Nagu juba tavaks on kujunenud, ei vajunud ma eile õhtul magama heites kohe unne. Selle asemel ma naeratasin üks tubli pool tundi. Või isegi tund. Mõtlesin alguses ise ka, et kustkohast pärineb selline hiiglaslik naeratus, et kass selle tagant väljagi ei paista... Mille üle on magamajäämist üritaval inimesel nii õnnelik olla, kui ta ei jää magama?

Pärast mõningast ühelt küljelt teisele vähkremist sõnastasin selle enda jaoks nii, nagu ühe raamatu lühikokkuvõttes: armastus ei lähe kunagi raisku.

Ühes loos räpib Left Eye, et
"There`s a fine line between fate and destiny.
Do you believe in the things that were just meant to be?"

Kui mul lubatakse nii banaalselt väljenduda, siis mina täiega usun. Ja seepärast ma olengi õnnelik. Sest mul on usk, lootus ja armastus, et kõik läheb hästi.

Muide, olete te kunagi sattunud mõtlema sellele, et näiteks venelastel on sellised inimesenimed nagu Veera, Nadežhda ja Ljuuba; inglise keelt kõnelevatel jällegi Faith, Hope ja isegi Love, eestlastel selliseid nimesid aga pole. Eestlastel on Tapper ja Rünno.