Haige on selles mõttes tore olla, et saab kodusolemise aega kasutada teki all raamatute lugemiseks. Kuna ma alustasin paar päeva tagasi Orlando Figesi Nataša tantsuga ehk Venemaa kultuurilooga (mis on hea JA hariv, soovitan soojalt!), siis oli minu jaoks vägagi positiivne avastada ETV pealt jooksmast vene teleseriaali Armastuse adjutandid, mis jutustab täpselt sellestsamast perioodist. Saab vene keelt lihvida ning raamatu ja teleekraanilt tuleva vahel seoseid luua. Minule vene värk meeldib, nii et eriti argipäeva õhtuti kell 19.05 olen ma nüüd õnnelik =)

Lugemisega on üldse selline asi, et ma heameelega ainult loekski koguaeg. Lappasin nädalakene tagasi fotoraamatut Šotimaa maastikest ja majadest ning armusin ühte rohuse kalju peal asuvasse tuletorni. Mõtlesin, kui vahva oleks seal põssaga kahekesi elada. Suht perfektne töö minu jaoks – olla tuletornivaht. Hea rahulik ja vaikne, saab koguaeg kas kaugusse vaadata või kusagil koikus istuda, nina raamatus. Põrss saaks mööda rohtu ja kaljut ringi kalspata ja värsket õhku hingata.