapu mälestusekilluke.

On teil ever juhtunud, et mingi emotsioon hakkab hammastega mõne loo külge kinni ja siis on pees kahh, sest enam neid kahte ei lahuta? Pees selles mõttes, et on väga vahva, kui see on mingi happyhappy-joyjoy fiiling, aga suht tihti juhtub olema ka midagi sellist, mis varem või hiljem kipitama hakkab. Nuvott, mul sama Received files`ide alt leitud Ron Carrolli looga The Only Way is Up.

Esimest korda, kui Petrovsky selle loo peale pani, paljastas ta oma pimeduses säravad valged hambad, suunas kaks nimetissõrme minu poole ja lihtsalt tantsis tükk aega niimoodi. Ja mina tegin sama ja me mõlemad olime õnnelikud. Milline enesepettus. Valed lood valedele inimestele. Kõigile oli ju juba suhtkoht selge, kuidas need asjad kulgevad. Aga nagu Desperate Housewives`i jutustaja ühes viimastest osadest ütles: "You start by lieing to yourself. THEN you lie to the others".

Njaa. Muusika suudab ühendada ja ajutist mörti mötsida ka nendesse pragudesse, mille tõttu maja varem või hiljem variseb... Vähemasti selline muusika selliste inimeste omi.

Eile õhtul sõnastasime Krussikuga ära, millised filmid on need kõige lahedamad, jäävad meelde ja saavad Orkutisse =) Vastus on, et need filmid, mida ei saa ühegi žanri alla kategoriseerida. Meie jaoks vähemasti on nii.

Muusika puhul jällegi meeldivad mulle kõige rohkem need muusikapalad, kus on sees lootusekiir. Nagu toosama Ron Carrolli lugu, mida ma hulk aega taga ajasin ja siis lõpuks alla andes käpa välja sirutasin, et kle, ole hea, anna mulle. Pöörleva laua meistriga käimise juures ongi parim asi see, et kui mingi lugu kusagilt kõrva jääb, siis piisab lihtsalt etteümisemisest. Kahjuks olen mina selline ise-ise ja ei lähe naljalt kelleltki midagi küsima. Oleks võind paljudel kordadel palju lihtsamini ja palju kergemini. Aga nohh. Pikk jutt s.tt jutt, nagu Utu ütleb.

Hoolimata sellest, et reaalses elus ei olnud The Only Way ülespoole, vaid hoopis järskude mürtsakutega allapoole ja et on valus ja on paha, siis ikkagi oh-mul-on-selle-looga-nii-lahedad-mälestused =D
Niipea kui hakkama saan, panen teile siia lingi.
Siia, vot siia: http://www.mediamax.com/caramelcarry/Hosted/Ron%20Carroll%20-%20The%20Only%20Way%20Is%20Up%20%28Disco%20Darlings%20Vocal%20Mix%29.mp3