Moccaga oli vastu ööd üks veebkämmivestlus. Tuletasime „vanu häid aegu“ meelde, selleni välja, millist shokolaadi me koos elades õhtuse filmi kõrvale sõime ja mille järgi mina araabia keele numbrid iseseisvalt selgeks õppisin. Päris palju nalja sai. On alati saanud ja lõbus olnud seni, kuni härra Allah vestlusega ühineb =P

Igatahes mängis Moccal seal oofissis raadio ja ühel hetkel hakkas ta kaasa laulma. Mis meenutas mulle seda, kuidas ta talvel meil siin külas käis ja ma tema ja Tiina keset nädalat Parlamenti vedasin. Keset nädalat klubides tantsimas käia on lahe selle sõna kõige otsesemas tähenduses, sest inimesi on vähe ja mahub ilma probleemideta liigutama. Meie Tiinaga, tantsuhoolikud nagu me oleme, püüdsime egiptlast kah tantsupõrandale rebida, aga tema punnis vastu. Vahepeal natuke küll keerutas jalga, aga siis läks istus uuesti toolile ja vaatas, kuidas meie tantsime. Suur nali algas siis, kui dj pani peale väga vihase mixi ühest Prodigy loost. Mille peale meie Tiinaga tantsisime nagu pisikesed saatanad otse põrgutulest. Eesti inimene elab üle, aga vaene moslem vaatas meid hirmu täis silmadega. Ausalt – see oli absoluutselt kõige imestunum nägu, mida ma elusees näinud olen. Päris karm. Mingid naised vihuvad tantsu, nagu oleksid elud kaalul... =)

Ehh... nii tore on vahetevahel vanade sõpradega juttu puhuda.

Rääkides vanadest sõpradest, siis Moongirl is back in town ja eile käisime me ühe blondi beipsiga koos Sõpakas Kilmi ja Maimiku uut filmi vaatamas. No oli naljakas, oli. Aga täpselt sama masendav oli ka. Ma ei kommenteeri rohkem kui, et võiksite vaadata.

Vot i vsjoo. Tudule nüüd. Tervitan Adebisit, kui ta oma lugemisega siiamaani on jõudnud! ;)