Kõigepealt sa mõtled, et ehk ikka ei läheks teiste sünnipäevalistega kluppi edasi, ninni on justkui nohune ja. Mõtled, et viskad teised BonBoni ära ja lähed keerad ise kodus teki alla kerra. Pole ammu välja magada saanud ennast ja. Oleks tore ju.
Aga siis otsustad, et kuna Thinaal on sünnipäev, tuleb juba kasvõi seltskonna mõttes kaasa minna. Ja see otsus on õige.
Sest kui kluppi sisenemisest on möödunud nii umbes tund, märkad, kuidas sinust kõnnib mööda üks igati viisakas härra, kes, märgates sind, manab ette sellise näo, nagu oleks just keset New Yorgi tänavat kaelkirjakut silmanud. Sina naeratad julgustavalt (inimesed vajavad teinekord pärast sellist shokki midagi julgustavat) ja keerutad jalga edasi. Rhythm Doctori näppude alt pidutsejateni saabuvad palad lähevad aina pöörasemaks ja seega ka aina paremaks. Vahepeal tulevad mingid lõunamaa turistid, kes tahavad patsilise tüdrukuga pilti teha. Yep, mina olengi Vabaduse sammas. Roni mulle pähe ja tee pilti.

Siis ujub too viisakas meesterahvas uuesti mööda ja seekord julgeb juba ise esimesena naeratada. See inimeste üksteisele lähenemise protsess on ikka jumala naljakas vahetevahel. Ma pikemalt ei kirjelda, aga lõppeb kogu see lugu niimoodi, et too kena härra, kes näeb välja täpselt nagu Jason Statham (jah, SEE Jason Statham, herr Riskikuller =) ) , tema sõber ja kogu meie sünnipäevagäng tantsivad hoogsalt aina paremaks muutuvate muusikapalade saatel ühises ringis ümber suure roosat värvi litritega koti. Nii. Kõik on tore ja vahva, eksole. Ja siis hakkab järsku kusagilt välja ilmuma igasuguseid Alexandr Petrovsky ajastusse kuuluvaid meesterahvaid. Üks, kelle pärast me oma suhte algusaegadel peaaegu lahku oleksime läinud (tagantjärele tarkus on muidugi see, et olekski vbla parem olnd), üks, kes alguses oli ta sõber, aga siis tantsis minuga ja enam ei olnud sõber (armukadedus on tõepoolest üks periskoopiline asi) ja nii edasi ja nii edasi. Igas suunas, kuhu vaatad, on keegi inimene, kes seostub üle-eelmise suhtega. Ja siis peab Rhythm Doctor paremaks hakata laskma just täpselt selliseid lugusid, nagu herr Petrovsky tavaliselt laseb. Nostalgia missugune. Õnneks tantsib mu kõrval Jason Stathami teisik, eksole =)

Aga see pole hoopiski see, millest ma tahtsin rääkida. See eelnev oli ainult sissejuhatus. Sissejuhatused minu puhul ongi reeglina nii umbes täpselt 5 korda pikemad kui põhipointi puudutav osa.

