Täna hommikul enne tööleminekut otsisin panipaigast kindaid. Lörtsi oli vahepeal sadama hakanud, nohh. Panipaigaga on mul aga sellised toredad lood, et oma asjad suudan ma alati nii ilgelt kavalatesse kohtadesse ära paigutada, et pärast ei leia enam mitte midagi üles. Paigutamise ajal ma muidugi mõtlen, et jeerum, kui nutikas ma ikka olen, et nüüd järgmisel korral, kui seda asja vaja on, siis ma ju raudselt mäletan, et ma oma kindad spordikoti kõrvalsahtlisse peitsin. Aga kummalisel kombel on loodusseaduseks see, et toosama spordikott tundub otsimise hetkel absoluutselt kõige vähem võimalik paik, kuhu ma võiksin olla oma kindad peitnud. There`s nothing like iseenda ülekavaldamine.

Pärast tänahommikust pooletunnist kinnasteotsingut, mis päädis minu imestunud ilme ja mõtliku kuklakratsimisega, olen enam-vähem kindel, et üksikul saarel mul igav ei hakkaks. Ma nimelt mängiksin iseendaga peitust.