Sõprusest tulime just. Käisime vaatamas filmi Takeshid. Filmi esimese poole peal panin mina käed rinnale risti ja Tiina kommenteeris, et "täiesti absurdne". Mitmed inimesed lahkusid saalist. Meie ei lahkunud ja õigesti tegime, sest need stepptantsivad asiaadid olid seda väärt.

Trummide saatel stepptantsivat päevakoera ei ületa aga jaburuselt eriti miski.

Ühest arvustusest lugesin, et kõnealune film pidavat olema Takeshi Kitano egotripp. Mõneti võib seda väita küll, kuid kindlasti mitte sellise nurga alt, nagu tolle arvustuse autor silmas on pidanud. Minu arvates üritas Takeshi hoopis omal viisakal ent samal ajal jultunud moel küsida, et röövikud, kust te võtate selle õiguse?

Ja see stseen, kus sinises kleidikeses poolearuline tütarlaps rannaliival jalgpalliga vigurvõimlemist teeb + taustamuusika = mul on hea meel, et Kitano-san sai enne surma hinge pealt kõik ära öelda.