neljapäev, oktoober 19, 2006

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimnegi inime.

Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ning et tühi ja halli karva
on sageli inime.

Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata

Ning näha, et hallimast hallim
meri vahel on sinine
ja tunda: on kallimast kallim
kullateraga inime.

(Ellen Niit)


Kullateradest rääkides...ma ei suuda uskuda, et unustasin ära kõige romantilisema asja, mida mulle terve eelneva nädala jooksul oli öeldud. Pesuehtne kuldkalake. Õnneks saab see mulle varsti ühe mütoloogilise olendi poolt meelde tuletatud.

Znajesh li ti, ja vsjo ishjo ni pomnju =(
Sama i sibjee verit ni magu. K stshastju u nas ishjo nekatorie džentelmeni bivajut ;)

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

ne grusti,moja malenkaja, jest dzhentlemeny, jest.m