Sügise tulekuga on saabumas vist ka minu kalli Porsche elusügis. Paar kuud tagasi hakkas ta pööretel tegema väga kahtlast häält. Vanaisa seletas seda mulle nii, et "see on esisild, ühel hetkel läheb see katki". Minu pärimise peale, et mis siis juhtub, vastas ta, et "siis auto lihtsalt ei lähe edasi, käivitub ja käigud lähevad sisse, aga auto lihtsalt ei lähe edasi". Well, tore teada.

Kuu aega tagasi hakkas tagumine pidur tegema kahtlast häält number 2. Vasak klots pidavat läbi olema. Seda ma arvatavasti pikemalt seletama ei pea. Kõik teavad, mis juhtub siis, kui pidureid enam ei ole =)

Üleeile hakkas parem suunatuli tegema kahtlast häält number 3. Ta mitte ei tiksunud enam vaid krudises. Sõna otseses mõttes. Nagu oleks mingi vedru vai värk. Alguses oli peris naljakas selle uue hääle päritolu välja püüda selgitada, aga ühel hetkel, kui märkasin, et shit, ma panen suuna sisse küll, aga displey peal seda millegipärast näha pole ja matsu lahti jagasin, oli natuke aega mitte-naljakas. Ses suhtes, et minu taga sõitis mingi majasuurune auto ja ees mingi tank ja mina olin just asunud ümber reastuma. No oli paras lõbustuspark, oli. Vahepeal mu armas parempoolne suunatuli nagu klõpsis natuke ka, aga päeva lõpuks andis lõplikult otsad.

Eile ütles vasakpoolne suunatuli kah üles. Teate, ei ole enam naljakas. Niimoodi ei lubata sõita ju! Nii et terve tänase päeva olin beib ja lasin ennast ühel ääretult tublil noormehel ringi sõidutada. Või nohh, mis lasin - ta ise pakkus. Siinkohal tahaks tervitada oma siga ja vanaema ja sõbrannat, kes on kõrvaltoas ja Krussikut, kes on lihtsalt eluabivalmis ja kellega kahasse me ka mu 188 punupatsi peaaegu et lahti harutasime. Ühtlasi tahaks tervitada ka kogu Kristiine rahvast ja üldse kõiki, kes mind tunnevad.

Plää.