Tantsime meie siis seal, kui järsku tunnen mina enda külge liibuvat ühte keha. Naisekeha siis. Statham on üllatusest keeletu, kui tibi ümber minu keerlema hakkab, mina ainult naeratan ja sedagi mitte üllatusest. It`s getting pretty difficult to surprise me these days... Tibi kusjuures on priima. Nagu Prada reklaamist välja astunud. Üleni läikivas mustas siidis, blondeeritud juuksed uhkes takuses hobusesabas ja terve vasak käsi täis tätoveeritud. Hakka või juba kahetsema, et see hunk sai tantsima võetud =P
Tibi igatahes keerutab nagu professionaalne tantsijanna ja vaatab mulle vahepeal oma suurte-suurte silmadega rõõmsalt otsa. Call me stupid, aga kui keegi, kes on nii rõõmus ja naudib tantsimist ja on samas ümbritsevatele täiesti kahjutu, siis mina naeratan talle küll vastu. Olgugi ta siis laksu all, nagu Thinaa arvas või mida iganes. Inimene on õnnelik!
Jason Statham ei saa oma kimbatusest aga kuidagi üle ja tantsib meie kõrval, ise vahepeal küsides, et ega ma ikka kindlalt seda tibi kusagilt varasematest aegadest ei tunne. Ja et mida too tüdruk ikkagi soovib? Nagu mina teaks...! Lõpuks tuleb ta ennast meie vahele pressima, mis näeb välja üpris koomiline, sest tibi on minu külge klammerdunud nagu mardikas suvise sitsisatsipluusi külge. Raputa palju tahad - lahti ei tule. Kohe üsna pea saabuvad jaole veel kaks samuti üleni mustas meesterahvast, kes näivad olevat tibi protežheed ning üritavad teda korralikumale käitumisele manitseda. Üks on pikemate blondeeritud juustega, teine on kiilakas. Aksessuaaride ja riidematerjalide järgi pakuksin, et nad on kõik pärit Moskvast. Kiilakas tassib tibi minema, aga täpselt kahe sekundi möödudes on too tagasi oma endisel kohal. Vaatab mulle otsa, naeratab ja tantsib. Härra Riskikuller ei tea, kuidas käituda. Pärast kuuendat katset oma tibi minema lohistada ei tea ka kaks meest mustas (samuti Prada reklaamist) enam, mida teha. Seisavad nõutult meist paar sammu eemal ja lihtsalt jälgivad spektaaklit. Härra Riskikuller on nüüd juba täitsa endast väljas ja teeb viimaseid katseid oma tantsupartnerit laksu all olevalt?? tibilt tagasi võita. Tibi märkab, et ohhoo! mingi mees on kah mängus ning kaasab tolle samuti rõõmsalt meie pisikesse tantsuringi. Keegi teine peale nende kolme Prada-inimese ei tea, mis värk neil kolmel omavahel on, aga igatahes on supernaljakas vaadata, kuidas mehed mustas eemaldavad tibi, kes tantsib emma-kummaga neist maksimaalselt pool minutit ning on siis nagu tellitult taas jälle meie juures. Nagu külmkapimagnet nohh. Saades aru, et meil Jasoniga on mingi thing ja et herr Riskikuller pole nõus oma plikat päris niisama ära andma mingile tipskinile, võtab ilus tibi meil mõlemal käpast ja üritab meid kõhtu-, nägu ja kõiki muid kehaosi pidi kokku suruda. Ise naeratab koguaeg sedasama kõiketeadvat, aga samas sõbralikku naeratust. Mina avaldan arvamust, et "she thinks she`s the Goddess of Love". Statham parandab mu vea, kommenteerides, et "not Goddess of Love, Cupid!"

Vahepeal tuli üks kahest nõutult seisvast Prada-mehest juurde, keeras end nagu filmis küljega mu poole ja lausus kokteiliklaas käes niimoodi üle õla, et "You think you look very good...and you are right." Mis ajas mul juhtme täiesti sassi. Kuna ta ütles seda sellise karmi näoga, siis ma tõepoolest ei saanud aru, kas ta mõtleb seda komplimendina või tuli oma viha minu peale välja elama selle eest, et tema poolt ihaldatud naiska hoopis mind ihaldas. Oehh. No vähemalt põnev on see maailm.

The best thing about being single is... being single!! =D

Kui ainult igast audidega mehed suhtlemisportaalides kirju ei kukuks kirjutama kohe, kui määratlus "hõivatud" "vaba" vastu vahetada. Varsti ma panen ennast Guinessi rekorditesse kirja kui "kõige enam audidega meestelt kirju kogunud tütarlaps". Oleks siis üks mees, kes sõidab traktori, sapaka, Lancia, kuldvelgedega mersu või millegi muu huvitavaga. Aga no ei ole, no ei ole nohh. Ikka ja jälle audid. Hakkan vaikselt arvama, et olen natuke neetud. Või on siin miski kummaline seaduspära.

Ah jaa ja see ka veel, et lahkuminekute juures on alati üks tore aspekt: you get to meet all those wonderful new male people. Nädalakene tagasi, kui otsustasin, et nii, kõik, mina olen nüüd taas all on my own, oli suht vaikne ja selline tunne, nagu üksi oleks siin maailmas. Aga täna trügib neid juba uksest ja aknast ja ei jaksa enam vastu võtta. No maitea, ausalt. Kui need pole patsid, mis sellist erakordset edu tagavad, siis misasi see veel olla saab? =)