Tere jälle, mu armas sügistalvine kaaslane, SAD-sündroom. Tali ei jää taevasse ja ega sindki maha raputada saa, vähemalt mitte nendel laiuskraadidel.

Igal sügisel läheb hullemaks, ausõna. Ei salli külma vihma ja lund ma ka ei söö. Why, oh WHY pidid minu esivanemad rändama just siia? Ükstapuha mispidi juurelda - ühtegi arukat loogilist seletust sellele müsteeriumile ei leidu. Või siiski - ju siis olid nad piisavalt äpud, et ei suutnud näiteks prantslaste või portugaallastega kakelda.

Pagan. Pagan-pagan-pagan. See ei ole ju elamisväärne elu, kui ma pool sellest (jah, just täpselt pool - arvutage ise!) pean korterist väljumiseks 20 minutit riietuma, et ikka kõik kihid selga saada, kui veerand sellest peab õues ringi liikudes silmi kinni hoidma, et lund/lörtsi/vihma silma ei sajaks ja kui pool ajast on nii pime, et ma ei saa aru, kumb pool ööpäevast parasjagu tiksub.

Ma arvan, et Eesti riik võiks sõlmida mingi koostöölepingu Namiibiaga näiteks. Et saaks mõned SAD-sündroomiga inimesed siit jalust ära deporteerida. Neil seal Namiibias ruumi küll ja päikest kah jagub. Meie viiksime siit kaasa oma know-how`d, rukkileiba ja Kalevi kompvekke. Ester Tuiksoo viiksime kah ühes - ma olen kindel, et Namiibial pole veel oma rahvuskala. Meil siin juba peaaegu on, tänu võsapetsile. Makrapulgad saavutasid vist auväärse esimese koha, kui ma ei eksi =)