Täna hommikul sõitsin olude sunnil tööle trolliga. Vahetult enne väljumist pööras minu ees seisev vanem soliidselt ja maitsekalt riides hoolitsetud memm end näoga täiesti minu poole ning lausus: "See pole küll minu, vanainimese asi, aga... ilusad juuksed olete omale teinud." Seejärel sulges mammi hetkeks silmad, ohkas ja ütles pooli hääli: "Noorus."

Armas on see, et mammi oli mammi, eakest juba üksjagu, kuid leidis siiski, et mu sonks on ilus. Ma arvan, et ma meenutasin talle teda ennast noorest peast. Võibolla oli tema üks nendest noortest naistest, kes ajal, mil moes (loe: absolute must) olid pikad juuksed, lõikas omale ühel hetkel bob`i =)

Rõõmsad ja heasoovlikud vanainimesed on ühed kõige armsamatest momentidest elus. Leian ma.