Juba pikemat aega tiksub minul kui liiklejal peas järgmine küsimus oma kaasliiklejate (seekord siis autojuhtide) kohta: kuidas saab olla nii hoolimatu?

Näide 1: Lapsevankriga naisterahvas hakkab vöötrajal teed ületama. Temapoolsel rajal olev masin on korralikult peatunud, aga minu ees sõitev autojuht üritab vist välja selgitada, kas tal õnnestub veel viimasel hetkel lapsevankri eest läbi lipsata või mitte. Väga halb on sellist asja vaadata.

Näide 2: Nõmme tee ja Siili tänava ristumiskohas on jalakäijate ülekäigurada. Jään selle ees seisma, et lasta mööda trobikond kümneaastaseid. Tipptund on, seega on vasakpoolsel sõidurajal auto autos kinni. Kõik, kes on tipptunnil sõitnud mööda Nõmme tee seda osa, teavad, kui kitsas seal on. Sellest hoolimata üritab minu ja kõrvalrea vahelt läbi pugeda mingi järjekordne autojuht, kellel ilmselgelt ei ole seal kupli all kõik päris korras. Peatub alles sel momendil, kui näeb, et otse tema ees on seljakottidega koolilapsed. Paratamatult tekib küsimus, et mida tema arvata võis - miks ma seal vöötraja ees seisan...?

Näide 3: Viin vanaema autoga Kristiine keskuse söögipoodi. Vanaemal on selg natuke katki ja isegi kergem kukkumine libedal teel oleks põhimõtteliselt kabelimats. Parklas, just sel hetkel, kui me oleme keset teed, läheneb kummide vilinal tõsiselt suurel kiirusel üks uhke auto. Ilmselgelt liiga uhke, sest meile lähenedes ei ilmuta ta mingit märki sellest, et kavatseks kiirust vähendada. Kuna mina olen võimeline gaselli kombel tee pealt eest hüppama, aga vanaema kahjuks mitte, jään seisma ja sirutan märguandeks käe ette. Nii, nagu liikluspolitseinikud teevad. Autojuht jääb järsult seisma. Huvitav, kui ma poleks kätt ette sirutanud, kas ta oleks jäänud lihtsalt selle peale lootma, et me mingil maagilisel moel ise sealt tee keskkohast haihtume?

Selliseid asju juhtub parklates pidevalt, et ei mäletata reeglit, mille kohaselt peab parklates jalakäijale teed andma. Ja isegi, kui ei peaks, siis no kamoon! Ja STOP-märki ka enam ei tunta. Selle peale ei tulda, et see STOP-märk on sinna kohta mingil kindlal põhjusel pandud. Üks opakas pidi mulle eile STOP-märgi alt suure hooga tulles peaaegu sisse keerama. Istus siis seal rooli taga ja vehkis kätega. Oleksin võinud vastu vehkida, aga säästsin ennast. Ei tahtnud oma käsi kulutada =)
"Missa lolliga ikka vaidled," nagu mu vanaema ütleb.

Näide 4, 5, 6 ja 7: Millegipärast ei pea autojuhid vajalikuks vöötraja ees peatuda, kui teeserval seisab mõni vanem kodanik. Isegi siis mitte, kui too vanem kodanik juba tee peale on astunud. See seaduspärasus läheb veelgi põnevamaks hetkel, kui tuua sisse Carry-nimeline muutuja, kes vahetevahel jalakäijana liigeldes vanainimestega koos üle tee läheb. Siis autojuhid peatuvad küll. Kas loogika on selline, et pohhui sest penskarist - tal aega oodata küll ja kui peakski teele astuma ja alla jääma, siis kohtusse kaebamiseks tal pappi niikuinii njeetu? Aga kui mingi krapsakas tshikk teele astub, leiavad autojuhi jalakesed piduripedaali kohe üles. Kahuriliha.

Ma kardan, et enamuse autojuhtide puhul peitub hoolimatuse saladus mitte selles, et neil oleks liiga vähe aega, vaid selles, et ollakse ära unustanud, kui rõve on näiteks sügisel paduvihmaga või talvel tuisuga jala liigelda. Siinkohal minupoolne üleskutse kõikidele enestest lugupidavatele autojuhtidele: kui te näete inimest, kes soovib teed ületada, siis olge tublid ja andke neile teed. Minul ja teil on autod perse all ja meile ei saja vihma krae vahelt sisse ega puista lund näkku. Ka pole meil ohtu oma konte mõne salakavala libeda koha peal puruks kukkuda. Minul ja teil on väga mugav korraks pidurdada ja see inimene või need inimesed üle tee lasta. After all, nagu mõned nädalad tagasi ühes blogis kirjutati: need inimesed ongi see reason, miks Tallinna ummikud on veel kuidagi välja kannatatavad. Kui nemad ka omale autod soetaksid, oleks minul ja teil kaa hommikuti kell 8-11 ja õhtuti kell 16-19 kindel tegevus olemas.

Mõtelge selle peale.