Ligi paarkümmend aastat tagasi juhtusin esimest korda elus lugema ühest raamatust sellist tekstijuppi, kus tegelane kirjeldas väga täpselt oma kadunud armastuse jäsemete iseärasusi, hääle tonaalsust, karvade asetust kehal, silmavaadet, jne. Armastatu oli ikka mitu aega juba mulla all viibinud. Mõtlesin tollal, et ahh, jätke jutt, jääb jahh kellelegi nii kauaks meelde midagi, mida enam pole. Nii üksikasjaliselt. Et kõik muud mälestused tuhmuvad, aga see, mis tunne oli siis, kui käsi teise kehale asetada või kasvõi see, kuidas ta hingas, ei lähe meelest.

Täna ma tean, et kõik on võimalik. Uskumatuna tundub, et tema surmast on möödunud juba viis aastat. Mina aga mäletan ikka veel detailselt kõiki ta lihaseid ning iga viimset kui varbaküünt.

Ja otse loomulikult elab ta kusagil mujal, rõõmsamas paigas edasi. Nagu ka minuga koos raamatuid lugenud vanatädi teiselt korruselt ja vanaonu, kes mu pöörlevate silmadega nööri otsas järelveetava taksikoera ära parandas. Ja mõni sõber, kes ei olnud seda väärt, et jääda eluks ajaks 15-aastaseks.

Kuigi ma ei usu hauatagusesse ellu. Aga nemad, nemad ikka.