"Ma panen selle raha siia lauanurgale, siis sa ei võta seda minu käest vaid laua pealt." On naljakas, kui keegi sind nii hästi tunneb. Raha, millest me räägime, on mõeldud shoppamiseks, kuid jääbki sel hommikul kasutamata, kuna tibi põõnab linade vahel nagu nott. Kruss arvas, et ma peaksin seda reisi võtma kui puhkust ja mitte hommikul vara ärkama. Võtan hüva nõu kuulda ja magan hambad laiali kolmveerand kaheteistkümneni. Ärkan, sirutan jäsemed ringutades neljas erinevas ilmakaares laiali nagu Da Vinci ideaalne inimene, vean end kordamööda mõlemas seinas asuva aknani ja lohistan rasked rippuvad kardinad eest. Hotel life - I love it =)

"Pesto chicken!" hõiskab kokk ja lennutab minu nina ette maitsekalt sätitud roa. Maisaagi aru, kas ta tuli taldrikut isiklikult kohale toimetama kuna soovis oma silmaga toda patsilist näha, kellest ettekandjad jutustavad või seetõttu, et keegi lõpuks ometi tellis menüü kõige kallima roa.
Muusikavalik on esinduslik, nii hüpnotiseerivalt chill ja lõdvestav, et nõuab pingutust, et oma Ekspressi taga mitte magama jääda. Ja need mõnusalt krõmpsuvad ja krudisevad aurutatud rohelised hernekaunad mu hamba all muudavad selle teisipäeva pärastlõuna võrratuks.

Ainus "aga" kogu asja juures on see, et kuna mees on "tööl", pole kedagi, kes neiule karahvinist vett juurde valaks. Mitte, et ma sellega ise hakkama ei saaks. Muidugi saan ja ma teengi seda ise, kuna olen loomult kärsitu ja ei malda oodata, kuni keegi teenindavast personalist märkab.

Nii. Ja nüüd Helsingi pääle jalutama. Kuhugi saatkondade piirkonda soovitavalt. Aitähh! =)