Hommikul tööle jõudes lappasin esimese asjana lauanurgalt silma jäänud ettevõtlike naiste ajakirja Dilemma. Mõned väljavõtted:

• lk. 77, kommentaar salle-mütse-kindaid esitleva artikli pildiallkirjast: "Vastsündinud vasika nahast musta-valgekirjud kindad inimesele, kes on valmis vastu võtma elu pakutavaid väljakutseid."

No kuulge tõesti!!! Esiteks on mulle üldse mõistetamatu, kes tahaks kanda VASTSÜNDINUD vasika nahast valmistatud esemeid. Teiseks ei suuda ma panna oma ülemist korrust aru saama, kuidas peaks tapetud vastsündinud loomapoja nahast aksessuaari kandmine sümboliseerima seda kandva inimese "valmidust võtta vastu elu väljakutseid"??? Suur väljakutse küll. Pisike pime loomapoeg sündis, löödi sealsamas maha, nüliti ära ja sina võtad nüüd tema nahast tehtud kindaid kandes vastu elu väljakutseid? Põlastusväärne.

• lk. 86, pildiallkiri mingis järjekordses spaas pakutava joogi kohta: "Pädaste SPA melonimaitseline tervisejook koosneb veest, kurgist ja apelsinist."

Ilgelt tore, onjä. Sina ostad omale mitme soti eest melonimaitselist vett ja tehtud on see hoopis kurgist ja apelsinist.

Sekka positiivseid emotsioone kah. Eile õhtul käisime põssaga Nordea uue reklaami pildistamisel. Ma mõtlesin, et mina olen see, kes põrsaga žonglöörima peab hakkama, nagu tavaliselt. Panin vaimu valmis ja. Aga ei pidanudki. Kohapeal oli üks vahva sell, keda kutsuti Jäneseks ja kes igasuguste häälitsuste ja käeviibetega põrsast õigetesse asenditesse üritas saada. Too Jänes võitis esimese hetkega notsu sümpaatia. Siga oli temast lausa nii sisse võetud, et poseeris nagu elukutseline modell. Vahtis Jänesele ainiti silma sisse ja oli illikukupai. Seda, kuidas see inimene minu põrsaga hakkama sai, võiks iseloomustada viie silbiga: FAN-TAS-TI-LI-NE. Seda on nii mõnus vaadata, kui mõni inimene mu lemmikloomaga nii ülivägahästi läbi saab, nagu nad mõistaksid teineteist lihtsalt otsavaatamise abil. Ma tean paari meessoost isikut veel, keda kohates põrsas alati end sääre vastu litsub ja rahulolevalt röhitseb. Mina nõjatun sellistel hetkedel vastu seina ja jälgin toimuvat heldinud pilgul.

Sellised seigad on vahva vaheldus meesterahvastele, kelle jaoks siga on kõigest mingi loom, kes toa seinte peale kärsajälgi teeb või "liiga eriline, et olla koduloomaks traditsioonilisel Inglismaal". Hvakk juu nagu. Mommy`s little pink angel is special =)

I`ve had it wz men who don`t like my piglet.

Also, I`ve had it wz men who dislike my hairstyle.

Et nagu kõigepealt kukub kusagilt sülle suur õnn, kes ütleb, et "Mina blondidega ei käi. Kui sa end nüüd blondeerima hakkad, siis mina küll ei tea, mis saab." Ja seejärel kukub sülle järgmine õnn, kes ütleb, et "Mulle meeldib, kui sa oled blond. Ära värvi juukseid teist värvi" ja kui ma seda ikkagi teen, hakkab käituma, nagu eelminegi. Käitumiste ühisnimetaja? "Kakaauk" nagu Kar ütleb.

Tekib küsimus, et kas mina olen idioodistumas, sest ma eeldan, et ma meeldin inimestele oma sisemuse mitte välimuse poolest? Või on mõned teatud meessoost isikud idioodid, sest nad arvavad, et leiavad oma õnne kellegi juuksevärvist?