Üks asi, millesse ma samuti vahelduva eduga usun, on see, et minu teinepool peaks olema melomaan. Eks ma sellepärast olingi nii õnnelik, kui Petrovsky leidsin. Ta mängis perfektset muusikat!! Ta tegi mind õnnelikuks. Muusika muudab mind väga-väga õnnelikuks. Teisi tegi ta ka õnnelikuks. Sadu inimesi, kes tõstsid käed taeva poole ja vaatasid kas andunult ühes suunas või siis rõõmsate nägudega üksteisele otsa. Ma arvasin siiralt, et tema ongi Õnne Tooja. Et ta ongi selline inimene. Eks ma sellesse armusingi. Kahjuks oli see vaid Illusion of Happiness.
Kõige ilmekamalt tõestas seda viimane ühine sõit Tartusse. Autos olid lisaks meile veel üks dj, tolle tüdruksõber, nende kass ja koer, kes ei talunud absoluutselt autosõitu. Petrovsky jälle ei talunud koeri. Koerad on nõmedad ja lipitsevad, tavatses ta öelda. Kassid meeldisid talle see-eest väga. On väga kummaline kõrvalt vaadata, kuidas inimese miimikajooned muutuvad vastavalt sellele, kas ta vaatab kollasetriibulist kõutsi, kes küünte kribinal mööda nahkistmeid ringi laseb või toiterjerit, kes on küll puuris kinni, ent siiski nõme ja lipitsev koer, eksole...

Igatahes ühel hetkel juhtus nii, et koeral hakkas väga paha ja ta oksendas. Hea oli see, et ta oli puuris ja ei määrinud seega autot ära, halb aga see, et nüüd pidime me ta koos puuriga õue saama, et koer saaks värsket õhku ja puur rokast puhtaks. Härra kunn istus sealsamas tagaistmel, plaadikast põlvedel ning ei mõelnudki ennast liigutada. Pole tema koer – pole tema mure. Mõnikord üritas ta vanema ja targema inimesena mindki „harida“ ning mulle selgeks teha, et normaalsed inimesed ei jagele kunagi kellegi teise eest, pärast või tõttu. Mina olin aga kangekaelne ning ei tahtnud tema kuldaväärt õpetusi kuidagi kuulda võtta.
Neiu ülesanne oli kassi kinni hoida ning seega oli minu meelest loomulik, et läksin tollele dj-le ja tema koerale välja appi. Selguse mõttes olgu öeldud, et me olime maanteel ning see koer polnud just nende killast, kes kuulaks käsklusi „istu!“, „seisa!“ või „koht!“. Saime kahepeale puuri puhastatud ja koera pissitatud. Kõik okitoki. Päev seks korraks jälle päästetud... kuni ma astun auto juurde ning Mr. Petrovsky piidleb mind oma suurte silmadega ja müristab: „I think you have dog puke on you!“. Mina, loll, ehmusin, arvates, et näiteks terve minu vasak säär on kuidagi oksega kokku saanud. Selgus aga, et Petrovsky radarsilmad oli välja peilinud ühe sentimeeter korda sentimeeter koha minu jaki varrukal. Kuna ma ei käitunud ootuspäraselt ehk siis ei hakanud kohe valjul häälel halama ning kurtma, vaid viskasin talle hooletult, et hähh, kah asi!, võttis ta nõuks mind selle eest karistada ning minuga terve pärastlõuna mitte vestelda. Teate, kui keegi niimoodi sihikindlalt mitmeid kordi teeb, siis lõpuks võibki teine inimene hakata arvama, et käitub valesti. Õnneks jätkus mul oidu sellest suhtest minema jalutada enne, kui mindki oleks muudetud kainelt kaalutlevaks tuimaks tombuks.

Mitte et mul otsata kurb olla oleks olnud, sest a) mõnikord juhtub, et teine inimene tümitab kõik temale suunatud soojemadki tunded oma käitumisega sügavale pinnasesse kinni
ja b) Prints oli siis juba mu akna alt läbi ratsutanud ;) (Ja nüüd on ka tollega nii nagu on, elu on huvitav, sest iialgi ei tea, mis homme juhtuda võib.)

Kui me Väsimatu Vana Torisejaga lõpuks oma asja ametlikult lahutama hakkasime, läks tollel vist hing hellaks natuke, sest ta puistas varrukast kuhjade viisi häid sõnu. Justnagu oleks üritanud tasa teha kõikide nende kordade eest, kui ta suu lukus oli või mulle hoopis vastu sõdis. „You see the best in most people. Unlike me,“ sõnas ta ja jätkas monoloogiga sellest, kuidas mina tegevat inimesi õnnelikuks (tabate irooniat ehk?). Aga kuidas ta vihkas seda külge minust sel ajal, kui me koos olime. Kui mitu korda olen ma vasta päid ja jalgu saanud selle eest, et ma kellelegi appi tõttan või lihtsalt tema eest välja astun. „You need all those people around you to feel good“, müristati mulle back then sealt ülalt. Mina õpin iga päev. Sel ajal õppisin ma, et mõttetu on vaielda jäärapäise inimesega, kes usub vankumatult seda, mida ta usub, ainult seda, mida ta usub ja mitte midagi peale selle, mida tema usub, so help him God.
Aga magus võidurõõm oli kuulda teda vähemalt lõpus tunnistamas, et ta oli kogu see aeg eksinud. Mitte „targem ei anna järele“, vaid targem kergitab kaabut ja siis saab loll aru, kuskohas ta lolluse ja tarkuse skaalal täpselt asub.

See jutustus pole mõeldud kellestki halva mulje loomiseks. Lihtsalt kummaline on tagantjärele meenutada, millisena on kõik minu inimesed paistnud alguses ja millistena lõpus. Mõne jaoks pole seda lõppu tänaseni saabunud. Mõne teise jaoks jällegi on see lõpp saabunud juba mitmeid kordi, aga millegipärast leiame me endid ikka sealt kusagilt, millele ei oska nime anda...

Alexandr Petrovsky pseudonüümi taha peituv tegelane polnud minu happiness, ta oli vaid, nagu alguses mainitud, selle illusioon. Inimestele klubides on ta aga siiani häppiness suure algustähega. Ma olen sellegi üle õnnelik. Nemad ei saa kunagi teada, mis selle fassaadi taga tegelikult peitub, seega more positive vibrations to this world!


Vaatamata kõigele eelistan ma illusiooni mitte millelegi. Eelistan oma kogemusi vaiksele paigaltammumisele. Mina ei ole uruhiir. Ja ma ei otsi omale uruhiirt. Ja et loo algus ja lõpp võiksid olla omavahel seotud, nagu kirjandi kirjutamise tundides sageli õpetatakse, siis ühte melomaani otsin ma omale küll. Aga andestavat melomaani. Sellepärast mul oligi nii hea meel, kui leidsin Väsimatu Vana Toriseja asemele Printsi, kes kuulas ilma igasuguste süümepiinadeta ABBA-t ja Roxette`i ja isegi nautis seda, kui hea lugu oli. Tema suust poleks ma vähemalt supermarketi riiulite vahel kõllidest tuleva mussi järgi tantsides kuulnud sapist märkust, et "I don`t listen to cheese and you shouldn`t, either."

Nojahh. See selleks. Tänaseks olen ma patside abil eraldanud terad sõkaldest & elu võib jälle edasi minna. Tere tulemast minu maailma, minu inimesed =)