Ma täitsa ise leidsin ta, kõige ootamatumast kohast. Ta nägi välja nagu ingel ja mina, loomulikult, ei saanud seda teavet temaga jagamata jätta. Üks asi viis teiseni ning laupäeval oligi situatsioon selline, et noormees lennutus Inglismaalt seie, aga meie kokkulepitud käik Botaanikaaeda jäi ära, kuna üks tibi mässas paar õhtut tagasi liiga palju vee ja beebiõliga ning suutis selle tulemusena haigeks jääda. Tahan ma jee nakatada toredaid inimesi. Kuradima nõme ikka.

Aga thank God for Internet.
Kõigepealt pärib ta: "ty probovala lezat na teplom asfalte kogda idet dozdj?". Mille peale mina põrnitsen juhmi näoga arvutit ja, saades aru, et ma ikka sain esimesel korral õigesti aru, naeratan sellise teadja näoga, mida suudavad endale ette kujutada vaid need, kes kunagi ka ise taolist nägu ette on mananud.

Veidi aja pärast toimub ekraanil mingi värk, mille tagajärjel tekib olukord, kus kõik teised leheküljed ja aknad peale selle ühe on kinni jooksnud ehk kasutamiskõlbmatud. Räägime veelkord ennetest, kas jah?

On muidugi kahju, et ma ei saanudki isiklikult käppa suruda sellel, kes esimeseks kohtumispaigaks arvas paremaks olevat valida paik, kus mulle lapsepõlves kõige rohkem meeldis aega veeta. Lihtne, ent geniaalne. Kui ainult see paik ei asuks minu vanaisa korteris... =P
Aga nagu laulab Chalice: ma usun saatusesse ja selle muutmisesse ;)


Lüürilise kõrvalepõikena inimsuhete vallast tahaksin ära mainida Maakera Kanasuppi. Assa pagan kui nämma!!! Aint et millise valemi järgi sellest 530 grammist 4 portsjonit suppi saab, nagu etiketi pääl lubatakse, mina küll ei tea. Lahjendasin õpetuse järgi ning sõin seda supijuppi oma supikruusist, aga rohkem, kui poolteist kruusi ma küll välja ei pigistanud. Muidugi võib omavoliliselt veel ohtralt vett juurde lisada, aga kesse viitsib seda lurri lürpida, ahh?

Ja kui te mulle juba sõna andsite, siis Hommikumahla reklaami tahaks kah kiita. Nii hääd asja pole Eesti telereklaamiturul ammu näinud. Ma kohe... teate, ma kohe oleks reklaami ohver heameelega.

Ja kõige lõppeks tahaksin ma edastada suured aitähhid oma Kõige Suuremale Sõbrale, kes tõi tõbisele inimesele Jassi seemneleiba, Citrosepti, saiakesi ja muud hääd-paremat, asendas rikkiläinud arvutihiire uuega ning tekitas haigele inimesele seina pääle kodukino =) Ja oma blondiinist õele, kes tõi gallonite kaupa apelsinimahla (te katsuge ise seda va Citrosepti millegi muuga juua) ja pani teevee täitsa ise keema. On superhea tunne, kui keegi vahetevahel vahelduseks minu eest ka hoolitseb.

Üks igin tuleb ka siiski seie lõppu. Et ma "juhtusin vaatama", nagu eestlastel kombeks on öelda, seda va Maailma Missi valimist. Olgu sellega, kuidas on, et ma vahepeal teleka ees teri nokkisin (no kaua sa suudad harrastada aktiivset kuulamist, kui iga teine laseb sedasama teksti), aga kurjaks muutis mind see, kui eestikeelse tõlke peale lugeja ilmutas oma ignorantsust maailma riikide nimede tõlkimisel. Okei, ma saan aru, et tõlk ei tea vahetevahel ette, mida räägitakse ning ei peagi teadma kõiki võõrkeelseid sõnu, kuid andke andeks - mida pean ma arvama tõlgist, keda kutsutakse tõlkima Miss World`i otseülekannet ning kes laseb ebalevalt otse-eetrisse selliseid vaimusünnitisi nagu "Kroaatia" ja "Romaania"??? Et nagu totaalse üllatusena saabus sulle tõsiasi, et võib juhtuda, et mingil momendil saate jooksul on vaja riikide nimesid eestindada ve? See on täpselt selline tore koht, kus kõik targemad pääd võivad kooris kisendama hakata, et "aga iikjuu on elus hoopis tähtsam kui aikjuu". On või? Tõsi ka või? Vot takoise aikjuu ja iikjuu võite mõlemad omale peesse pista. See on umbes sama, mis teha inimesega pikk ja tänuväärne intervjuu ning kirjutada siis inimese nimi artiklisse valesti. Või mingi muu sama tobe ja häbiväärne situatsioon, mis demonstreerib ilmekalt autori ignorantsust maailma, tolle inimeste ja riikide suhtes.
Ei olnud häbi. Olen õppinud üle saama häbist, mis tekib siis, kui keegi teine omaenese lolluse tõttu napakas situatsioonis on. Palju õnne "Tsekoslovakkia" esindajale, kes maailma kauneimaks naiseks krooniti!