Film, mida me paar ööd tagasi vaatasime, oli Donnie Darco.

Alati ei olegi vaja kõigest aru saada. Esialgu piisab, kui saada pihta põhilisele. Sest õnneks, tahate te seda või mitte, on igal filmil sees oma point või idee või moraal vms. Sest ükski režhissöör ei jätaks kasutamata võimalust oma kätetööga mingi sõnum maha jätta või end vaatajatele kuuldavaks/nähtavaks teha. Isegi, kui see pole tolle filmi peamine eesmärk, võite kindlad olla, et midagi seal siiski on.

Seda, et see midagi ka meieni jõuab, hakkab vaataja vaikselt aimama juba filmi lõpupoole kõlava Tears For Fears`i loo Mad World ajal, pildiliseks pooleks summutatuna näidatavad lõigud. Peab olema üpris tuim tükk, et mitte aru saada selle asja inimlikust vaatepunktist kõlavast sõnumist.

And I find it kind of funny,
I find it kind of sad -
the dreams in which I`m dying
are the best I`ve ever had...

Ja kõige meeldivam kogu asja juures on see, et Donnie polnud mõjutatud kirjanduslikust heroilise ohvritoomise kultusest. Ta lihtsalt oligi selline poiss. Väga noble tegelaskuju, päris elus selliseid vist enam polegi... Kui nad just Manipulatiivsetest Surnutest mõjutatud pole =)

Filmi aga tasub vaadata juba selle loo mõnusa töötluse pärast. Originaallugu on ka muidugi väga hea (eelkõige huvitav selle sõna etemas tähenduses), kuid see hõljuv-ujuv-lainetav versioon, mida me Donnie Darco`s kuuleme, beats everything.
Ma olen alati öelnud, et hea soundtrack on pool filmi. Ülejäänud veerand filmi on see, kuidas saada the good pieces of music into their proper places ja viimase veerandi moodustab kõik ülejäänu. Needless to say, see viimane veerand on samuti suht essential, sest kui filmi pildiline pool ja point on kräpp, ostavad inimesed omale hiljem soundtracki & they forget about the movie. Aga lugude valik ja nende paigutus... taas kord ilmselt midagi sellist, mida ilma vastava ande ja laia silmaringi, ptüi, kõrvaringita, meeldejäävalt ära ei korralda.

Ma pole üldsegi kindel, et tahan seda va Editor`s cut versiooni näha.