Mõned aastad tagasi sai Tartus minu Riiamäe korteris seltskonnaga Imagot mängitud. Ma ei mäleta, kes kõik need inimesed olid, aga seda mäletan kindlalt, et mu õde Ruu oli nende seas. Ma ei mäleta ka seda, mis küsimus see oli, aga igatahes oli see minu kohta ja kõik peale ühe isiku pluss minu vastasid, et "Carry on fööniks". Seletati siis tollele ühele ja mulle, et miks Carry on fööniks. Ma tol ajal veel ei saanud sellest ise päris täpselt aru, miks nad mind nii kangesti selleks linnuks tembeldada tahavad, aga täna tundub, et mõistan.

Mina, kes ma omale last veel ei tahtnud, sain selle mõnes mõttes varem, kui planeeritud.
Laste kasvatamine ON töö ja häbi neile, kes julgevad väita vastupidist.

Selle ja muude eelmiste nädalate juhtumite valguses olen jätkuvalt veendunud, et iga asi siin ilmas on millekski vajalik. Paarinädalase seedeprotsessi tulemusena olen aru saanud, mis on tähtis ja mis mitte.
Kes on oluline ja kes mitte.

Parabool keeras end känaki! nõgusaks ja mina olen taas poolel teel mäkke. Isegi, kui inimene peab väga järsu kallakuga mäest üles rühkima, on see ilmselt poole meeldivam tegevus kui täiskäigul mäest alla jooksmine...

Aga seda ma ütlen küll, et head ema minust ilmselt ei saaks. Vähemalt esimeste nädalate näidete varal mitte.

Tulime põnniga lasteaiast, eksole. Lasteaia välisuksest autoni saamine võtab aega kolmveerand tundi, eksole. Sest kõik need ronimispuud ja liumäed ja kiiged on ju vaja läbi käia, eksole. Vahetult enne väravat sibab pisike mardikas ühe suurte silmadega võrguga varustatud ronimispuu juurde ja kribib üles. Paari hetke möödudes hakkab alla tahtma (as usual). Sirutab käed minu poole ja palub, et aidaku mina tema sealt alla. Kuna tegemist on põhimõtteliselt väikese ahvipärdikuga, kes pärast sündimist vist esimese asjana kuhugi riiuli otsa ronis, ütlen mina talle, et "no proovi ise, küll sa saad. Alati oled ju ise saanud. Hakka vaikselt tulema ja ma juhendan."
Mis juhtub?
Juhtub see, et mardikas ütleb "okei", keerab selja minu poole ja hakkab oma pisikese jalakesega kusagilt altpoolt mõne silmuse äärt otsima, kuhu seda jalakest toetada. Kobab tükk aega õhus kuni leiabki. Asetab oma jalakese sinna peale, nihutab põlved ronimismaja ääre pealt ära ja hakkab teise jalaga õhus kobama. Aga kõik, kes on kunagi sõjaväes käinud või mõne sellise võrgu peal ronima juhtunud, teavad, kui tricky selline asjandus võib olla. See ju kõigub ja kui sa oled nii pisike, et oma jope äärest üle ega ümbert ei näe, siis võib see üpris keeruline ülesanne olla. Jälgin toimuvat nii umbes 5 meetri kauguselt. Korraks käib mõte peast läbi küll, et äkki kukub. No aga miks ta peaks kukkuma? Ta on ju ometi tark pisike laps ja saab aru, et enne käsi lahti ei lase, kui jalal toetuspind olemas. Hoian end tagasi, et talle mitte appi minna. Laps võiks ju olla võimalikult iseseisev, kas pole?
Laps ongi väga iseseisev ja püüab täiega. Vehib jalaga õhus ja püüab köit tabada. Aga ronimismaja põranda äär, kust ta kinni hoiab, on liivane ja pisikesed käekesed hakkavad libisema. Laps saab aru, et ta peab selle jala RUTTU kuhugi ära paigutama enne, kui enam kusagilt kinni hoida pole. She takes her chances ja asetab oma kaheksasentimeetrise jala... õhku. Ehk siis silmusest otse läbi. Käed libisevad lahti, laps kukub pool meetrit allapoole, takerdub kingapidi sellesama silmuse ääre külge, taevas ja maa vahetavad kohad ning ta kukub näoli liiva sisse. See, et mina kohale torman ja juhtunut kahetsen, ei tee seda olematuks. Laps nutab, suu, silmad ja nina liiva täis.

Kuidas saada massive kogus liiva kaheaastase suust välja?
Me õpime sülitama. Suur Õde õpetab. Lasteaeda remontivad töömehed vaatavad, nagu see oleks mingi spektaakel. Esimesed süljenired maabuvad nutuga pooleks tibukollase jope peal. Järgmiste ajal me juba teame, et tuleb end pisut ettepoole kallutada. Seekord lõpeb kõik hästi. Kusagilt midagi katki pole, ehmatusega koos kaob ka nutt, silmad pühitakse kuivaks ja pisike poolemeetrine inimene tatsab rõõmsalt auto poole.

Aga minusugune vist küll väikeseid lapsi ei tohiks omada. Et tuleb laps tuppa ja ütleb, et suured poisid andsid peksa, ja mina vastan, et "viruta siis vastu"?

Loo moraal: väikesed inimesed ei pea alati ise kõigega hakkama saama - vahetevahel läheb ka suure inimese abi vaja. Ja suur inimene võiks piisavalt tark olla ja sellest aru saada. Rumal suur inimene.